Uuring: Eestis töötavate arstide arvamus ja hoiakud eutanaasia ning abistatud enesetapu seadustamise kohta

Autorid: Aime Keis (meditsiinieetika õppejõud, Tartu Ülikool) ja Kadri Suija (peremeditsiini kaasprofessor, Tartu Ülikool)

Eutanaasia tähendab teadlikult ja tahtlikult sellise teo sooritamist, mis on selgesti mõeldud lõpetama teise isiku elu.

Enesetapule kaasaaitamine tähendab teadlikult ja tahtlikult isikule selliste teadmiste avaldamist või selliste vahendite kättesaadavaks tegemist, mis on tarvilikud enesetapu sooritamiseks, sealhulgas nõuanded surmavate ravimidooside kohta, sääraste surmavate dooside väljakirjutamine või inimese seda liiki ravimitega varustamine.

Viimase 20 aasta jooksul on eutanaasia ja assisteeritud enesetapp legaliseeritud mitmes riigis. Praktika on riigiti erinev – näiteks Šveitsis on lubatud abistatud enesetapp ja mitte aktiivne eutanaasia. Esimesena seadustati eutanaasia 2002. aastal Hollandis ja viimati 2021. aastal Hispaanias, abistatud enesetapp seadustati samal aastal Austrias. Teema keerukust ja tundlikkust näitab fakt, et paljud arenenud riigid ei ole eutanaasiat ega abistatud enesetappu seadustanud. Näiteks on Suurbritannia aktiivse surmaabi seadustamise küsimustes vägagi konservatiivne.

Eutanaasia ja arstlikult assisteeritud enesetapu legaliseerimisel tuleb lähtuda mitmest tasandist.

Esimene tasand on patsiendi vaade, kes peab taluma kannatusi, mida meditsiin kas ei ole võimeline leevendama või leevendamine tähendab lisakannatuste tekitamist (näiteks kunstlikule hingamisele viimist).

Teine tasand on arstide valmisolek protseduuri teostamiseks ning milliseid tundeid ja läbielamisi selle läbiviimine arstidele põhjustab.

Kolmas tasand selles küsimuses on riiklik tasand: kus neid teenuseid osutatama peaks ja kuidas toimuks teenuse eest tasumine.

Uuringu eesmärk

Uuringu eesmärk oli kaardistada Eestis töötavate arstide hoiakud eutanaasia ja abistatud enesetapu seadustamise küsimuses. Meie keskendusime arstide hoiakute ja suhtumiste kaardistamisele protseduuri läbiviimise lubatavuse kohta ja uurisime ka valmisolekut seda protseduuri ise läbi viia.

Uuringumeeskonna moodustasid Aime Keis, Kadri Suija ning Heti Pisarev Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudist, Anu Aluoja Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi psühhiaatriakliinikust ja Mariann Kiudma Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinikust.

Sarnane küsitlus viidi Eestis läbi ka 1997–1998 aastal. Siis oli vastanuid 400 arsti ringis ja 40% vastajatest pooldasid eutanaasia seadustamist.

Uuringu valim ja metoodika

Valimi moodustasid kõik Eestis töötavad arstid, keda Tervise Arengu Instituudi andmetel 2021 aastal oli 4568. Küsimustikud saatsime erialaseltside ja ühenduste kaudu ajavahemikus aprill kuni september 2022. Uuringuinstrumendiks oli küsimustik, mis koosnes 31 küsimusest. Lisaks küsimustele arvamuste ja hoiakute kohta olid küsimustikus ka taustaküsimused, mis on vajalikud seoste loomiseks ja analüüsimiseks. Küsimustik oli saadaval ka vene keeles.

Vastajaid oli kokku 526, neist vene keelt emakeelena kõnelevatelt arste 66. Vastanuid kogunes enamikelt arstlikelt erialadelt. Ligi pooled vastajatest olid alla 40-aastased. Vastamismäär võis nii madal olla põhjusel, et selle teemaga ei puutu kokku kõik erialad. Üllatavalt väike oli vastanute protsent onkoloogide seas. Vastamismäära võisid mõjutada ka teema tundlikkus ja küsimustiku pikkus.

Kuna suhtumine aktiivse surmaabi küsimusse on seotud ka kultuurilise ja religioosse taustaga, siis kogus küsimustik ka informatsiooni vastaja suhtest religiooni – 56% vastanutest määras ennast mitteusklikuks ja 30% vastasid, et on mõningal määral usklikud.

Tulemused

Eutanaasia seadustamisega oleks nõus 72% vastanutest ja abistatud enesetapu seadustamisega nõustuks 71% vastanutest.

Protseduuride legaliseerimist pooldasid rohkem lühema tööstaažiga mitteusklikud meedikud ja need, kes ei ole osalenud palliatiivse ravi alastel koolitustel ning kelle kokkupuude surevate patsientidega oli pigem harv. Pikema tööstaažiga vastanud (üle 20-aastase staažiga) pigem ei pooldanud aktiivse surmaabi seadustamist. Protseduuri sooritamisega oleks statistiliselt enam nõus meessoost arstid.

21% vastanutest olid mõne korra kuus puutunud kokku patsientidega, kelle kannatusi ei ole võimalik leevendada, ja 7% vastanutest puutub selliste patsientidega kokku igapäevaselt. Küsimusele, kas mõni patsient on soovinud aktiivset suremisabi, vastas 56% eitavalt ja 36,5% jaatavalt, ülejäänud ei mäletanud sellist palvet oma töös.

Taustaküsimustest uurisime, kas vastajad on kokku puutunud palliatiivravi või hospiitsiteenuse osutamisega – näiteks käinud koolitustel või puutunud kokku erialases töös. Vastanutest 51% on teemast kuulnud, aga nad ei ole käinud koolitustel. 30% on käinud vastaval koolitusel. Need arstid, kes märkisid, et olid käinud mitmel palliatiivse ravi teemalisel koolitusel, toetasid eutanaasia läbiviimist vähem kui arstid, kes koolitustel käinud polnud.

Oma töös puutub 30% vastajatest vähemalt üks kord kuus kokku palliatiivravi ja hospiitsteenust vajavate haigetega ning 30% puutuvad nendega kokku mõned korrad aastas. Vähesema palliatiivravi kokkupuutega arstid olid eutanaasia suhtes pigem toetavamad kui need, kes tegelesid selliste patsientidega igapäevaselt.

Küsisime ka, et kui aktiivne surmaabi oleks Eestis seadustatud, kas vastaja tunneks ennast siis ebamugavalt või survestatuna. Sellele küsimusele vastas jaatavalt 39% vastajatest, 20% vastajatest ei osanud seisukohta võtta ja 30% vastas eitavalt.

Küsimusele, kas vastaja ise on nõus legaalset eutanaasiat sooritama, vastas jaatavalt 37% vastanutest. Vaade ka erialade lõikes: näiteks perearstidest oleks 19% vastajatest valmis sooritama eutanaasiat, intensiivraviarstidest oli valmis 46% vastajatest seda protseduuri patsiendile tegema.

Vastustest ilmnes, et 61% vastajatest peaks eutanaasia näidustuseks raskeid ravile mittealluvaid kehalisi vaevuseid ja 52% vastajate hinnangul võiksid eutanaasia näidustuseks olla tõsised arenguhäired. Vaimse haigusega patsientidele lubaks eutanaasiat ja abistatud enesetapu legaliseerimist 31% vastanutest.

Küsimusele, kas alaealistel võiks olla seaduslik õigus eutanaasiat taotleda, vastas eitavalt 66% vastanutest. Samuti leidis 61% vastanutest, et seadustatud ei peaks olema eakate üksinduse ja eluväsimuse tõttu aktiivne elu lõpetamine.

Küsimusele, kuidas seda teenust peaks tasustama, vastas 47,5%, et selle protseduuri kulu ei peaks kandma elust lahkuda soovija.

Kokkuvõte

Uuringu eesmärk ei olnud näidata, et arstkond on valmis eutanaasia ja abistatud enesetapu seadustamise debati algatamiseks. Eesmärk oli kaardistada teemaga seonduvaid arvamusi ja hoiakuid.

Eesti arstide suhtumine eutanaasia ja abistatud enesetapu seadustamisse on kahekümne aastaga muutunud leebemaks, jätkuvalt toetab seadustamist pigem noorem arstkond. Mida rohkem on arstid oma töös palliatiivravi küsimustega kokku puutunud, seda vähem toetavad nad aktiivse surmaabi seadustamist. Viimane fakt omakorda viib mõttele, et tänapäeval on patsiendi kannatusi võimalik leevendada ja eluiga pikendada paremini kui varasemalt.

Võrreldes nende riikidega, kus aktiivne surmaabi on lubatud ka vaimse haigusega patsientidel ning pöördumatult haigetel alaealistel, ollakse Eestis arvamusel, et aktiivne surmaabi peaks olema lubatud vaid täiskasvanutele, kellel kaasnevad somaatilise haigusega füüsilised kannatused.

Milliseid tundeid patsiendi aktiivne abistamine suremisel Eestis töötavatele arstidele tekitab, me uurida ei saa, kuna need protseduurid ei ole legaliseeritud. Uuringud on aga näidanud, et patsiendi aktiivne abistamine suremisel tekitab emotsionaalset stressi, on koormav ja kohustuslik protseduur, kuna tegemist on väga vastutusrikka ülesandega. 2019. aastal avaldati Hollandis arstide küsitlusuuring, mille tulemusel selgus, et vaimset stressi tekitab ka aktiivse suremisabi võrreldavus inimese tapmisega.

Käesoleval ajal tuleb Eestis jätkata palliatiivravi, hospiitsiteenuse ja eakate hoolekande arendamist Euroopa arenenud riikide tasemele, ja alles siis saame tulla tagasi teema juurde, kas aktiivset surmaabi seadustada või mitte.

Artikkel ilmus märtsi Lege Artises. Telli ajakiri siit!