Vaimse tervise valdkonna edusammud ja proovikivid

Artikkel ilmus 2024. aasta detsembrikuu Perearstis, selle autoriks on Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna juhataja Anne Randväli. Ajakirja Perearst saad soovi korral tellida SIIT.

Kui vaimse tervise rahastus on viimastel aastatel teinud mõningaid edusamme, siis spetsialistide puudus ning kogukonna toe ja teenuste puudumine jäävad peamisteks takistusteks, mida peame ühiselt ületama.

Vaimse tervise olulisus füüsilise tervise kõrval ei vaja tänapäeval enam veenmist, see oleks n-ö lahtisest uksest sisse murdmine. Kuidas aga liita need olulised vajadused, mida varem piisavalt väärtustada ei osatud, seniste sekkumiste ja teenuste süsteemi ning leida neile ka piisav rahastus, see on paras katsumus. Eriti praegustes, mitte ainult piiratud ressursside, vaid lausa kärbete tegemise vajaduse tingimustes.

Vaimse tervise rahastusest

Vaimse tervise rahastusest rääkides tuleb piiritleda täpsemalt, millest on jutt, sest inimeste heaolu ja vaimset tervist toetavaid tegevusi tehakse paljudes valdkondades, sealhulgas näiteks haridus-, kultuuri või tööpoliitikas. Seepärast võtame fookusesse „Rahvastiku tervise arengukava“ (RTA) tegevusprogrammid ja ressursid, mida haldab Sotsiaalministeerium koos allasutustega.

Hoolimata vaimse tervise valdkonna olulisusest ei jäänud valdkond kärbetest puutumata. Olgu öeldud, et sellest ei pääsenud ükski Sotsiaalministeeriumi vastutusala valdkond. Konteksti paremini mõistmiseks ja praeguste kärbete mõju hoomamiseks tasub kahe viimase aasta eelarvete võrdluse asemel vaadata pikemat ajaperioodi. Kuni 2022. aastani ei sisaldanud RTA eraldi vaimse tervise jaoks mõeldud rahastust, senine vaimse tervise rahastus käis projektipõhiselt ning välisrahastuse toel. Oluline verstapost oli 2021. aastal vaimse tervise rohelise raamatu kinnitamine, millega rahastust veel ei kaasnenud. Samal aastal tegi valitsus ühekordse 1,2-miljonilise eraldise elanikkonna vaimse tervise toetamiseks seoses COVID-19 olukorraga. 2022. aastal loodi Sotsiaalministeeriumisse vaimse tervise osakond, millele eraldati koos selle tegevuste rahastusega kokku 3 miljonit eurot. Nii 2023. kui ka 2024. aastal lisandus riigieelarvesse ligikaudu miljon eurot vaimse tervise valdkonna rahastamiseks. Nii oli 2024. aastal RTA kaudu rahastatavaid vaimse tervise tegevusi 4,9 miljoni ulatuses, mida kärbiti kokku suurusjärgus 10%. Kokkuvõttes oleme viimase viie aasta jooksul vaimse tervise rahastuses astunud mõned pikad sammud edasi, nüüd tuli astuda sammuke tagasi.

Ka Tervisekassa rahastus vaimse tervise raviteenustele on ravikulude aruannetele tuginedes suurenenud. Suuremad kulud on seotud psühhiaatrilise eriarstiabiga, töövõimetushüvitistega ja esmatasandil pakutavate teenuste, teraapiafondi ja iseseisvalt psühholoogilist ravi osutavate kliiniliste psühholoogidega. Vaimse tervise raviteenuste osas ei ole Tervisekassa kinnitusel plaani kärpeid teha.

Hea uudis on esmatasandi kontekstis see, et vaimse tervise õdede teenuste laiendamiseks ning psühholoog-nõustajate süsteemi kaasamiseks on ette nähtud täiendav rahastus. Näiteks suureneb teraapiafondi planeeritav maht 2025. aastal seniselt 10%-lt 15%-le, mille kaudu tasustatakse perearstikeskustes töötavate kliiniliste psühholoogide ja psühholoog-nõustajate teenuseid.

Saame tõdeda, et kuigi vaimse tervise rahastus ei ole piisav, siis tehtud kärbe ei ole meie praegune suurim mure. Selleks on pigem spetsialistide puudus ja ka puudulik vaimse tervise teenuste olemasolu kõikidel vajalikel tasandil.

Liivakellast püramiidiks: vaimse tervise teenuste korralduse tulevik

Nii vaimse tervise roheline raamat, Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise tegevuskava 2023–2026 kui ka 2023. aastal avalikustatud Eesti inimarengu aruanne (EIA) tõdevad, et vaimse tervise optimaalses teenuste korralduses on praegu puudulikult kaetud eelkõige keskmised kihid – kogukonna mitteformaalne tugi ja formaalsed teenused. Viimaste hulka kuuluvad ka esmatasandil pakutavad teenused. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) defineerib vaimse tervise kogukonnateenustena kõiki inimese kodu lähedal pakutavaid teenuseid, mis jäävad eriarstiabist madalamale tasemele. Samast põhimõttest lähtume meiegi. EIA autorid on praeguse teenuste korralduse tabavalt kokku võtnud: „Eestis on vaimse tervise teenuste püramiid olnud seni kahjuks pigem liivakellakujuline – inimesed püüavad ise eneseabivõtetega hakkama saada ning kui see ei õnnestu, siis kogukonnast või esmatasandilt abi otsimata pääseda psühhiaatri või kliinilise psühholoogi vastuvõtule“. Nii ongi meie esmane ülesanne kujundada liivakellast püramiid.

Eriarstiabile surve vähendamiseks oleme ette võtnud mitmeid arendustegevusi, mille viljad ei ole veel piisavalt küpsenud, kuid loovad selleks eeldusi. Näiteks on Sotsiaalministeerium toetanud kohalikke omavalitsusi (KOV), et nad saaksid pakkuda inimestele elukohalähedast psühhosotsiaalset ja psühholoogilist abi. Nende teenuste pakkumiseks mõeldud ressursse taotlesid KOV-id seni taotlusvoorude kaudu ministeeriumilt, kuid 2025. aastast on ressursid neile kasutamiseks toetusfondist. Seni on sagedamini pakutud teenused olnud psühholoogiline nõustamine, pereteraapia ja -nõustamine, psühhosotsiaalne kriisiabi, hingehoidlik nõustamine, leinanõustamine, kogemusnõustamine, loov- ja mänguteraapia.

Lisaks oleme arendamas astmelise abi mudelit enam levinud vaimse tervise häirete (ärevus, depressioon) sümptomite varaseks märkamiseks ja abiks. Astmeline abi on sekkumiste korraldamise viis, mille korral algab abi pakkumine lihtsamatest, vähempiiravatest ja ka vähem kulukatest ehk lühemalt öelduna väheintensiivsetest sekkumistest (VIPS). Sekkumiste sisu on igal järgneval astmel eelmisest suurema intensiivsusega ning kaasab vajaduspõhiselt spetsiifilise väljaõppe läbinud spetsialisti. Nii näiteks on mudeli esimestel astmetel ette nähtud juhendamata ja juhendatud (valdavalt digitaalne) eneseabi ning kõrgematel astmetel psühhoteraapia või kombineeritud ravi psühhiaatrilises meeskonnas. Erinevatel astmetel olevaid sekkumisi saavad pakkuda erineva ettevalmistusega spetsialistid. Nii ei pea juhendatud eneseabi või kindlat protokolli järgivat VIPS-i pakkuma vaimse tervise spetsialist – kutseaasta läbinud psühholoog, vaimse tervise õe või arst – samas kui ülemiste astmete sekkumised seda eeldavad.

Täpsemat läbimõtlemist ja viimistlemist vajab lisaks erinevate sekkumiste olemasolule ka inimese liikumine raviteekonnal. Esma- ja eriarstiabi tasandil toimuvat liikumise teekonda luuakse Eesti Psühhiaatrite Seltsi veetavas ja Tervisekassa innovatsioonifondi toel toimuvas kiirendiprogrammis. Eeldused vaimse tervise astmelise abi pakkumiseks peab looma tervishoiuteenuste korraldamise seadus, mis võimaldaks praeguste raviteenuste kõrval süsteemi tuua ja rahastada ka ennetavaid sekkumisi, sh neid samu VIPS-e, ning lubama tegutsema selleks sobiva väljaõppe saanud spetsialistid. Selline eelnõu on praegu ettevalmistamisel ning uue aasta alguses saavad huvirühmad ja seotud osapooled sellega tutvuda ning anda tagasisidet.

Esmatasandil nähakse olulist rolli paljude terviseteenuste, sh inimeste vaimse tervise probleemide käsitlemisel. See ei ole üllatav, kuid samas ei tohi sellest saada ebarealistlik ootus. Selleks et ootused ja erinevad ressursid (struktuur, inimesed, oskused) võimalikult hästi kokku langeksid ning annaksid soovitud tulemusi, vaatame järgmise paari aasta jooksul koostöös Perearstide Seltsiga ja Euroopa Komisjoni konsultatsiooniprojekti toel lähemalt, kuhu oma ootused ja standardid seada, mida nendele vastamiseks teha ning kuidas sinna jõuda. Loodame sammhaaval jõuda tulemuseni, kus ootused vaimse tervise käsitlemiseks esmatasandil oleksid ka sobivalt toetatud.