Veiko Lillipuu: organisatsioonide töös osalemine rikastab maailmapilti

Artikkel ilmus augusti Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Perearsti ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Kuidas avastasite enda jaoks peremeditsiini eriala?

Pean tunnistama, et ei mõelnud arstiõpingute jooksul kordagi kuigi tõsiselt peremeditsiini peale. Seda peamiselt alateadliku tunde tõttu, et keerukat peremeditsiini eriala ei väärtustata piisavalt. Aga kui ma tulin kuuendal kursusel juhuse tahtel Rosenthali Tervisekeskusesse praktikale, siis mu eelarvamused lahtusid – nägin sealsete arstide ja pereõdede näitel, kuidas üks hea perearstikeskus võib toimida, samuti sain teada, kui paljude erinevate ja põnevate muredega inimesi keskusesse tegelikult satub. Lisaks nägin, kui palju saab perearst päriselt ise inimese heaks ära teha ning kui oluline roll on esmatasandi nõustamis- ja ennetustegevusel. Selle tulemusena ei saanud ma pärast praktikat enam kuidagi peast mõtet, et tahan samuti peremeditsiini maailma sukelduda, ning nii ma peale arstiteaduskonna lõpetamist peremeditsiini residentuuri astusingi.

Milliseid kogemusi pakkus Teile peremeditsiini residentuur?

Residentuuriõpe oli väga põnev ja silmiavav. Tegin õppetsükleid neljas erinevas haiglas: Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Pärnu Haigla, Viljandi Haigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum. Lisaks käisin peremeditsiini maapraktikal Kuressaares. Olen ise selle otsusega rahul, sest nägin eri suurusega haiglate töökorraldust ja võimalusi ning mõistan paremini ka arstiabi piirkondlikke erinevusi.

Kõige kurnavam on peremeditsiini residentuuri vältel ilmselt sage osakondade vahetus, sest paljud õppetsüklid kestavad lühikest aega ning mõnes osakonnas ei ole kindlat plaani, mida peremeditsiini resident selle ajaga täpsemalt teha võiks. Teisalt on oluline, et meil oleks võimalus käia võimalikult paljude erialaspetsialistide juures ning ennast mitmekülgselt täiendada.

Kuigi esmajoones soovin, et õppebaasid ning osakonnad suudaksid kvaliteeti ühtlustada, siis kindlasti on väga oluline, et peremeditsiini eriala residendid omavahel kogemusi jagaksid ning erinevate õppebaaside kohta soovitusi annaksid – see on kindlasti abiks noorematele ning õnneks seda ka Eesti Noorte Perearstide (NOPE) korraldatavatel üritustel teha saame. Võiksime seda veel süsteemsemalt rakendada.

Mai lõpus toimunud peremeditsiini residentide konverentsil pälvis Teie teadustöö esimese auhinna. Millest töö rääkis ja mis järeldustele jõudsite?

Mu residentuuri uurimistöö pealkiri oli „Motiivid ja uskumused Eesti noorte meeste seas, miks kasutatakse elektroonilist ehk e-sigaretti tubaka asemel“. Idee tekkis Tervise Arengu Instituudi statistikas ilmnenud paradoksist – kuigi Eestis suitsetatakse järjest vähem, siis alternatiivseid tubakatooteid tarbitakse aina rohkem. Seda suunda on kõige rohkem näha noorte meeste grupis. Kuna kõige enam kasutatakse alternatiivsetest toodetest e-sigaretti, siis otsustasingi kvalitatiivse uurimistöö raames intervjueerida igapäevaselt e-sigaretti kasutavaid 18–34-aastaseid mehi, et saada teada, kas teaduskirjanduses välja toodud võimalikud motiivid peavad paika ning mida arvavad uuringus osalejad üldisemalt olukorrast Eestis. Samuti huvitas mind, kas neil on ideid olukorra parendamiseks.

Uuringust selgus, et peamised e-sigareti kasutamise alustamise põhjused on tajutav e-sigarettide ohutus võrreldes tavasigarettidega, nende meeldivam maitse, kasutusmugavus, sotsiaalne aktsepteeritavus ja üldiselt hea kättesaadavus. Samas ilmnes, et teadlikkus e-sigarettide võimalike pikaajaliste tervisemõjude kohta on suhteliselt väike – kuigi oldi teadlikud nikotiini sõltuvust tekitavast omadusest, ei olnud mehed eriti kursis nikotiini toimega organismile, samuti e-sigarettide koostisosadega ja nende kahjulike teguritega. Leian, et seetõttu on oluline suurendada üldsuse teadlikkust ning jätkata uurimis- ja teavitustööd e-sigarettide võimalike terviseriskide kohta. Samuti on oluline kujundada jätkuvalt tõhusaid poliitikasuundi ja sekkumisi, mis aitavad vähendada nende toodete kättesaadavust, tarbimist ja seonduvaid riske.

Milliseid teadmisi ja lähenemisi võtate sellest teadustööst edaspidisesse tööellu kaasa?

Küsin vastuvõtu käigus patsiendilt üldise küsimusena, kas ning milliseid tubakat või nikotiini sisaldavaid tooteid inimene tarbib, sest nn tavalist suitsu ei pruugi paljud enam tarbida. Arvan, et olen rohkem kursis sellega, milliseid tervisekahjusid võivad e-sigaretid potentsiaalselt inimestele põhjustada. Ühise kahjuliku nimetajana on kõikides alternatiivsetes toodetes sees ikkagi nikotiin, mille kahjulikud mõjud tervisele saab siis nõustamistegevuse käigus lahti selgitada, ükskõik mis tootegrupist parasjagu jutt ka on.

Olete aktiivne mitmes noorteorganisatsioonis ja löönud kaasa suurürituste korraldamisel. Mida olete neist üritustest tulevikuks kaasa võtnud?

Olin arstiõpingute ajal aktiivne Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) liige ja 2018. aastal valiti mind ka EAÜS-i asepresidendiks finantsasjade alal. Peale aastat juhatuses olen olnud seltsi toetajaliige. Möödunud aastal täitsin finantsjuhi rolli, kui EAÜS korraldas Eestis Rahvusvahelise Arstiteadusüliõpilaste Ühenduste Liidu (International Federation of Medical Students Associations, IFMSA) peaassamblee March Meeting 2023, mis tõi kokku üle 800 osaleja 85 riigist üle maailma. Muide, IFMSA on maailma suurim tudengiorganisatsioon, millel on 1,5 miljonit liiget.

Kõik need kogemused on andnud hindamatuid organisatoorseid, läbirääkimiste ja korrektselt rahaasjade ajamise oskusi, mis kuluvad tulevikus kindlasti marjaks ära, näiteks kui peaks tekkima soov oma perearstikeskus rajada või aktiivsemalt (pere)arstinduse parendamisel kohalikul või riiklikul tasandil kaasa rääkida.

Samuti annab kaasalöömine projektides ja organisatsioonide töös võimaluse suhelda inimestega, kellel on erinev taust ja vaade meditsiini arengule, mis juba iseenesest avardab silmaringi ja suurendab kontaktide võrgustikku. Samas ärgitab see laiemas perspektiivis ka mõtlema kaugemale oma erialast ja vaatama meditsiinisüsteemi suure tervikuna, mis omakorda võib anda ideid uuendusteks. Näiteks ideid uudsete lahenduste osas, mis pakuksid inimestele veelgi mitmekülgsemat, terviklikumat ja paremat raviteenust.

Samaväärselt arendab rahvusvahelistes projektides osalemine oskust suhelda võõrkeeles ning erinevatest riikidest ja kultuuridest pärit inimestega. Need oskused tulevad perearstitöös väga kasuks, sest järjest enam jõuab lisaks eestlastele vastuvõtule ka patsiente teistest riikidest.

Olete ka Eesti Noorte Perearstide välisesindaja Euroopa Noorte Perearstide Ühenduses. Mis on Teie ülesanded?

Jah, olen teist aastat Eesti esindaja Euroopa Noorte Perearstide Ühenduse (European Young Family Doctors Movement, EYFDM) nõukogus. Mu põhiline ülesanne on silma peal hoida nõukogu suhtlusgrupi infovool, jagada neile vajalikku infot Eesti kohta ning avaldada arvamust erinevate organisatsiooni puudutavate teemade osas. Lisaks edastan kogu vajaliku info ning pakkumised NOPE liikmetele ning kaks korda aastas on mul au osaleda Eesti esindajana EYFDM-i üldkoosolekutel.

Lisan, et March Meeting 2023 edukas korraldamine andis julgust ja indu püüda tuua Eestisse järgmine suur sündmus, 10. EYFDM Forum, ning võõrustada noori perearste kogu Euroopast siinsamas Tallinnas. Oleme selle tarvis oma pakkumise koostanud ja hoiame pöidlaid, et osutuksime sügisel toimuval üldkoosolekul valituteks ning 2026. aasta EYFDM Forum toimuks esmakordselt Eestis.

Mõned perearsti tööd puudutavad küsimused ka. Võtate septembris Rosenthali Tervisekeskuses üle nimistu. Kuidas jõudsite selle töökohani?

Tulin kuuendal kursusel Rosenthali Tervisekeskusesse praktikale ning hiljem juba residentuuri põhibaasi õppima dr Tanel Laurbergi käe alla, kes on mulle olnud hea eeskuju. Kui kevadel selgus, et keskuses on võimalik pärast residentuuri lõppu nimistuga tööd alustada, otsustasin esialgsest hirmust nimistuga sidumise ees üle olla ning võimalusest kinni haarata. Minu juhendaja koos keskuse juhataja dr Anton Tärniga olid otsuse langetamisel suureks toeks ning sisendasid kindlustunnet, et olen nende juurde oodatud ning nad on igakülgselt toeks. Olen residentuuri ajal juba selle nimistu patsientidega kokku puutunud, keskuse töökorraldus on igatpidi mulle sobiv ning kollektiiv väga sümpaatne – mida veel noore arstina soovida?

Millised on Teie ootused perearsti tööle?

Pean oluliseks, et saaksin perearstina võimalikult paljusid patsiente juba esmatasandil aidata, vajadusel uurida ja kohe ravida. Nii tunnen, et olen päriselt patsiendile abiks ning aitan raviteekonda juhtida.

Esmatasandilt edasi suunates peaks põhiline küsimus olema, mida saab teine arst patsiendi terviseküsimuse lahendamises teha, mida mina teha ei saaks. Niimoodi mõeldes koostan ka e-konsultatsioone, kui on olemas juba diagnoosihüpoteesid ja kindlamad küsimused teise eriala arstile. Kindlasti on esmatasandi võimekuse suurendamises omajagu arenemisruumi, kuid suund on õige.

Millest noored perearstid puudust tunnevad?

Minu hinnangul pole meil kuigi süstemaatilist ülevaadet, mis piirkondades ja millal täpsemalt oleks võimalik Eesti eri nurkades alustada nimistuga perearsti tööd. Ehk siis olukorras, kus paljud arstid on pensioniealised, ei oska residentuuris olevad arstid tegelikult võimalike töökohtadega arvestada.

Lisaks tundub mulle, et paljud noored perearstid ei soovi kohe oma õlgadele kõike, mida peremeditsiinisüsteemil pakkuda on. Üks asi on nimistuga töö alustamine, kuid täiesti teine teema on sellega kaasnev bürokraatia, kui tegemist on üksikpraksisega ja on vaja ettevõte luua või kui on näiteks soov nimistu teise keskusesse üle viia. See mure oleks lahendatav, kui tekiks parem ülevaade lähiaastatel vabanevatest nimistutest ning vahetum kontakt keskuse ja sealsete arstidega, siis oleks võimalik oma elu pikemalt ette planeerida.

Mis viiks perearste tööle maapiirkonda?

Arvan, et suurim takistus on ka siin teadmatus, mistõttu maapiirkondadesse piisavalt paljud tööle ei asu ning kiputakse esmalt jääma suurematesse linnadesse ja toimivatesse tervisekeskustesse, kus saab esmajoones keskenduda lihtsalt arsti tööle. Tegelikult on ka paljudes maakonnakeskustes ühtse juhtimisega tervisekeskuseid. Arvan, et aina olulisem on, et nad ennast residentuuris õppijatele tutvustaksid kas siis õppetooli või NOPE kaudu. Koostöös maakonnahaiglatega võiks oma piirkonna tutvustamine toimuda ka juba arstitudengitele ja isegi gümnaasiumis õppijatele. Samuti tasuks neil keskustel mõelda kogukondlikult ja olla avatud võimalustele maakonnas olevaid üksikpraksiseid vajadusel endaga liita, et seeläbi arste kergemini enda piirkonda tööle leida.

Millised on kolm peamist põhimõtet, millest oma töös lähtute?

Üritan olla oma kolleegide jaoks võimalikult avatud ja abivalmis, et meil oleks hea meeskonnatunne – see on mistahes kollektiivis, sealhulgas perearstikeskuses väga oluline. Hoian läbivalt oma tegemistes korrektsust, olgu see siis dokumenteerimine või patsiendile kokkulepitud viisil info edastamine. Veel hoian kuklas põhimõtet, et kui kahtlen milleski, siis pigem uurin lisa või küsin abi, mitte ei tulista kõike puusalt.

Lõpetuseks – milline on ideaalne perearsti-patsiendi koostöö?

Minu jaoks on esmatähtis luua usalduslik suhtlus ja õhustik. Perearsti ja patsiendi suhtlus peaks ideaalis olema just koostööle orienteeritud – patsiendil on mure ning ta on tulnud arsti kui spetsialisti juurde sellele murele selgitust ja lahendust leidma. Mind ei sega, kui inimene on ise eelnevalt sümptomite osas infot lugenud ja jõudnud mõne võimaliku diagnoosini, kui arstivisiidile tulemise eesmärk on seda infot arutada, mitte piltlikult öeldes tellimust esitada.

Proovin ise arsti vaatevinklist raviplaani koostamisel igat otsust selgitada ning veenduda, et patsient saab põhjendustest aru ja mõistab, et see ei ole midagi sellist, mida arst lihtsalt käsib teha. Lõppude lõpuks vastutab siiski iga inimene ise oma tervise eest.