Valvekeskused – lahendus kiirabi ja EMO koormuse vähendamiseks?

Selle eesmärgiks oli uurida praeguse erakorralise meditsiinilise abi teenuse korraldust Eestis ja teha ettepanekuid haiglaeelse erakorralise meditsiinilise abi osutamise arendamiseks.

Kokku uuriti erakorralise meditsiinilise abi pakkumist reguleerivat juriidilist dokumentatsiooni, varasemaid analüüse ja arengukavasid ning üksikandmeid Häirekeskusest, Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskusest ja Tervisekassast. Lisaks tehti intervjuu 20 erakorralise meditsiini osakonnas (EMO) või kiirabis töötava isikuga ning 11 patsiendiga, kes olid viimase kuue kuu jooksul pöördunud EMO-sse või kutsunud kiirabi.

Patsiendid puutuvad Eestis perearstisüsteemiga kokku ligikaudu 8,5 miljonil korral aastas. Sealhulgas on kontaktvastuvõttude osakaal ajas, iseäranis SARS-CoV-2 pandeemia perioodil, vähenenud, kuid selle arvelt on kasvanud distantsvastuvõttude arv. Ööpäevaringselt ja kõigil nädalapäevadel on võimalik helistada perearsti nõuandetelefonile, mida tehakse 400 000-500 000 korda aastas.

Eestis sõidab välja ja kutsutakse kiirabi ligikaudu 330 000 korral aastas. Kiirabivisiite tehakse aastas 180 000 inimesele: 2/3 neist kutsub kiirabi ühe korra, 15% kaks korda ja 15% kolm korda või rohkem. Kiirabikutsed jaotuvad prioriteedi alusel järgmiselt: eluohtlikud ehk D (delta)-prioriteediga (10% kõigist kiirabikutsetest); potentsiaalselt eluohtlikud ehk C (charlie)-prioriteediga (2/3); ei ole eluohtlikud ehk B (beeta)-prioriteediga (30%); lisaks on paar protsenti ka A(alfa)- ehk kõige madalama prioriteediga kiirabikutseid.

Kiirabi kutsutakse ühel kolmandikul juhtudest täpsustamata valude, iivelduse või pearingluse tõttu. 16%-l helistajatest esineb südame- ja veresoonkonna poolne probleem, kellest omakorda pooltel on probleemiks kõrge vererõhk. 14%-l juhtudest on tegemist vigastuse või mürgistusega. 50% D-, 40% C-, 1/3 B- ja 1/5 A-prioriteediga kiirabikutsetest, mis moodustavad ligikaudu 40% kõigist väljakutsetest, toimetatakse edasi EMO-sse.

EMO-sse pöördumiste arv, mis on aastas umbes pool miljonit, on aastatega ise pöörduvate patsientide arvelt tõusnud. Ligikaudu üks kolmandik EMO-sse pöördumistest on seotud mürgistuse või vigastusega, 10% valude ja muude sarnaste sümptomite ning 10% südame- ja veresoonkonna haigustega. Ligikaudu 83 000-85 000 EMO-s käsitletud patsienti jäävad haiglaravile.

EMO-s käsitletakse 2% ulatuses „punaseid“ ehk eluohtlikus seisundis viibivaid patsiente, keda hakkab arst käsitlema kohe, kui patsient on saabunud. 5% on „oranže“ ehk potentsiaalselt eluohtlikus seisundis viibivaid patsiente, kellega hakkab arst tegelema 15 minuti jooksul alates EMO-sse saabumisest. Ühe kolmandiku EMO patsientidest moodustavad „kollased“ ehk erakorralised patsiendid, kelle elu ei ole ohus ja keda hakkab arst käsitlema tunni aja jooksul. 56-57% on „rohelisi“ ja „siniseid“ patsiente, kelle pöördumise põhjus ei ole erakorraline, mistõttu võib nende ooteaeg olla 3-6 tundi. Eestis külastab igapäevaselt EMO keskmiselt kokku 1200 patsienti.

Elanikkonna teadlikkus sellest, kuhu, millal ja millise abi saamiseks pöörduda, on madal

Intervjuudest patsientidega selgus, et patsiendid pöörduvad EMO-sse või kutsuvad kiirabi seetõttu, et see on kergesti kättesaadav. Kiirabi tähendab patsientide jaoks kiiresti kättesaadavat abi, mitte erakorralist abi. Lisaks kasutatakse kiirabi transpordi ja sotsiaalhoolekandega seotud probleemide lahendamiseks. Patsiendid on EMO-s pakutava arstiabiga rahul, aga peavad pikka ooteaega ebameeldivaks. Teadlikkus selle kohta, kuhu, millal ja millise abi saamiseks pöörduda, on kokkuvõtvalt elanikkonna seas madal.

Uuringusse kaasatud valdkonna eksperdid tõdesid, et võimekus pakkuda teenust, mida patsiendid soovivad ja eeldavad, ei ole EMO-s ja kiirabis piisav ega ka vajalik. Patsientidel puudub arusaam sellest, kuhu, millal ja millise seisundiga pöörduda. Seda oleks vaja üheselt täpsustada ja elanikkonnale kommunikeerida. Lisaks, 2022. aastal Häirekeskuse poolt kasutusele võetud uus ohuhinnangute manuaal kategoriseerib järjest rohkem väljakutseid D-prioriteedi alla, mis suurendab kiirabi töökoormust. Leiti, et Häirekeskus võiks julgemalt suunata patsiente perearsti nõuandetelefonilt abi otsima. Seni on seda võimalust kasutatud vähe – mitmesaja tuhande kiirabisse pöörduja hulgast suunatakse 5000-6000 patsienti perearsti nõuandetelefonile edasi.

Lisaks analüüsiti võimalikku probleemi lahendavat stsenaariumi, mille kohaselt pakutaks perearsti valvekeskustel või esmatasandi tervisekeskustel baseeruvat haiglavälist erakorralist meditsiinilist abi. Valvekeskus oleks avatud väljaspool tööaega õhtusel ajal, nädalavahetuseti ja riigipühadel, vähendades sel moel kiirabi ja EMO töökoormust. EMO-sse võiksid patsiendid edaspidi pääseda vaid perearsti saatekirja, kiirabi, perearsti nõuandetelefoni või vastava valvekeskuse kaudu. Selline töökorralduse muutmine eeldab ressursse personali, koolituste ja ruumide näol. Kuna Tallinnas on kiirabi ja EMO kõige rohkem üle koormatud, pakuti välja, et just seal võiks hakata valvekeskuseid piloteerima.