Valmimas on uus südamehaigete taastusravi juhend

Praegu on koostamisel südamehaigete taastusravi juhend. Kui kaugel te sellega olete?

Südamehaigete taastusravi juhendiga alustasime juunis, kui sai selgeks, et haigekassa seda rahastab. Praegu töö käib. Töörühm on küll päriselt saanud kokku korra, kuid me arutame erinevaid küsimusi e-posti ja muude suhtlemiskanalite vahendusel. Protsess käib ja arutelude käigus selgub, mis suunas tuleb liikuda.

Kas tegu on päris uue juhendiga või uuendamisega?

Nii ja naa. Need põhimõtted, mis on kirjeldatud 2006. aasta juhendis, on teatud mõttes sarnased, aga juhendi kokkupanemine toimub uutel alustel. Võib öelda, et see juhend saab olema vormiliselt ja osalt ka sisuliselt uus. Tal on teine formaat, vastates sellele, kuidas Eestis nüüd ravijuhendeid ühesugustel alustel ette valmistatakse.

Eks eelmise juhendi ilmumise järel on teatud seisukohad muutunud, mistõttu tuleb paljusid põhimõtteid värskendada. Loodame, et juhendi olemasolu aitab kaasa sellele, et südamehaigete taastusravi Eestis saaks oluliselt paremini kättesaadavaks.

Mis on põhiasjad, mis on võrreldes praeguse versiooniga muutunud?

Näiteks on vanas juhendis käsitletud sekundaarset preventsiooni, sh suitsetamist ja sellest loobumist, ülekaalu ja toitumissoovitusi, arteriaalset hüpertensiooni ja selle ravi jne, aga uus juhend sellele ei keskendu. Pigem keskendutakse kehalisele koormusele, psühhoemotsionaalsetele probleemidele, aga ka näiteks tegevusteraapia kasutamisele, mis on südamehaigete taastusravis suhteliselt uus teema. Ka ei ole vanas juhendis „väga haige südamega“ ehk LVAD-ga (left ventricle assisting device) ja siirdatud südamega haigete taastusravi teemat, kuid uus juhend peaks seda puudutama. Sekundaarse preventsiooni osa on väga hästi käsitletud 2021. aastal avaldatud Euroopa Kardioloogide Seltsi ravijuhistes.

Kas koroonapandeemia jätab uude juhendisse kah mingisuguse jälje?

Pigem ei. Otseselt ta juhisele jälge ei jäta, aga võibolla töö käigus leiame, et seda teemat on vaja kuidagi puudutada.

Kliinikumis on alates märtsist kasutusel südamesüdamehaigete taastusravi kaugteenusmudel. Mida see endast kujutab?

Ambulatoorse taastusravi osakonnas on tõesti käivitunud südamehaigete taastusravi kaugteenusmudel. Suuresti on see saanud tõuke COVID-19 pandeemiast, sest taastusravi ei olnud võimalik sellisel kujul enam teha, nagu ta oli toiminud aastaid. Vaja oli alternatiivi. On leitud, et kaugteenusmudel on sama efektiivne lahendus kui kontaktvisiitidel põhinev mudel. Ta on turvaline ja patsiendid on sama rahulolevad.

Projekti eesmärk on parandada eelkõige taastusravi kättesaadavust ja ravil püsimist. Neid patsiente on üsna palju, kes – kui taastusravile tuleku vahemaa ületab kasvõi 20 km – kohapeal käia ei saa. Kaugteenusmudel on aga rakendatav üle Eesti. Oma olemuselt tähendab see seda, et kontaktvisiit taastusarstiga toimub esmakordsel kohtumisel ja taastusravi järgselt. Tehakse kardiopulmonaalne koormustest, mille alusel doseeritakse lubatav kehaline koormus ja seda jälgitakse tänapäevaste vahenditega nagu pulsivöö ja mobiilirakendus. Vahepealsed kohtumised toimuvad valdavalt distantsilt ehk kaugteenusena. Kusjuures alati jääb võimalus ka kontaktkonsultatsiooniks. Kogu selle perioodi jooksul on olemas õde-juhtumikorraldaja, kes jälgib patsiendi digitaliseeritud raviteekonda Buddy Healthcare rakenduse kaudu. See laaditakse projekti ajaks patsiendi nutitelefoni, mille ta saab meie poolt. Meil on meeskonnas ka IT-spetsialist, kes nende asjade toimimise eest vastutab.

Kui paljud seda teenust saavad?

Praegu on selles projektis 58 patsienti.

Kas nad valitakse millegi järgi välja? Näiteks selle, et nad ikka seadmetega hakkama saaksid?

Reaalselt toimub see niimoodi, et patsient, kellel on kardioloogiline haigus, sagedasti on selleks südamelihase infarkt, suunatakse taastusravile, näiteks statsionaarist kardioloogi poolt või ka perearsti poolt. Taastusarst teeb kardiopulmonaalse koormustesti, nõustab patsienti ja muu hulgas uurib, kas patsient eelistaks kohapeal käimist või kaugteenust. Kaugteenusmudelisse valitakse eelkõige need patsiendid, kellel elukoha tõttu ei ole võimalik taastusravil kohal käia või kes soovivad kiiremini naasta tööle, kuid tööajal ei ole võimalik kohale tulla. Ka peaks neil olema vähemalt rahuldav füüsiline võimekus, et saada hakkama kaugjuhendamisega. Patsient saab nutitelefoni ja pulsivöö, mis on seadistatud sedavõrd lihtsalt, et siiani on kõik saanud hakkama. Nutitelefon näitab patsiendi pulsisagedust, ka on sellega võimalik tekitada videokonsultatsioon näiteks füsioterapeudi või arstiga. Oluline roll on õde-juhtumikorraldajal, kes kogu protsessi korraldust koordineerib ja tagab informatsiooni kiire liikumise vajalike spetsialistide (arst, füsioterapeut, psühholoog, toitumisnõustaja) vahel.

Käesoleva aasta jooksul on taastusarstidel toimunud mitu suurt sündmust. Mida uut ja huvitavat võiks välja tuua?

Taastusravi kui iseseisev eriala on sel aastal pälvinud suurt tähelepanu, osaliselt seoses eriala 30. ja erialaseltsi (Eesti Taastusarstide Selts) 20. sünnipäevaga. Eesti Arstide Päevadel oli eraldi taastusravi sessioon, kus kajastati taastusravi põhilisi teemasid. Ise tegin seal ettekande südamehaigete taastusravist, kus käsitlesin üldisi põhimõtteid, eesmärke ja oodatavaid tulemusi, aga ka praegu käsil olevaid tegevusi.

Mulle valmistab erilist rõõmu Eesti Arsti taastusravi mahuka erinumbri ilmumine selle aasta juunis, kus muu, näiteks insuldijärgse, luu-liigeshaigustega seonduva, kopsukahjustusega haige, laste, artroplastika, amputatsiooni ning COVID-19 järgse taastusravi ning kroonilise valu käsitluse kõrval oli antud ülevaade südamehaigete taastusravist. Veidi ajaloost, põhimõtetest, sh sekundaarse preventsiooni põhipunktidest, kuid ka hetkeolukorrast Eestis.

Rõõmu teeb, et kolme seltsi koostöös (kardioloogide selts, taastusarstide selts ja perearstide selts) on valminud ravijuhend „Müokardiinfarktihaige käsitlus esimesel aastal pärast haigestumist“. See annab konkreetsed juhised infarkti läbi teinud haige etapiviisiliseks käsitlemiseks, sh taastusraviks. See avaldati mai Eesti Arstis. Kardioloogid, taastusarstid ja perearstid on tihti märganud, et infarkti läbi teinud haiged, hoolimata sellest, et taastusravist teatatakse ja võimalusi on, jäävad natuke omapead peale seda, kui on akuutsest etapist väljunud. See ei puuduta ainult taastusravi, vaid ka ravimeid (nende korrigeerimist) ja muude parameetrite (vererõhk, veresuhkur) täpset jälgimist. Juhendisse on täpselt sisse kirjutatud, kuidas ja millal peaks toimuma suunamine taastusravile. See näeb ette, et südamelihase infarkti läbi teinud haige suunatakse taastusravile, mis on selles mõttes proovikivi, et kui Tartus ja Tallinnas on taastusravi päris heal järjel, siis teistes Eesti haiglates (keskhaiglates ja üldhaiglates) peab selle korralduse tõsiselt läbi mõtlema. Aga see, et müokardiinfarkti haige käsitlus esimesel aastal on nüüd selgelt formuleeritud, on minu arvates suurepärane

Eriti hea meel on Tartus toimunud rahvusvahelise konverentsi „Vascular rehabilitation – from causes to results“ üle, kus räägiti veresoonkonnahaiguste taastusravist. Seal räägiti erinevatest teemadest alates vaskulaarhaiguste ajaloost Tartu Ülikoolis kuni uute arendusteni. Seejuures ei käsitletud ainult südamehaigete taastusravi, vaid ka selja- või peaaju kahjustusega seotud kardiovaskulaarseid komplikatsioone, samuti depressiooni ja ärevuse rolli kardiovaskulaarhaiguse ravis jpm. Samuti kõneldi insuldi taastusravist ja diabeediga seonduvatest vaskulaarsetest kahjustustest ning nende taastusravist. Jutuks oli ka kaugteenusmudel, mis pälvis palju tähelepanu. Veel on oluline, et käsitleti COVID-19ga seonduvaid kopsu ja veresoonkonna kahjustusi ning nende taastusravi.

Mai-Lis Hellenius Karolinska Ülikoolist käsitles kaasaegse elustiiliga kaasnevaid kardiovaskulaarseid probleeme. Nii näiteks rõhutas ta, et hea tervise saavutamiseks on vajalik mõõduka koormusega liikuda 150-300 minutit nädalas, kui treening on intensiivne, piisab 75-150 minutist. Ta rõhutas põhimõtet, et iga samm loeb. Dr Hellenius tõi oma ettekandes välja jahmatavad arvud seoses COVID 19-sse haigestumisega: kehaliselt mitteaktiivsete COVID-19 nakatunute haiglaravi risk suurenes 126%, risk sattuda intensiivravisse 75% ja surma risk 149%. Ta tõi välja, et teismeliste elustiili, mis sisaldab päevas ligi 10 tundi istumist, peaks reguleerima nii, et päevas oleks 60 minutit aktiivset treeningut, alla 2 tunni ekraaniaega ning toidus rohkelt puu- ja juurvilju. Kindlasti ei tohi tarvitada tubakat ega alkoholi.

Räägiti ka laste diabeedist, ülekaalust ja sellest, et istuv eluviis on riskilt võrdne suitsetamisega. Kui tubakatoodete tarbimine on Läänemaailmas pigem taanduva tendentsiga, siis istuv eluviis on pigem suurenev, aga paraku sama ohtlik.

Lõpetuseks ka natuke koroonast – milline on praegu olukord taastusravis seoses COVID-iga?

Rahulik. Tartu Ülikooli Kliinikumi statsionaarse taastusravi osakonnas on viimastel kuudel olnud taastusravil üksikuid COVID-19 järgseid patsiente, kelle valdavaks probleemiks on sõltuvus lisahapnikust ja jõuetus. Ambulatoorselt on taastusravil üksikud. Nii et see teema pole praegu taastusravis aktuaalne, kuid, arvestades COVID 19-sse haigestumise kasvu, võib kohe muutuda.