VALIMISED 2023 | Anneli Kannus: „tükkide“ kaudu tervishoiu rahastamine tuleb lõpetada

Autor: Anneli Kannus, Eesti Õdede Liidu president (Eesti 200)

Tervishoiuinimesed on oma valdkonnas tegutsedes kirglikud. Vaieldakse, põhjendatakse ja arutatakse lõputult. Otsuste tegemine, millega kõik rahul oleksid, on tegemata ja ehk polegi need võimalikud? Otsused tuleb aga siiski ära teha – külma pea ning sooja südamega. Muutused tekivad parima võimaliku kompromissiga.

Seadusandlikud muudatused tervishoiusüsteemis

Meil on valminud haiglavõrgu, esmatasandi ja kiirabi analüüsid. Need kõik kinnitavad vajadust esmatasandit tugevdada, räägivad õdede puudusest ning arstide eakusest. Inimkesksusest on need aga kõik veel kaugel. Piisab kasvõi vaid nendest kolmest põhjusest, et teada – me vajame tervishoiusüsteemis otsuseid, mis toovad kaasa tervishoiu terviku muutused.

Seadusandluse uuendamisel tuleb vähendada liigtäpseid määratlusi ning tuua võrrandisse samaaegselt kvaliteedikriteeriumid. Haigestumise ja suremuse kõrval tuleb hinnata personali pädevuse hoidmist, juhtimises innovaatiliste lahenduste kasutamist ja inimkesksust. Vastutusvaldkondade korrastamine ja uute erialade kaasamine just nüüd, kus puudu on tervishoiutöötajaid, raha on vähe ning teenuste järjekorrad pikad, on hädavajalik samm. Õdesid ja arste kiirelt juurde ei saa, seega tuleb luua võimalused kaasata teisi spetsialiste, et kasvavat tervishoiuteenuse nõudlust täita.

Ühtlasi on oluline, et paljud ülesanded, kus nii arst kui ka õde õpitud pädevust raiskavad, tuleb lõpetada. Mitmed täna tehtavad tegevused tuleb lahendada kaasaegsete IT-võimalustega. Võtame arstide ja õdede õlgadelt koorma korraldada asju, mida saaks teha mõni teine spetsialist. Kõigeks selleks tuleb muuta ka seadusandlust.

Tervishoiu rahastamise ja tervishoiuasutuste rahastamisaluste muutmine

Raha on alati vähe ja raha jääb tervishoius puudu ka siis, kui me lisame sinna igal aastal 300 miljonit. Alati tuleb veel kallimaid ravimeid, edasi areneb tehnoloogia, nõudmised ja ootused kasvavad patsientidel nii palati mugavuse, haigla söögi kui ka tervishoiuteenuse saamise kiirusele.

Üks, mis tervishoiusüsteemi koormust tõstab on elanikkonna vananemine ja krooniliste, multimorbiidsete patsientide arvu kasv. Teisalt kasvab terviseärevus ning oodatakse rohkem infot, toetust, konkreetseid ennetustegevusi. Kõik see tähendab, et vajadused ja ootused kasvavad kiirelt. Ainuke, mis võiks pidurdada tervishoiukulutuste tõusunurka, on lükata inimese haigeks jäämist võimalikult kaua edasi. Me peame pöörama oluliselt rohkem tähelepanu tervise hoidmisele ja haiguste ennetamisele.

Rahastamisel on täna aluseks „haigustükkide ostmine“ läbi „marlilapini teenuse kirjeldamise“, mida saab kasutada abivahendina, kuid mis juba praegu niikuinii ei kirjelda teenuste tegelikku hinda. Üks on kindel – lõputu efektiivsuse taotluses tervishoiuteenuste nimekirja jätkuv pikendamine, Eesti inimest tervemaks ei tee. Samuti ei piisa Haigekassa Tervisekassaks ümber nimetamisest ning Tervisekassa töötajate uskumuste muutmisest. Muuta tuleb terve Eesti uskumusi, seades terve olemine ja terveks jäämine nii hariduse kui ka tööelu osaks.

Rahastamises peame kasutusele võtma uue mudeli, mille kaudu suunata nii uusi valikuid inimesele kui ka tervishoiukorraldusele, lõpetada tuleb vaid „tükkide“ kaudu rahastamine ja vaadelda inimese optimaalset teekonda tervishoius. Koostöö ei alga nii kaua, kui kestab tunne, et „teisele võiks raha vähem anda“. Samuti olgem ausad – nn erameditsiini roll tervishoiusüsteemis tervikuna ja rahastamispõhimõtted on meil kõva häälega läbi rääkimata.

Loomulikult on vajalik samaaegselt lahendada Tervisekassa rahastamine riigieelarvest. Niisamuti peab, erinevate töötamise mudelite taustal ka inimeste ja tööandja panus Tervisekassasse, saama selgeks ja läbipaistvaks. Raha on tervishoidu juurde vaja, kuid ilma tervishoiu tervikus asjade muutmiseta, ei muuda ka lisanduvad miljonid tulemust oluliselt.

Inimeste arusaamade muutmine ja vastutuse tõstmine

Kõige raskem teema on meil üldse avalikkuse eest varjul. Eestis ei ole inimene sageli kaasatud oma raviotsuste tegemisse. Tegemist ei ole tervishoiutöötaja või -süsteemi puudujääkidega, vaid terviseteadlikkuse info puudulikkusega. Osa inimesi usub veendunult, et „spetsialist teab paremini“ või loodab tervishoiu kiiresse arengusse uskudes, et „tablett teeb terveks“. Nende inimeste kõrval on liiga palju kristalliteraapiasse, MMS ja muudesse imevahenditesse uskujaid. Me peame ühiselt tõstma inimeste teadlikkust tõenduspõhisest meditsiinist ning näitama, kui palju sõltub tema tervis tema valikutest ja otsustest.

Me ei väärtusta täna ühelgi moel terve olemist ja terveks jäämise püüdluseid. Hea, et oleme asunud rääkima vaimsest tervisest, kuid ka siin oleme eestlaslikult tõmmanud teema ühele küljele kiiva. Inimene on tervik, ka vaimne tervis sõltub tervikust ehk füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu terviklikkusest. Me ei saa tegeleda inimesest ainult ühe poolega (nii nagu me ei saa parandada tervishoidu ainult rahaga). Rasvumine, vähene liikumine, ärevus, pidev negatiivne keskkond, sotsiaalne tõrjutus või vähene võimalus ühiskondlikus elus kaasatud olla, loob soodsa aluse nii vaimse kui ka füüsilise haiguse tekkeks.

Samuti on haige olla ikka veel Eestis justkui tabu, mis sisaldab hirmu „äkki lastakse lahti“ (kuna ei teata, kas ma suudan ikka 100% töösse panustada), sõbrad hakkavad mind vältima (kuna ümbritsevad inimesed ei tea, kuidas minusse nüüd suhtuda), minu ühiskondlik positsioon langeb (kuna tööd pole ja sissetulek kahaneb) – kõik see omakorda raskendab tervenemist. Probleemid ja haigused on meie elu osa, ühiskonnal tuleb aidata seda mõista.

Inimkesksus algab patsientide ja tervishoiutöötajate vastastikusest austusest, kus mõlemad osapooled on olulised ja mõistavad, et koostöö sünnivad parimad tervisetulemused. Võtame inimese päriselt tema tervise- ja raviteekonnale kaasa. Jagame infot, kui palju saab teha tervishoid ja kui palju sõltub inimesest, räägime kogu elukaarest, sh surmast ja sellega kaasnevast. Alustame lõpuks ometi tervisest mitte haigusest.

Haridus, haritus ja tervis on omavahel tihedalt seotud. Võimalikult terved inimesed loovad majanduskasvu ning arendavad Eesti riiki. Inimkeskne tervishoid algab tervishoiutöötajate hoidmisest ja väärtustamisest, et nemad saaksid omakorda hoida patsiente