Uut kiirabi väljakutsete juhendit oli tarvis, et vähendada asjatuid väljasõite

Äsja kinnitati kiirabi väljakutsete uus juhend. Miks oli seda vaja uuendada?

Väljakutsete juhendeid ikka uuendatakse aeg-ajalt. Viimati rohkem kui 10 aastat tagasi. Millest selline protsess alguse saab? Eks kiirabile tundus, et liiga kergekäeliselt omistatakse kutsetele kiirem prioriteet ja palju on ka kutseid, mille lahendamine ei peaks olema kiirabi pärusmaa. Riik leidis, et kiirabi on päris kallis ressurss ja seda saaks ka ratsionaalsemalt kasutada. Tegelikult toimuski juhendi uuendamine riikliku tellimusena ja selles osalesid kõik suuremad kiirabipidajad üle Eesti.

Palju tähelepanu on saanud see, et uus juhend annab häirekeskusele õiguse jätta lihtsama tervisehäda puhul kiirabi välja saatmata ja suunata inimene arsti või perearsti nõuandetelefonile. Kui palju on kiirabil praegu selliseid väljakutseid, mis tegelikult pole oma sisult kiirabi väljakutsed?

Konkreetset numbrit ei oska öelda, kui palju oli n-ö asjatuid väljasõite. Olenevalt piirkonnast ja päevast võis nende hulk olla kuni 50% kutsetest. Mitte, et 112 helistajal poleks alati terviseprobleemi, aga väga sageli näeme, et selle lahendamine oleks pigem perearsti või sotsiaalhoolekande ülesanne.

Kui täiskasvanud inimesel tõuseb esimest päeva palavik, siis paratsetamooli tableti võtmiseks ei peaks kolmeliikmeline brigaad kalli autoga kohale sõitma. Kui palavik ei allu juba mitmendat päeva ravile ja tekkinud on teised alarmeerivad sümptomid, siis läheb muidugi kiirabi kohale ja vajadusel viib haiglasse. On ka kurioosseid näiteid, kui kiirabi saadetakse kohale, sest naisterahval ei tulnud kannmikseri käsitlemine hästi välja ja sinna sisse jäi tükike kunstküünt. Ka siis saadeti kahjuks välja kiirabi. Samuti ei peaks plaastri peale panemiseks kiirabi kohale tulema. Palju räägitakse, et maksumaksjal on õigus nõuda kiirabi, aga pigem peaks maksumaksja saama kindluse, et tema makstud raha tuulde ei loobita.

Kui suur on teie arvates oht, et sellise edasisuunamise tõttu võib mõni päriselt siiski kiirabi vajav inimene jääda õigeaegse abita?

Ma ei arva, et üldsegi oleks oht, et keegi ilma vajaliku abita jääb. Enamasti jääb inimene abita selle tõttu, et ta üldse ei helistagi Häirekeskusesse. Juhendit eestindades ei olnud meie eesmärk vähendada kiirabikutsete arvu. Eesmärk oli teha süsteem tõhusamaks. Kõik, kes kiirabi vajavad, saavad selle. Ja mida suurem oht elule, seda kiiremini kiirabi välja saadetakse. Igal inimesel peab olema kindlustunne, et eluohtlikusse seisundisse sattudes on kiirabi kättesaadav. Me tahame ka, et kiirabitöötaja ei tunneks, et teda „kasutatakse ära“ mittekiirabiliste kutsete teenindamiseks. Hästi teeb oma tööd see töötaja, kelle silmad säravad ja kes tunneb, et teeb midagi tõeliselt vajalikku. Loodan väga, et see uus juhend viib meid lõpuks sinna suunas.

Kuidas muutis koroonaaeg väljakutsete iseloomu? Kas oli näiteks märgata, et osa inimesi jätab isegi vajadusel kiirabi kutsumata või teeb seda liiga hilja?

Eriti esimese laine alguses oli näha, et tühja-tähja pärast kiirabi ei kutsutud. Ka teise laine ajal, kui alguse paanika hakkas taanduma, muutus madalama prioriteediga kutsete osakaal väiksemaks. Samas oli palju kutseid teadmatusest ja hirmust koroona pärast. Inimesed ei saanud adekvaatset infot kätte ning samal ajal oli infoallikaid nii palju, et nad enam ei teadnud, mida uskuda. Siis kutsutigi tihti kiirabi kohe, kui koroonatest positiivseks osutus – see tegelikult näitas, et kiirabi usaldatakse.

Kui võimalik on kiirabis töötada inimesel, kes pole vaktsineeritud? Kuidas teie sellesse suhtute?

Kiirabis töötab praegugi inimesi, kes on vaktsineerimata. Õnneks on neid vähe. Minu arvates võiks iga meditsiinisüsteemis töötav inimene olla piisavalt vastutustundlik ja kui mitte enda, siis oma patsientide ja pereliikmete kaitseks ennast vaktsineerida. Ja mitte ainult koroona, vaid ka iga-aastaselt gripi vastu. Ma mõistan ka vastaseid – alati on mingi osa ühiskonnast vastu kõigele, mis on „kohustuslik“. Nagu koolis kohustusliku kirjandussega – alati oli mingi hulk neid, kes lugesid palju igasugu raamatuid, aga kindlasti mitte seda, mida kästi. Praeguseks on meditsiiniharidus sellisel tasemel, et iga diplomeeritud meedik peaks oskama teaduskirjandust kriitiliselt lugeda, hinnata teadusuuringute usaldusväärsust ning olema suuteline sellest adekvaatseid järeldusi tegema. Loodan väga, et vaktsineeritute hulk kasvab edasi, samas olen veendunud, et isegi mitte kiirabis ei saavuta me 100% hõlmatust. Kuna patsientide ohutus on kogu meditsiinisüsteemis võtmeküsimus, siis peavad vaktsineerimata töötajad täitma rangemaid isikukaitsevahendite nõudeid ning näiteks regionaalhaiglas neid ka testitakse regulaarselt.

Kuidas näete Eesti Kiirabi Liidu uue juhina - missuguseid muudatusi või arendusi oleks selle eriala valdkonnas vaja Eestis teha?

Tahaksime esimese asjana taaselustada koroona tõttu soiku jäänud traditsioonilised tegevused: iga-aastased konverentsid, kiirabi kutsemeisterlikkuse võistlused ning muud ühisüritused. Kiirabi on Eestis heal tasemel ja sellest tulenevalt suuri muudatusi lähiajal plaanis ei ole. See aga ei tähenda, et süsteemi areng seisma jääks. Ajaga kaasas käimine ning innovatsioon on iga eriala eesmärk. Kiirabi tunneb praegu kõige rohkem puudust puhkusest. Koroona on küll meile suveks puhkust andmas, kuid nagu ikka on suvel traumadest tingitud kutsete hulk suurem. Töötajaid on väsinud, järjest enam vähendatakse töökoormust.