Uue HVA järgi suureneks perearstide roll ja tekiksid kogukonnahaiglad

Projekti "Inimkeskne ja integreeritud haiglavõrk 2040" käigus analüüsitakse Eesti eriarstiabi ja haiglavõrgu korraldust ning koostatakse uus haiglavõrgu plaan aastaks 2040. Analüüs tehakse neljas etapis. Äsja avaldatigi neljas raport, kus tehakse ettepanekud uue haiglavõrgu plaani jaoks. Avaldame sellest nopped, täismahus dokumendi leiate siit.

Eesti haiglavõrgu arengukava 2040 (HVA 2040) eesmärk on kaasa aidata lahenduste leidmisel, et tervishoiusüsteem oleks võimeline toime tulema elanikkonna vananemist tingitud suureneva vajadusega tervishoiuteenuse järele. Raporti järbi peab perearstidest saama Eesti tervishoiusüsteemi peamine tugisammas, olles inimese esmaseks esindajaks ja juhendajaks terviseküsimustes. Perearst koos oma meeskonnaga oleks peamiseks kontaktiks ja koordineerijaks juhendamaks inimest tema teekonnal tervishoiu-ja sotsiaalteenustes.

Esmatasandi poolt juhitud tervishoiusüsteemi peamised põhimõtted on järgmised: (1) inimkesksus ja inimese võimestamine parema tervisealase teadmise ja eneseabi oskustega; (2) kõigile võrdne erakorralise ja aktiivravi ning taastus-ja hooldusravi kättesaadavus; (3) koordineeritud ennetus-, diagnostika-, ravi- ja hooldustegevused. Nende eesmärkide saavutamiseks kutsutakse ellu uus organisatsiooniline struktuur Eesti tervishoiusüsteemis – integreeritud ravi piirkond (IRP), mis regionaalsel printsiibil ühendab kõiki asjaomaseid sidusrühmi ja kus perearstidel on koordineeriv roll.

Teine oluline välja pakutud element on kogukonnahaigla, mis pakuks statsionaarse ravi võimalust krooniliste haiguste ägenemistel ning alaägedatel episoodidel. Kogukonnahaiglad oleksid osa integreeritud esmatasandi tervishoiuvõrgust ja ei kuuluks aktiivravi haiglavõrgu süsteemi alla.

Pakutud muutuste eesmärk on läbi esmatasandi arstiabi suurenenud rolli ning tervishoiu- ja sotsiaalteenuste integreerimise optimeerida aktiivravi haiglavõrgu koormust. See toimuks eelkõige läbi erakorralise meditsiini osakondadesse pöördumiste ja haiglaravi juhtude vähendamise, haiglas viibimise keskmise kestuse lühenemise ja päevaravi- ja koduteenuste mahu suurenemise. Eesmärgi saavutamiseks on vajalikud sammud, mis peavad viima perearstisüsteemi võimekuse suurenemisele, digitaalsete standardiseeritud ja normaliseeritud terviseandmete reaalajas kättesaadavusele ning digilahenduste laialdasele rakendamisele.

Siiski tõdetakse raporti kokkuvõttes, et väljapakutud muudatused näevad ette nii olulist kvantitatiivset kui ka kvalitatiivset esmatasandi võimekuse suurenemist, mis arvesse võttes perearstisüsteemi praegust olukorda ei ole lähiaja vaates realistlik. Esmatasandi tervishoiusüsteemi tugevdamine on võimalik vaid pikaajalise ja sihikindla poliitilise pühendumisega läbi mitme riigikogu valimistsükli. Ainuüksi vastavale poliitilisele konsensusele jõudmiseks ja tegevusplaani kokku leppimiseks võib kuluda aastaid. Perearsti residentuuri kestvus pärast arstidiplomi omandamist on neli aastat. Seega ei ole isegi kõige optimistlikumas vaates võimalik saavutada pakutud vormis arengukava täielikku rakendamist enne 12-15 aastat alates arengukava heakskiitmisest ja kinnitamisest.

Haiglavõrk

Raportis tõdetakse, et tähtis on saavutada haigla rolli muutus pelgalt aktiivravi statsionaarse eriarstiabi osutamisest aktiivseks partneriks esmatasandi tervishoiule. See tähendab, et lisaks praegustele funktsioonidele toimiksid haiglas töötavad arstid ja teised tervishoiutöötajad perearstide nõustajate ja partneritena, lüües proaktiivselt kaasa integreeritud raviteekondade ning haiglaravi eelse ja järgse etapi personaalsete raviplaanide koostamises. Siin on teenuste integreerituse saavutamisel tähtsaks eelduseks struktureeritud ja standardiseeritud digitaalsete andmete olemasolu, nende kättesaadavus ja tõhusalt juhitud andmevahetus, ravi järjepidevust toetavad digitaalsed raviteekonnad ning digitaalsete - ja kaugteenuste kasutamise võimalus.

HVA 2040 töögrupp teeb ettepaneku kasutada haiglate jätkusuutlikkuse hindamisel ja haiglavõrgu kavandamisel efektiivse teeninduspiirkonna kriteeriumi, mis tähendab, et jätkusuutlikuks teenuse kvaliteedi (sh ööpäevaringne erakorraline eriarstiabi) tagamiseks ja finantsiliseks toimimiseks peab haigla teeninduspiirkonnas elama vähemalt 20 000 antud haiglas teenuseid saavat inimest. Sellest lähtudes soovitatakse väiksema teeninduspiirkonnaga üldhaiglad kujundada ümber kogukonnahaiglateks, mis toimiksid esmatasandi arstiabisüsteemi, mitte eriarstiabi süsteemi osana.

Selliselt ümberkujundatud haiglate teeninduspiirkondade elanikud saaksid erakorralist ja plaanilist eriarstiabi lähimas kesk- või piirkondlikus haiglas. Erandiks on Hiiumaa Haigla, mis tänu oma geograafilisele eripärale jätkab eriarstiabiteenuste osutamist praeguses ulatuses. Pakutakse välja selline haiglate teeninduspiirkondade jaotus:

Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH), Tallinna Lastehaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla ja Lääne-Tallinna Keskhaigla (Tallinna Keskhaigla) - Lääne maakond, Rapla maakond, Harju maakond, Järva maakonna põhjaosa ja Hiiu maakond. Ida-Viru Keskhaigla - Ida-Viru maakond. Kuressare Haigla - Saare maakond. Narva Haigla - Narva linn. Pärnu Haigla - Pärnu maakond. Rakvere Haigla - Lääne-Viru maakond. Lõuna-Eesti Haigla - Võru maakond. Viljandi Haigla - Viljandi maakond. Tartu Ülikooli Kliinikum (TÜK) - Valga maakond, Põlva maakond, Jõgeva maakond, Tartu maakond ja Järva maakonna lõunaosa.

PERH ja TÜK on lisaks eelpooltoodule ka kolmanda etapi teenuste suunamiskeskused kogu Eesti elanikkonnale. PERH toimib Põhja- ja Lääne-Eesti ning TÜK Lõuna- ning Ida-Eesti suunamiskeskusena. Ida- ja Lääne-Tallinna keskhaiglad on ajalooliselt samuti tegutsenud suunamiskeskustena ja jätkavad seda funktsiooni.

Jõgeva Haigla, Järvamaa Haigla, Valga Haigla, Raplamaa Haigla, Põlva Haigla ja Läänemaa Haigla, kelle teeninduspiirkond on juba praegu liiga väike või on seda aastaks 2040, soovitab töögrupp ümber kujundada esmatasandi süsteemi kuuluvateks kogukonnahaiglateks. Ambulatoorset eriarstiabi pakutakse seal vastavalt nõudlusele ja spetsialistide kättesaadavusele. Kuna sellise muutusega võib kaasneda erakorralise ja plaanilise eriarstiabi kättesaadavuse halvenemine, tuleb samaaegselt tõsta nende maakondade kiirabiteenistuste suutlikkust. Samuti on vaja kaaluda võimalusi ühistranspordi ühenduste parandamiseks.

Selleks, et tagada ühetaoline võimalus kogukonnahaigla taseme statsionaarseks raviks ka mujal Eestis kui pelgalt ülalmainitud ümberkujundatavate väiksemate üldhaiglate teeninduspiirkondades, tuleks luua motivatsioon sarnasel mudelil põhineva teenuse osutamiseks mõeldud üksuste loomiseks ka teistes HVA haiglates või luua eraldi era- või avaliku sektori kogukonnahaiglate/üksuste infrastruktuur.