Urmas Sule: haiglad jäid möödunud aastal võlgu 30 000 haigusjuhtu

Kuidas hindate olukorda, kus koroonaviirusega nakatanuid lisandub päevas juba üle 2000?

Praegu juhtub see, mida ette ennustasime. Meil oli neljapäeva hommikuse seisuga 241 haiget (reedel 269 – toim.) statsionaarsel ravil ja üldhaigestumine riigis läheb püstloodis üles. Tänane stsenaarium tähendab, et tegelikult väga palju tööd tuleb juurde esmatasandile – perearstidele.

Haiglaravi vajavate patsientide hulk pole õnneks eriti kasvanud, aga siin on kaks riski. Esimene risk on loomulikult see, et kui meil haigus levib üle vabariigi, ei ole võimalik tagada 100-protsendilist kaitset ka haiglaravil olevatele patsientidele, eelkõige õendushoolduskeskustes ja statsionaarse ravi osakondades.

Tahes-tahtmata kipub sinna haigus sisse tulema. Praegu on neid koldeid ka olemas. Loomulikult kõik haiglad tegelevad nendega, püüame neid riske minimeerida. Aga sellest pole pääsu, see risk on igal juhul olemas ja kui palju see meid tulevikus mõjutab, seda me näeme.

Aga veelgi suurem risk on tegelikult tervishoiutöötajate endi haigestumine. Näeme praegu, et tervishoiutöötajate haigestumine on selgel tõusuteel: igal nädalal on olnud üle 35% kasvu. Isegi kui töötaja ei ole haiguse sümptomitega, pole füüsiliselt haige, aga kui ta on COVID-positiivne ja potentsiaalselt nakkav, siis see tähendab, et teda ei tohi tööle lasta. Ja see on väga suur risk. Kui haigus levib niimoodi, et tervishoiutöötajate nakatumus kasvab, siis see igal juhul mõjutab kõigi tervishoiuasutuste võimekust.

Me püüame erinevaid meetmeid rakendada, et neid riske vähendada, olgu see näiteks brigaadidepõhine töötamine, aga seda riski ei ole võimalik nulli viia.

Tahes-tahtmata peame inimestele võimaldama ka muu elu lisaks tööl olemisele. Neid kahte harmooniliselt koos hoida situatsioonis, kus haiguse levik on ülikiire, ei ole võimalik. See on kõige suurem väljakutse. Kui suur hulk tervishoiutöötajaid haigestub, mõjutab see kindlasti oluliselt nii haiglate, kiirabi kui perearstikeskuste toimepidevust.

Suurem osa haiglate töötajatest on vaktsineeritud. Kui paljud neist on saanud tõhustusdoosi?

Tõhustusdooside tegemisega on praegu arenguruumi veel küllalt. Kui üldise immuunkaitsega töötajaid on haiglates umbes 90%, siis tegelikult neid inimesi, kes vajaksid lähiajal tõhustusdoosi, on kah piisavalt. Meil on loomulikult ka neid inimesi, kes tõhustusdoosi veel ei saa, sest piisav aeg ei ole viimasest vaktsiinidoosist möödunud. Siin on meil arenguruumi ja sellega me tegeleme: iga nädal teostame järelevalvet ja vahetame haiglate vahel kogemusi.

Mis on praegu selgemast selgem: viimase nädala seireuuringud Krista Fischerilt näitavad seda, et haiglaravi kõige olulisem mõjutaja on tõhustusdoos. Nende inimeste hulgas, kes on vaktsineeritud ja saanud tõhustusdoosi, on haigestumine proportsionaalselt isegi madalam, kui nende seas, kes on olnud haiged ja saanud täiendava doosi. See on praegu prioriteet, millega me tegeleme.

Kui palju töötajaid on praegu haiglates ikkagi tõhustusdoosi saanud, kas 25-30%?

Ikka rohkem, suurusjärgus 50%, aga see võiks olla tükk maad kõrgem. Aga see ei ole indikaator, mille puhul haiglad saaksid öelda, et teeme 50-st kohe 100%. Inimesed on erinevatel aegadel vaktsineeritud ja immuunkaitse tagab samamoodi ka haigus, läbipõdemine.

Kas on skepsist tõhustusdooside suhtes?

Eks ikka, inimesed on ju inimesed. Kui me mõtleme, et tervishoiutöötaja on samamoodi inimene, ja inimene alati loodab, et vaktsineerimisest saab rohkem kasu kui tegelikult. Kui on näha, et vaktsineerimine üheselt haigestumist ära ei hoia, mõjutab see kindlasti ka tervishoiutöötajat. Aga tervishoiutöötajatena on meil moraalne kohustus olla eeskujuks teistele ja kui me näeme, et tõenduspõhiselt on see praegu ainukene kollektiivne tegevus, millega me saame haiguse levikut piirata, siis sellesse tuleb panustada.

Tartu Ülikooli Kliinikumis on hiljuti vähendatud COVID-voodikohti. Kuidas on praegu olukord üldiselt – kas on plaanis hakata neid haiglates jälle juurde looma?

Praegu on peamine strateegia jälgida ja olla valmis üllatusteks. Üllatused kindlasti tulevad ja väga pikki plaane ei tasu teha, välja arvatud põhimõtete kokku leppimine. Hetkel toimetame niimoodi, nagu ise nimetame – käib eskaleerimine ja deeskaleerimine. Mõnes kohas saame COVID-haigete ravivoodite hulka vähendada, näiteks saime seda teha Tartu Ülikooli Kliinikumis. Teistes kohtades peame seda jälle tõstma, näiteks paralleelselt pidime tõstma võimekust Ida-Viru Keskhaiglas. Me niimoodi toimetamegi ja staapide tasemel lepime kokku, kuidas on kõige mõistlikum töö jaotada.

Me ei tegele ju ainult COVID-haigete raviga, vaid sellega, kuidas kõigile Eesti inimestele tagada maksimaalselt kättesaadav arstiabi. See tähendab, et püüame COVID-haigete ravi võimekusi juhtida võimalikult ratsionaalselt, et me ei pingutaks kuskil võimekusega üle. Kui seda teeme, avame rohkem voodikohti, paneme inimesi sinna rohkem tööle, kui on antud hetkel tarvis, siis me tegelikult ju võtame töötajaid ära teistelt haigetelt.

Kuidas tavapärane haiglaravi siis praegu tagatud on?

Praegu hinnanguliselt, täpsustame seda Haigekassa juhatusega kuu teiseks pooleks, jäime eelmisel aastal võlgu umbes 30 000 statsionaarset haigusjuhtu ehk umbes 30 000 inimesele oleks olnud vaja veel voodikohta. See on päris suur number.

See tegelikult tähendab, et kõik haiglad püüavad praegu tööd korraldada nii efektiivselt kui vähegi võimalik, et saaksime neid, kes ei ole COVID-haiged, maksimaalselt ravida. Aga veel kord: siin on ka väike risk. Kui COVID levib ühiskonnas nii kiiresti, siis ta kipub teiste patsientide, omakeste või töötajate kaudu jõudma patsientideni. Aga praegu püüame igal juhul maksimaalses mahus aidata ka neid inimesi. See on väga ebaõiglane, et me COVID-haigeid eelisteenindame ja teised inimesed saavad selle tõttu vähem ravi.

Millised on praegu need COVID-haiged, kes haiglasse jõuavad? Palju neist vajavad intensiivravi?

Õnneks intensiivravi vajavate üldnumber on püsinud – ptüi-ptüi-ptüi –, küllaltki pikka aega samal tasemel. Neljapäeva hommikuse seisuga oli 18 patsienti III astme intensiivravi osakondades ja see hulk on püsinud hästi pikka aega. 12 inimest olid juhitaval hingamisel (reede hommikul 14 – toim). Aga täpsustan: need on COVID-haiged, kes on veel nakkavas perioodis. Meil on ka piisavalt neid, kes ei ole enam nakkavad, aga ikkagi vajavad intensiivravi. Nende hulka me jooksvalt ei näe.

Haigestumise profiili ei saa praegu väga hästi vaadata, sest meil on olnud haigestumisi ka õendusabi keskustes. Need on vanemad inimesed ja loogiline ka on, et praegu satuvad haiglaravile rohkem vanemad inimesed. Viimaste nädalate jooksul on keskmine haiglaravi vajavate COVID-haigete vanus selgelt kasvanud, kolmapäeval oli see 71 aastat. Kevadise delta tüve laine tipu ajal oli keskmine vanus 68–69 aastat. Aga loomulikult satuvad haiglaravile jätkuvalt ka nooremad inimesed, nooremas keskeas inimesed ja isegi lapsed.

Rõhutan aga olulist vahet sügis-talvise ja varasemate COVID-19 lainete vahel – meil on praegu ka väga palju teiste nakkustega patsiente. Meil on grippi ja palju teisi viiruseid, väga palju on lastel erinevaid viiruseid. Teiste viirustega patsiendid vajavad ju samamoodi isolatsiooni. Haiglate jaoks ei ole tegelikult vahet, kas on COVID-nakkushaige või mõni teine nakkushaige – nad kõik vajavad erikäitlust ja isoleerimist. Nende haigete üle me praegu statistilist arvestust ei pea, aga nad mõjutavad haiglate võimekust väga selgelt.

Ja veel lisan: ka need COVID-haiged, kes ei ole nakkavad, viibivad haiglaravil palju pikemalt. Meil on haiglaravil ka päris palju selliseid patsiente, kes on COVIDist paranenud, aga teiste terviseprobleemide tõttu ei saa veel koju minna.

Nakkushaiguste hooaeg mõjutab meie tegutsemist väga tugevalt ja nüüd toob omikroni ülikiire levik kindlasti täiendavaid keerukusi, mida hetkel ei oska isegi arvata.

Nii et surve haiglatele ikkagi suureneb, kuigi omikroni peetakse leebemaks?

See leebus tähendab, et kui praegu leviks sama kiiresti delta tüvi, oleks haiglate täituvus juba kordades kõrgem. See positiivne pool mõjutab meid kindlasti ka. Meil on proportsionaalselt vähem haigeid, kes vajavad haiglaravi.

Viimasel ajal on olnud ülekutseid piirangutest loobumiseks, ka arstide poolt. Mida teie sellest arvate?

Ma ei näe, et praegu oleks kiireid muudatusi tarvis. Loodan väga, et uus teadusnõukogu hindab olukorda. Tean, et on plaanis vaadata üle riskimaatriks: milline risk on millisel tasemel. See on kindlasti loogiline. Kui haiglaravi vajadus on proportsionaalselt väiksem, siis haigestumisnumbri üle vaatamine tundub loogiline. Haiglaravi kriteeriumeid vaevalt et üle vaadatakse.

Mida soovitate praeguses olukorras tervishoiutöötajatele ja ka teistele inimestele?

Selles lootuses, et omikron tüvi on kergemini läbipõetav, tasub elada, aga peame arvestama, et igasugused komplitseeritud variandid on võimalikud. Vähe sellest – praegu on ikkagi ainuke tõenduspõhine viis meil kollektiivselt haiguse levikut peatada või leevendada tõhustusdooside tegemine ja üldse vaktsineerimine, pluss vähemate kontaktide omamine. Sellele tasub jätkuvalt panustada. Ega meil mingit imerohtu või -vahendit lähitulevikus vast ei tulegi.