"Vaikne" bradükardia on sage ja ei vaja ravi
Bradükardia on palju sagedasem kui tavaliselt arvatakse. Tihtipeale on see asümptomaatiline ja ei oma kliinilist tähtsust, näitab suure uuringu andmete post hoc analüüs.
Avaldatud
Viimati uuendatud
LOOP uuring on varem publitseeritud. See viidi läbi neljas uuringukeskuses Taanis ja seal võrreldi kodade virvendusarütmia sõelumist implanteeritava pikaajalise kardiomonitori (implantable loop recorder) ja tavauuringutega. Uuringus osales 6004 vähemalt 70-aastast kodus elavat patsienti, kellel ei olnud südame rütmihäireid diagnoositud, kuid kellel olid riskitegurid nagu diabeet või hüpertensioon. Selgus, et kodade virvenduse sõelumisel on väike kasu insuldi või süsteemse emboolia ennetamisel viie aasta jooksul.
Käesolevas post hoc analüüsis võeti vaatluse alla esmakordsed bradüarütmia diagnoosid tavadiagnostika ja püsimonitooringu gruppides. Arütmiate raviotsuste tegemisel olid arstidel vabad käed.
Esmakordset bradüarütmiat diagnoositi 8%-l uuritavatest – 21%-l püsimonitooringuga ja 4%-l tavauuringute grupis (šansisuhe 6,1). Arütmia oli asümptomaatiline 24%-l tavauuringute ja 80%-l pikaajalise monitooringu patsientidest. Bradüarütmiaid esines sagedamini vanemaealistel ja meessoost patsientidel, samuti nendel, kellel oli anamneesis sünkoop.
Kardiostimulaator paigaldati bradüarütmia tõttu 3%-le tavauuringute grupi patsientidest ning 4,5%-le pikaajalise püsimonitooringuga patsientidest (šansisuhe 1,5).
Tavauuringud teinud patsientidel oli bradüarütmia seotud viis korda suurema tõenäosusega sünkoobiks võrreldes bradüarütmia mitte esinemisega; pikaajalise püsimonitooringu käigus leitud bradükardia tõstis sünkoobi riski 2,6-kordseks.
Kardiovaskulaarsurmad olid püsimonitooringu grupis 4,8 korda ja tavauuringute grupis 3,1 korda suuremad. Kogusuremuse risk tõusis bradükardilistel patsientidel kolmekordselt tavauuringute ja 2,5-kordselt püsimonitooringu patsientidel. Bradüarütmia ei olnud kardiaalse äkksurmaga oluliselt seotud kummaski grupis.
Seega leiti implanteeritava pikaajalise monitooringuga bradüarütmiat kuus korda sagedamini kui tavauuringutel. Umbes 80% sellistest rütmihäiretest olid asümptomaatilised – tavauuringute grupis oli juhtudest asümptomaatlised vaid vähem kui neljandik. Sellest hoolimata oli kardiostimulaatori implanteerimine bradüarütmia tõttu pikaajalise monitooringu järgselt 53% võrra tõenäolisem. Kuigi suurem osa asümptomaatilise bradükardiaga patsientidest ei saanud rütmihäirele mingit ravi, näidati uuringus siiski üleravimist kardiostimulaatoritega pikaajalise monitooringu grupis.
Bradüarütmiad ennustasid hilisemaid sünkoope, kogusuremust ja kardiovaskulaarset suremust, aga ennustustäpsus oli ühesugune, kui patsiendil tehti tavalised uuringud või paigaldati pikaajaline monitoorimisseade või isegi kui patsiendile implanteeriti kardiostimulaator. Bradükardiate sagedasemal avastamisel polnud tervisele mingit, isegi väikest kasu. Seega peaks esmalt ikkagi esinema sümptomid ja siis järgnema uuringud ja vajadusel ravi.
Arvestades, kuidas järjest tuleb juurde südamerütmi seiravaid seadmeid nii sees- kui väljaspool kliinikuid, on tõenäoline, et bradüarütmiaid leitakse üha rohkem ka juhuleidudena. Käesoleva töö tulemused kinnitavad, et asümptomaatilised bradüarütmiad ei vaja konkreetset ravi ja sekkumist.
Diedrichsen SZ, et al. Prevalence and Prognostic Significance of Bradyarrhythmias in Patients Screened for Atrial Fibrillation vs Usual Care: Post Hoc Analysis of the LOOP Randomized Clinical Trial. JAMA Cardiol. 2023 Feb 15;e225526. doi: 10.1001/jamacardio.2022.5526.