Võti kroonilise valu leevendamiseks ja elukvaliteedi parandamiseks peitub liikumises

Artikli autor on Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli teadusnõunik ja Tartu Ülikooli valuteaduste lektor Martin Argus (PhD).

Kuigi meditsiin areneb jõudsalt, pole kroonilise valu ravis veel suurt läbimurret saavutatud ning paljud patsiendid seisavad silmitsi vaevalise paranemisteekonnaga. Kuna täielik valust vabanemine pole alati võimalik, keskendub ravi sageli elukvaliteedi parandamisele. Samas seab piiratud ressurssidega meditsiinisüsteem täiendavaid väljakutseid – paljudele kroonilise valu käes kannatavatele inimestele jäävad vajalikud teraapiad, sealhulgas füsioteraapia ja psühholoogi teenused, kättesaamatuks. Seetõttu on üha olulisem leida lahendusi, mis mitte ainult ei aita valu leevendada ja elukvaliteeti parandada, vaid ka vähendavad sõltuvust tervishoiusüsteemist.

Kroonilise valu ravis on oluline mõista, et mida kauem valu püsib, seda väiksem on tõenäosus, et esialgne kahjustus või vigastus mängib valu tekkel määravat rolli. Probleem seisneb pigem närvisüsteemi võimes valuga seonduvat analüüsida ja sellele adekvaatselt reageerida. Kuna krooniline valu ei ole enam vaid koekahjustuse otsene tagajärg, muutub ka selle ravi märksa keerulisemaks. Spetsialisti jaoks tähendab see vajadust liikuda ravis koekahjustusega tegelemisest edasi järgmisele, süsteemsemale tasandile.

Üks olulisemaid süsteemseid sekkumisi kroonilise valu ravis on kehaline aktiivsus. Kehalise aktiivsuse rolli peetakse nii oluliseks, et Euroopa juhtivas valuteemalises teadusajakirjas European Journal of Pain avaldati selle kohta valuspetsialiste, -teadlasi ja -patsiente ühendava organisatsiooni EFIC seisukoht. Sõnum on selge: kehaline aktiivsus pakub mitmeid kasutegureid, sellel on vähe kõrvaltoimeid, see on kuluefektiivne ega sõltu otseselt tervishoiusüsteemist. Regulaarne liikumine parandab pikaajalise valuga inimeste elukvaliteeti ja vähendab kaasuvate terviseprobleemide riski võrreldes kehaliselt mitteaktiivsete kaaskannatajatega.

Julgustamist kehalise aktiivsuse suurendamise suunas on näha ka Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) liikumissoovitustest. Soovitused kehtivad üldiselt kõigile, ka krooniliste haigustega, sealhulgas kroonilise valuga inimestele. Esmapilgul võib tunduda kummaline, et haigusest mõjutatud inimestele antakse samad soovitused kui tervetele, kuid siin tuleb mängu kehalise aktiivsuse üks suurimaid eeliseid – selle paindlikkus ja kohandatavus. Keegi ei pea tingimata jooksma poolmaratoni või käima jõusaalis, oluline on leida sobiv liikumisviis ja kohandada koormust vastavalt oma võimetele. Pole olemas inimesi, kellele ei sobiks ükski tegevus ühelgi koormusel. Praktiliselt igaühele leidub sobiv liikumisvorm.

Kehalise aktiivsuse otsene ja kaudne mõju

Kehalise aktiivsuse mõju valule võib jagada kaheks: otsene toime valule ja kaudne ehk teisene kasu. Uuringud on näidanud, et kehaline aktiivsus võib otseselt mõjutada valu tajumist mitmel viisil. Tuntuim mehhanism on endogeensete opioidide vabastamine – kehaline aktiivsus soodustab keha enda valuvaigistavate ainete tootmist.

Lisaks on kehalise aktiivsuse valuvastast toimet selgitatud veel mitmete teooriatega, sealhulgas läbi valult tähelepanu hajutamise. Kuna närvisüsteem peab keha liikumisel töötlema mitmeid erinevaid sisendeid, jätab see valu tajumiseks vähem ressursse. Üks olulisemaid kroonilise valu teooriaid käsitleb seda kui aju halvaloomulise neuroplastilisuse tulemust. Lihtsustatult tähendab see, et pikale jäänud valuga on kesknärvisüsteemis kujunenud valuga seotud närvivõrgustikud ja seosed. Halbadest harjumustest vabanemine on keeruline ka närvirakkude tasandil. Kuna on tõestatud, et kehaline aktiivsus soodustab ajukoe taastumist ja uuenemist ning aitab närvivõrke positiivses suunas ümber korraldada, on alust arvata, et liikumine võib kroonilise valu korral aidata just läbi positiivse neuroplastilisuse soodustamise.

Kehalise aktiivsuse kaudne kasu seisneb üldise tervise ja vaimse heaolu paranemises ning kaasuvate haiguste riski vähenemises. On teada, et kehvem üldine tervis on seotud halvema kroonilise valu prognoosiga. Samuti mängivad kroonilise valu püsimises olulist rolli vaimse tervise probleemid, nagu depressioon ja ärevus. Kuna regulaarne kehaline aktiivsus toetab ka vaimset tervist, aitab see kaudselt kaasa kroonilise valu paremale prognoosile.

Pikka aega valutanud inimesed satuvad sageli allakäiguspiraali, kus valu häirib und ning häiritud uni omakorda süvendab närvisüsteemi ülitundlikkust ja valu. Kehalise aktiivsuse tõstmisega on võimalik parandada und, mis omakorda aitab vähendada närvisüsteemi ülitundlikkust ning seeläbi ka valu tajumist. Leides enda jaoks jõukohane ent parajat pingutust nõudev liikumisviis, on kehalise aktiivsuse kõrvaltoimed minimaalsed. Liikumisaktiivsuse tõstmine võib põhjustada ajutist väsimust või ebamugavust, kuid arvestades kehalise aktiivsuse kasu nii valu leevendamise kui ka üldise tervise seisukohalt, on need kõrvaltoimed minimaalsed.

Kuna kõik spetsialistid ei pruugi end liikumisnõustamises kindlalt tunda, on Euroopa Valuföderatsioon EFIC oma seisukohas toonud välja olulisemad juhised:

• Küsi patsiendilt kehalise aktiivsuse kohta – millist liikumist ta harrastab, kui sageli ja millise intensiivsusega.
• Rõhuta, et liikumine on kroonilise valuga inimestele ohutu ning võib aidata valu leevendada.
• Kasuta kehalist aktiivsust ravimeetodina – soovita patsiendile sobiv liikumisviis ning julgusta ja toeta teda aktiivsena püsimisel. Veenvamaks lähenemiseks võib soovitused patsiendile anda kirjalikult, näiteks liikumisretseptina.
• Selgita, milline valu või kangustunne on aktsepteeritav – lihasvalu ja kangustunne on kehalise aktiivsuse suurendamisel normaalne. Kroonilise valu puhul võib teatud määral valu tõus liikumise ajal olla ohutu, kuid oluline on arvestada patsiendi taluvuspiire.
• Jätka kehalise aktiivsuse toetamist ka järgmistel vastuvõttudel – küsi patsiendi edusammude kohta ja motiveeri teda järjepidevalt liikuma.

Pikaajalise valuga patsientide kehalise aktiivsuse toetamiseks on oluline, et kõik spetsialistid, kellega nad kokku puutuvad, annaksid edasi ühtset sõnumit: liikumine võib aidata valu leevendada, parandada toimetulekut ja toetada üldist tervist. Kehaline aktiivsus on ohutu, sellel on võrreldes paljude teiste ravimeetoditega vähe kõrvaltoimeid ning see on kõigile kättesaadav. Kui patsient vajab põhjalikumat liikumisnõustamist, on soovitatav pöörduda füsioterapeudi vastuvõtule.

Euroopa Valuföderatsiooni EFIC töögrupi avaldatud seisukohad: https://doi.org/10.1002/ejp.2278