Uued trendid: narkootikumide tarvitamine on Eestis normaliseerunud, tarvitatakse ka tööl ja koolis Kas kanepi võiks legaliseerida?

Kurbatova sõnul ei ole sünteetilised opioidid Eestist kuhugi kadunud ja jätkuvalt jõuavad need meie uimastiturule varem kui kuskil mujal. „Kuna me samal ajal ei pööranud tähelepanu teistele ainetele, on see teatud ulatuses kaasa aidanud, et narkootikumide tarvitamine noorte inimeste seas on normaliseerunud,“ iseloomustas Kurbatova praeguseid trende möödunud nädalal toimunud rahvatervishoiu konverentsil.

Eestis tarvitatakse enim kanepit, viimasel ajal rohkem ka kokaiini. Erinevates uuringutes on aga ilmnenud, et noored, kes algselt eitavad narkootikumide tarvitamist, märgivad hiljem, et on kasutanud kanepit, mida nad ei pea üldse uimastiks. „Tegelikult on meil täna väga palju inimesi, eelkõige noori, kes on juba enda peas mõtestanud uimastimaailma lahti selliselt, et on halvad asjad, mida süstitakse, ja teised, mis tegelikult ei olegi nii halvad, vaid nendega kaasneb rohkem head,“ nentis Kurbatova.

Illegaalseid aineid turustatakse praegu isegi kummikommidena, mis teevad need noortele tablettidest veelgi vastuvõetavamaks.

Möödunud aastal oli aga üle 5 aasta kõige rohkem narkootikumide, eelkõige sünteetiliste opioidide üledoosidest tingitud surmasid, mis tabasid enamasti noori. Ühelt poolt oli põhjuseks keerulisem aeg, millal inimesed tarvitavadki rohkem, teisalt mängis rolli ainete kättesaadavus. Organiseeritud kuritegevus leidis uued ained, mis möödunud kevadel olid täiesti legaalsed, ja mille keelu alla panemine võttis kuid.

„Me räägime alla 20-aastastest noortest, kes minnes peole, sealt hommikul enam ei naase. Praegu, kus meil on ühiskonnas ka suured vapustused, näeme, et tarbimine ja surmad tõusevad, mis tähendab, et peame rohkem uurima ka tarvitamiste kontekste,“ selgitas teadlane.

Ainete segatarvitamine sageneb

Narkootikumide valik on praegu Eestis lai: pole vaid kolm-neli traditsioonilist, mida enim tarvitatakse, vaid turul ringlevad sajad ained. Uimastiturg käitub heitlikult ja teadlased saavad tihti hilinemisega teada, mis on parasjagu turule jõudnud. Kogu aeg lisandub uusi aineid, ja väga palju on selliseid, millel on legaalne otstarve olemas, aga mida inimesed kasutavad erinevatel põhjustel mittesihtotstarbeliselt.

Iseloomulik on ka see, et paljud inimesed ravivad ühest ainest tingitud probleemi teisega. Näiteks võetakse alkoholist tingitud pohmelli leevendamiseks narkootikumi, seejärel juuakse aga jällegi alkoholi, või võetakse kõigepealt narkootikumi, siis arsti määratud ravimit ja hullu olukorra parandamiseks veel kolmandat ainet peale.

Käitumismustrid on muutunud ja palju on segatarvitamist. „Ei saa enam rääkida, et on puhtad profiilid. Inimesed, kes tarvitavad alkoholi, ei erine oluliselt nendest, kes tarvitavad narkootilist ainet. Meil on väga palju segatarvitamist, sealhulgas kõike kõigega, ja eriti nooremate inimeste seas, kes tihti ei saa aru, et kui arst on talle välja kirjutanud narkootilise toimega ravimi, siis seda alkoholiga alla loputada ei ole kõige mõistlikum tegevus. Kõik viitab sellele, et olukord on halvenemas,“ nentis Kurbatova.

Millised on uimastite tarvitamise põhjused?

Narkootikumide tarvitamise kõige sagedasema motiivina nimetatakse, et see on vajalik emotsionaalseks või muuks toimetulekuks: stressi vähendamiseks, lõõgastumiseks või raskustega toimetulekuks. Sageli aga on motiiviks ka õppe- või töösoorituse parandamine või uute elamuste otsimine.

2021. läbi viidud veebiuuringus, kus osales ligi 1300 inimest, oli Kurbatova sõnul omajagu neid, kes ütlesid, et nad muuhulgas tarvitavad narkootikume ka tööl või koolis olles ehk tegemist ei ole ainult vabal ajal omaette või oma seltskonnaga aset leidva tegevusega.

Alkoholi tarvitamise põhjused ei erine palju teiste uimastite tarvitamise motiividest, lisandub aga kultuuriline faktor: alkoholi tarvitamisega on sajandeid harjutud ja sellega seostuvad erinevad traditsioonid. Kuna alkoholi on lihtne kätte saada, tajutakse seda pigem kui toiduainet, mis lisab menüüle maitseelamust. „Inimeste hulgas on suhteliselt madal taju, et see on uimasti,“ nentis Kurbatova.

Kas kanepi võiks legaliseerida?

Kuna kanepitarvitamisel ja vaimse tervise probleemidel on palju seoseid, siis ei saa Kurbatova sõnul kindlasti rääkida sellest, et kanep on ohutu aine.

Kuigi maailmas on riike, kus mingil kujul on kanepi tarvitamine legaliseeritud, peitub kurat detailides. „Mis tingimustel ja mis eesmärkidel? Kui hakata seda lahkama, siis päris kättesaadav on ta väga vähestes riikides. Enamustes riikides käib aga sotsiaalne eksperiment. Isegi Ameerika Ühendriigid, kus esimesed osariigid kümmekond aastat tagasi legaliseerisid kanepi, hakkavad alles täna nägema selle mõju. Meie jaoks on küsimus, kas me tahame minna kaasa sotsiaalse eksperimendiga, mille tulemusi me ei tea, ja arvestades seda, kui suur haiguskoormus on meil juba uimastite tarvitamisega seonduvalt, ja teades, et legaliseerimine toob kaasa tarvitajate kasvu, ja samas USA-s näiteks ta ei ole vähendanud teiste ainete tarvitamist, nagu algselt arvati ... Kas me oleme valmis selleks, seda peame koos otsustame. Meie sellesse ei usu,“ ütles TAI teadlane.

Olulised muutused ennetuses

2004. aasta narkomaania ennetamise riiklik strateegia tõi mängu ka sellise mõiste nagu narkootikumide tarvitamisest tekkinud kahjude vähendamine. „Narkootikumide puhul pole olnud avatud diskussiooni selle üle, et võib olla väiksema või suurema riskimääraga käitumist, nagu me alkoholi tarvitamise korral räägime. Meie siht on alati olnud kõik või mitte midagi.“

Kui varem tähendas ennetus seetõttu inimeste teadlikkuse suurendamist, siis tänapäeval tähendab see valdkondade üleseid süsteemseid lahendusi, mis suurendaksid kaitse- ja vähendaksid riskitegureid.

„Kahjude vähendamine tähendab, et eesmärk pole ainult see, et inimesed ei tarvitaks ohtlikke aineid, vaid nad teeksid seda harvemini ja väiksemates kogustes. Vahel tuleb seada enne madalamad ootused inimesele, et muuta tema käitumist enda suhtes natuke ohutumaks, ja alles siis saab seada suuremad eesmärgid, mis aitavad suuremaid muutusi saavutada. Tihti võib esimene samm olla koguste vähendamine ja alles siis saame rääkida, et eesmärgiks võiks olla täielik loobumine,“ selgitas Kurbatova.

Järjest olulisemal kohal on ka keeleneutraalsus, millega välditakse halvustava alatooniga mõisteid. „Ei saa öelda kõigi kohta, kellel on tarvitamise kogemus, et ta on alkohoolik, narkomaan, sõltlane. Näidake mulle 18-aastast noort, kes pärast paarikordset katsetamist ütleks, et ta on narkomaan. Piltlikult öeldes saadetakse selle peale seenele.“

Kui räägitakse inimesest, kes mingil perioodil oma elus käitub mingil viisil, on ta suurema tõenäosusega valmis rääkima oma käitumisest ja võib-olla ka abi otsima. „Kui ma tarvitan uimasteid, siis see on fakt. Kui mulle öeldakse, et ma olen alkohoolik või narkomaan, siis see on hinnang. Kas ma räägin suurema tõenäosusega inimesega faktidest või hinnangutest? Saame igaüks ise mõelda, mida meie selles olukorras teeksime.“

Kurbatova sõnas, et ennetuses on muidugi oluline täiskasvanute eeskuju. „Väga oluline on ka see, kuidas me suhtume lastesse ja kuidas me suhtleme oma lastega, et neist kujuneksid inimesed, kes oleksid vähem haavatavad uimastite suhtes.“