Urmas Sule: ma ei näe lähemas tulevikus olukorra leevenemist

Kuidas kirjeldaksite, millises olukorras Eesti haiglad praegu on?

Olukord on väga tõsine, sest haiglaravi vajavate COVID-haigete kasv on olnud kiire. Meil on iga nädal tulnud haiglatesse juurde ligi 100 haiget. Õnneks on viimane nädal olnud karva võrra parem ning juurde on tulnud natuke alla 60 haige. Aga mingit põhjust ei ole arvata, et haiglaravi vajadus hakkaks vähenema. On negatiivne trend, et väga raskete haigusjuhtude arv, kolmanda astme intensiivravi ja ka teise astme intensiivravi vajavad haiged, proportsionaalselt kasvab. Täna hommikuse seisuga on meil haiglates kokku 59 patsienti, kes vajavad kolmanda astme intensiivravi. Arvata võib, et see number ei saa olema sugugi tipp.

Kui kaua toimib veel mitte COVID-haigete ravi, näiteks krooniliste haigete ravi, operatsioonid? Kui kaugel me sellest oleme, et kõik muu läheb kinni?

Ükski raviasutus, arst ega õde ei taha sellisesse olukorda sattuda. Aus vastus on, et kõik haiglad püüavad teha kõik endast oleneva, et sellist olukorda ei tekiks. Plaaniline ravi ei ole mingi selline termin, mille juurde oleks võimalik lihtsalt triip tõmmata, et üks on erakorraline ja teine plaaniline, vaid tegelikult plaanilise ravi tänane edasilükkamine tähendab erakorralist ravi homme. Selgemast selgem on see, et kui meil on vaja COVID-haigete raviks täiendavalt luua voodikohti ja paluda personali sinna tööle asuda, siis see tähendab, et olukord muutub aina kriitilisemaks. Kui haigla oma voodifondi ümber korraldab, siis see toimub teise ravi arvelt. Mina ei julge konkreetselt ennustada, millal see kuupäev võiks saabuda, aga ma väga loodan, et suudame selle lükata nii kaugele kui vähegi võimalik.

Kui need numbrid tõusevad edaspidigi nii nagu seni, siis kas mingil hetkel on arstid raskete valikute ees, keda ka erakorralistest haigetest ravida ja eristada neid nendest, kelle terveks saamise võimalused on väiksemad?

Jah, me oleme selle stsenaariumi mingil moel läbi arutanud, aga see kuulub nende olukordade hulka, mida sooviks vältida. Hetkel me ikkagi panustame eelkõige sellele, kuidas maksimaalselt tervishoiu ressurssi kasutada selliselt, et meil oleks ravivõimekus võimalikult suur. Aga, jah… see olukord ei ole hetkel väga kaugel. Loodame, et seda ei teki. See on kindlasti ebainimlik ja ääretult ebamugav kõigi jaoks. Pigem pingutame praegu selle nimel, et seda olukorda võimalusel vältida, aga oleme ka valmis, et see võib tõesti kätte jõuda.

Millistes haiglates on tööjõu puudus kõige suurem?

Eks seda teavad kõige paremini haiglad ise, aga selge on see, et üheski haiglas pole tööjõudu ka tavaolukorras liiga palju. Haiglad räägivad kollektiivselt tervishoiu kõrgkoolidega läbi, aga ka haiglad ise individuaalselt peavad kokkuleppeid saavutama ja neid ellu viima. Praegu on kaitseväelt abi palutud ja saadud nii tehnikat kui parameedikuid ja tervishoiu kõrgkoolid on juba panustanud. Praktikal olevad arstitudengid on kaasa haaratud. Haiglad tegelevad sellega eelkõige individuaalselt, sest lepped tuleb sõlmida ikkagi haigla osakondade ja töötajate tasemel. Tegelikult niimoodi välja tuua, et kellel on kõige suurem probleem, ei olegi mõistlik – see on meil ühine probleem, mis tuleb ühe kaupa ja ka koostöös lahendada.

Kuna ühiskonnas on küllaltki palju vaktsiinivastaseid ja koroonaeitajaid, siis eriti peale Vabaduse väljaku kogunemist, tekkis paljudel tervishoiutöötajatel küsimus – miks meie peame pingutama? Mida neile ütlete?

Tervishoiutöötaja amet on tahes-tahtmata suuresti teiste heaks pühendumine. Selline küsimus loomulikult tekib, kuid sellele vastuse andmine pole minu roll. Sellele on vaja ühiskonnas laiemalt vastata. Tugev on see ühiskond, kes raskel ajal hoiab kokku. Miks Eesti ühiskond täna selline ei ole, sellele võib palju erinevaid vastuseid otsida. Tervishoiutöötajad toimetavad suuresti ka tuginedes eetikale, mis käib selle kutsega kaasas. Ma ise ei poolda väga seda hoiakut, et kui teised ei panusta, siis meie seda kah ei tee. Ma arvan, et sisimas tervishoiutöötajad nii ei mõtle, aga selle väljaütlemisega soovitakse, et need inimesed, kes hetkel on lasknud ennast muude keeruliste mõtetega põhifookusest kõrvale juhtida, tuleksid tagasi sellele lainele, et mõista – see, mis mina täna teen või tegemata jätan ei ole oluline mitte ainult minule ja mu lähedastele, vaid meile kõigile.

Lätis teatati arstide mobilisatsioonist. Kas ka Eestis on seda arutatud?

Ma ei pea seda küsimust Eestis hetkel realistlikuks. Eriolukorras jõumeetodiga inimeste tööle rakendamine on põhimõtteliselt hästi ajutiselt võimalik, aga see kindlasti ei ole kõige tulemuslikum. Tulemuslik on ikka see, kui inimesed pingutavad ja panustavad motivatsioonist.

Kuidas teile praegu tundub – kas hullem on ees?

Haiglaravi vajaduse koha pealt pole mul küll mingisugust põhjust eeldada, et tänane number saaks olema meie tipp. See kindlasti kasvab. On mõningaid imepisikesi ja ajutisi paranemise märke, aga me hetkel purjetame ikkagi haigestumisega väga kõrgel tasemel. Meil on viis maakonda, kus on 14 päeva haigestumine üle 2000 saja tuhande inimese kohta. Neist kolm-neli löövad juba kevadist rekordit. Praegu eeldada, et meil on keerukam osa möödas, on vale. Kindlasti läheb olukord veel keerulisemaks, aga kui kõrgel tipus me piduri peale saame, seda on raske ennustada. Ütleme nii, et ma ei näe lähitulevikus olukorra leevenemist. Küll aga loodame stabiliseerumist.

Ma tahan tänada ja tunnustada inimesi, kes on panustanud sel pikal kriisiperioodil tehes vaimselt ja füüsiliselt ülikurnavat tööd. Minu tänu ja sügav kummardus kõigi nende ees! Tänan ka neid inimesi, kes seda veel teinud ei ole, aga plaanivad teha homme-ülehomme. Meie kõigi panus on praegu tähtis. Tervishoiutöötajate jaoks on oluline, kas tunneli lõpus on näha valgust. Aus vastus on, et praegu ei ole veel valgust näha, aga julgen öelda, et viimase nädala jooksul on selgelt tunda, et inimesed on hakanud käituma läbimõeldumalt. Poes ja teistes kohtades kantakse rohkem maske. Väike märk on ka selles, et vaktsineerimise aktiivsus on tõusnud. Need on märgid, et mingisugune positiivne muutus on toimunud.