Väiksemate haiglate juhid kogukonnahaigla ideest ei vaimustu (2)

Projekti „Inimkeskne ja integreeritud haiglavõrk 2040“ käigus analüüsitakse Eesti eriarstiabi ja haiglavõrgu korraldust ning koostatakse uus haiglavõrgu plaan aastaks 2040. Analüüs tehakse neljas etapis. Äsja avaldatigi neljas raport, kus tehakse ettepanekud uue haiglavõrgu plaani jaoks. Selle järgi võiks kuus praegust maakonna keskuses olevat haiglat muuta esmatasandiga seotud kogukonnahaiglaks. Nendeks on Jõgeva, Järvamaa, Valga, Raplamaa, Põlva ja Läänemaa Haigla. Med24 uuris haiglajuhtidelt, mida nemad sellisest plaanist arvavad.

Kuigi meedias on juba räägitud uue haiglavõrgu arengukava valmimisest, täpsustab Valga Haigla juht Apo Oja alustuseks, et antud dokument ei ole uus arengukava, vaid tegemist on ühe töörühma raportiga, milles esitatakse kolm võimalikku (poliitika)stsenaariumit haiglavõrgu arendamiseks ning ühe stsenaariumina nähakse ette kuue haigla olulisuse vähendamist.

„Hetkel kehtiva „Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030“ üks põhimõte on ebavõrdsuse vähendamine tervises. Näitaks ei tohiks inimese elukoht mõjutada meditsiiniteenuste kättesaadavust,“ ütles Oja. „Seega arengukavade elluviimisel ja riigipoolsete sekkumiste planeerimisel tuleb arvestada, et need ei suurendaks olemasolevaid lõhesid, vaid aitaksid neid lahendada. Stsenaarium, mis mõjutab nimetatud kuue haigla töökorraldust ja seeläbi ka nende maakondade elanikele meditsiiniteenuste kättesaadavust ei ole mõistlik. Minu arvates ei ole see ka kooskõlas „Eesti 2035“ strateegias seatud pikaajaliste sihtidega.“

Oja leiab, et antud plaani ohukohad, mis täna juba avalduvad, on eelkõige seotud inimeste (arstide, õdede ja teiste spetsialistide) sooviga tulla tööle haiglasse, mille osas keegi pakub välja hääbumist. Samuti mõjutab see investeeringutega seotud otsuseid, mida tehakse vaadates ette kümneid aastaid.

„Näiteks Valga Haiglas me hetkel suurendame oluliselt hapnikusüsteemi võimsust. Sellise investeeringu võtsime ette COVID viiruse ja Ukraina sõja õppetundide põhjal. Eelviidatud stsenaariumist lähtudes sellist investeeringut ei oleks olnud mõttekas teha,“ ütleb Oja.

Läänemaa haigla juht Edvard Garder tõdeb, et jääb oma varasemalt välja öeldud seisukoha juurde: Eestil oleks kiiresti vaja konkreetset plaani, kuidas tagada tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus järgmise viie aasta jooksul.

„Pealinna suurhaiglates on juba täna teatud valdkondades terav tööjõupuudus ning minu hinnangul on see aina süvenevat laadi. Selle valguses ei tundu mulle praegu välja pakutud arengukava üldse asjakohane asi, millega tegeleda,“ lausub Garder. „Haiglate mahtu kärpida, profiile ümber kujundada või raviasutusi suisa sulgeda võib ühe suletõmbega, kuid hiljem haiglat tagasi teha on juba oluliselt keerulisem.“

Ta lisab, et arvestades Eesti geopoliitilist asukohta, peab haiglavõrku kujundades arvesse võtma ka võimalikku sõjaseisukorda. Ka Põlva haigla juhataja Margo Bergmann meenutab, et 24. veebruar muutis drastiliselt kõiki plaane ning arvestades Eesti geograafilist asukohta, tuleb täna tegeleda pigem tervishoiu hajutamisega ning äärealadel vajaliku abi osutamise võimendamise, mitte linnadesse tsentraliseerimisega.

Põlva haigla poolt vaadatuna ei tundu antud plaan lähitulevikus mõistlik. Kogukonnahaiglaks muutumise korral kaoks Põlva maakonnast ainuke üldhaigla. Bergmann ütleb, et isegi arengukavas endas on välja toodud oht arstiabi kättesaadavuse halvenemiseks, mida küll soovitatakse lahendada kiirabi võimekuse parandamisega. Ta märgib samuti, et selline plaan ei ole kooskõlas „Rahvastiku tervise arengukavaga“, mille üheks eesmärgiks on tervise ebavõrdsuse vähendamine.

„Plaani realiseerumisel halveneb oluliselt eriarstiabi kättesaadavus maakonnas elavatele inimeste jaoks. Olen nõus, et esmatasandi tervishoidu tuleb arendada, kuid juba täna näeme, kuidas maakondadesse on perearstide leidmine keerukas ning arstide pensioneerumisel luhtuvad väljakuulutatud konkursid uue arsti leidmiseks,“ seletas ta. „Et aga esmatasand suudaks üldhaigla asemel ära katta ka tööajavälise arstiabi andmise, on oluliselt vaja suurendada tööjõudu. Teada-tuntud fakt on, et rahvastik vananeb ning seetõttu arstiabi vajadus ajas aina kasvab. Kogu selle koormuse asetamine esmatasandi õlgadele ei tundu mulle kuigi ratsionaalse mõttena.“

Raplamaa haigla juht Pille Mukk tõdeb, et muutused on tulevikus kindlasti vältimatud ning praegune tervishoiukorraldus vajab korralikku remonti.

„Olen väga nõus sellega, et esmatasandi tervishoiusüsteem vajab olulist võimestamist. Samuti ei võimalda tänane rahastusmudel maakonna üldhaiglale jätkusuutlikku arengut,“ seletab ta. „Ühine on nii esmatasandile kui eriarstisüsteemile see, et valitseb tõsine spetsialistide defitsiit. Ka täna pakub Raplamaa Haigla haiglaraviteenust kogukonnale üldosakonnana olles samal ajal tõsiselt hädas leidmaks arste ning ka perearstide hulgast on kolleegide leidmine raske, sest nende defitsiit on suur.“

Muki sõnul on tänane reaalsus see, et spetsialisti palkamine maakonda osutub kallimaks, kui see on keskustes.

„Samal ajal on meil osutatavad tervishoiuteenused kokkuvõttes suhteliselt odavamad ning n-ö ära majandama, samuti investeerima, peame suutma jooksva osutatud teenuse pealt,“ selgitab Mukk. „Statsionaarsete aktiivravi voodikohtade arv on Raplamaa Haiglas aastatega vähenenud ning väheneb tulevikus veelgi. Ka inimeste ootused maakonnas sellele, et kodulähedaselt osutatakse võimalikult laia ampluaad eriarstiabi, on erinevad riigi vaates võimalustest ja vajadusest.“

Haigla juhina on tal väga suur ootus, et tervishoiukorraldus Eestis saaks riigi tasandil nii kiiresti kui võimalik prioriteediks.