ÜLEVAADE | WONCA 2023 maailmakonverents Sydneys

Autor: Helen Alter, perearst, Järveotsa Perearstikeskus. Artikkel ilmus jaanuari Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Perearsti ja teisi ajakirju saab tellida siit.

Eesti inimeste jaoks on Austraalia oma kaunite randadega ilmselt kõige enam tuntud seriaalist „Kodus ja võõrsil“, aga eestlased teavad Austraaliat ka kui suurte võimaluste maad, kuhu noored mõneks ajaks tööle ja seiklema saavad minna. Tänavu toimus perearstide maailmakonverents WONCA (World Organization of Family Doctors) World 2023 just Austraalias. Oktoobri lõpus toimunud üritusel osales 4500 perearsti 150 riigist. Esmamulje poolest on Austraalia paradiis, kuid paraku varjutab seda toredat maad traagiline ajalugu, mille haavad siiani tunda annavad.

Kuna olin Austraalias esimest korda, siis oli minu jaoks midagi täiesti enneolematut see, kuidas iga loengut ja töötuba alustasid lektorid põlisrahva tänamise ja nende maa austamisega. Seda tehti isegi turistidele mõeldud ekskursioonidel. Kohalikud selgitasid, et see on Austraalias juba pikalt nii olnud, kuid viimastel aastatel üha tõsisema tagamõttega.

Vahetult enne konverentsi toimus Austraalias rahvahääletus, kus hääletati põlisrahvaste õiguste üle. Rahva otsus oli eitav põlisrahvaste nõukogu rajamise suhtes parlamendi juurde. Hääletuse eitavast tulemusest tulenev hämming ja nukrus kajastus korduvalt ka loengutes ja töötubades.

Viimati osalesin WONCA-l 2015. aastal Türgis Istanbulis ning võrreldes kaheksa aasta tagusega olid seekordse konverentsi meeleolud ja rõhuasetused hoopis teised. Türgis avastasin peremeditsiini erinevusi erinevates riikides ja kultuuri mõju meie meditsiinipraktikale, maailm tundus päris helge ja rõõmus koht.

Sydney konverentsi ajal oli aga mõned nädalad varem alanud uus kohutav konflikt Gazas ja peaaegu kaks aastat oli kestnud ikka veel uskumatuna näiv sõda Ukrainas. Samuti ei möödunud ükski loeng ega töötuba ilma, et poleks mainitud COVID-19 ajal õpitut ja kogetut. Need kriitilised sündmused on meid kõiki tugevalt mõjutanud ja näidanud, kui väike ja habras on meie maailm. Meditsiinitöötajatena, eriti perearstidena oleme silmitsi samade katsumuste ja probleemidega kogu maailmas. Kui juba enne COVID-19 pandeemiat oli igal pool murekoht meditsiinitöötajate nappus ja ülekoormus, siis pandeemia ajal süvenes probleem teadagi veel enam.

Mis olid siis peamised väljakutsed, millest Sydneys räägiti?

Meditsiinitöötajate vaimne tervis

Ei olnud vist ühtegi keynote-loengut, kus ei peatutud meditsiinitöötajate vaimsel tervisel. Meditsiinitöötajate läbipõlemine on teadagi oluline negatiivne faktor patsiendiohutuses – aitaja, kes on ise väsinud ja kurnatud, teeb ka suurema tõenäosusega vigu. Alustuseks on vaja läbipõlemist ära tunda ja tunnistada. Meil on kolleegid, kellega iga päev õlg õla kõrval töötame, kuid kas oleme alati valmis nendega ka oma muresid jagama? Ma näen, et kolleegil on sama palju tööd ja pingeid kui minulgi – kas ma lähen talle veel ütlema, et ma enam ei jaksa ja ei taha? Kui võtan haiguslehe, siis on mu kolleegidel ju veel rohkem tööd. See on väga levinud mõtteviis.

Austraalias on mitmeid tugiliine, nagu näiteks DRS4DRS, Doctors’ Health NSW, kuhu võivad helistada kõik arstid ja meditsiinitudengid, kes tunnevad, et neil pole võimalik oma muret kellegagi jagada.

Konverentsil oli mitmeid, just arstidele suunatud vaimse tervise eneseabi töötubasid. Kas käitun arstina rasketes olukordades nii, nagu soovitan oma patsiendile? Kas ma üldse luban endal puhata? Tuletati meelde, et ööpäev on nagu kohver, kuhu mahub vaid kindel hulk asju, ning peame hoolega mõtlema, kuidas seda kohvrit täidame.

Mina ja mu kolleegid osalesime mitmetes vaimse tervise töötubades ning tulime nendest kõikidest tagasi väga rõõmsalt ja enda vaimset tervist rohkem väärtustavana.

Õnneks on sellel teemal hakatud üha rohkem rääkima ka Eestis, kuid mulle tundub, et meil on veel väga pikk tee käia.

Arstiabi tagamine maapiirkondades

Osalesin ühes neist töötubadest (kokku oli sellel teemale pühendatud lausa 18 töötuba), kus arutati arstiabi tagamise võimalusi maapiirkondades. Austraalia mõistes loetakse maapiirkonnaks ka linna, kus elab 40 000 elanikku. Kuidas tagada arstiabi väljaspool suurlinnu?

Austraalias on mitu riiklikku värbamisorganisatsiooni, kes tegelevadki meditsiinitöötajate otsimisega maapiirkondadesse. Austraaliast on arstide väljavool väga väike, kuid ikkagi ei ole arste piisavalt. Küsimus on eelkõige riigi valikutes ja vajadustes. Kuulasin austraallaste mõtted ja murekohad ära ning arutlesin hiljem töötoa juhiga Eesti murekohtade üle – mida peaks tegema üks väikeriik, mille lähedal asuvad kõrgema elatustasemega riigid, kuhu tööle asumine võõrkeelt osates on suhteliselt lihtne. Töötoa juht, kogenud Austraalia perearst, vangutas minu küsimuse peale vaid pead – teise riigi seaduseid ju muuta ei saa.

Järjepidevus

Peremeditsiini üks alustalasid on alati olnud järjepidevus. Seda rõhutatakse õpingute jooksul ning ka kõikidel peremeditsiini konverentsidel ja seminaridel. Järjepidevust meditsiinis võib tänapäeval mõista mitmeti (patsiendi ja arsti suhte põhine, tervisekeskuse ja patsiendi suhte põhine, järjepidevus elektroonsete andmete kaudu). Sellest on hiljuti avaldanud artikli ka inglise perearst Emma Ladds kolleegidega (1).

Oleme kogenud, et enamasti tahavad inimesed pöörduda vastuvõtule oma arstile, kellega neil on juba tekkinud usalduslik suhe, ega soovi iga kord rääkida oma haiguslugu algusest peale. Kuid tegemist pole patsiendi ja arsti jaoks pelgalt mugavuse küsimusega, vaid sellest võidab kogu ühiskonnal.

Sydneys mainiti mitmeid kordi 2022. aastal Norras tehtud uuringut, kus leiti seosed perearsti ja patsiendi pikema suhte ning tervishoiuteenuste väiksema kasutamise, erakorraliste hospitaliseerimiste väiksema arvu ja väiksema suremuse vahel (2).

Killustatus meditsiinis

Paljudes riikides on kitsad meditsiinilised erialad jagunenud omakorda veel kitsamateks ning patsientidel on võimalus saada abi erinevatelt tervishoiuspetsialistidelt – peale arstide ka psühholoogidelt, füsioterapeutidelt jt. Kui aga patsient, kellel on mitmeid muresid, liigub spetsialistide vahel, kes asuvad füüsiliselt eri kohtades, siis milline on selle mõju ravitulemusele?

Korduvalt toodi välja, et kui patsiendi usaldus abiandja suhtes (kas siis juba talle teada inimene või raviasutus) on suurem, siis on ka ravitulemused paremad. Kas iga meeolulangusega patsient vajab ilmtingimata psühholoogi nõustamist? Vahel on tulemuslikum, kui oma perearst kuulab patsiendi ära ja teeb ise peamise nõustamise. Tihe liikumine paljude tervishoiutöötajate vahel mitmes eri raviasutustes suurendab ka patsiendiohutuse riske – kas epikriisid on leitavad, kuidas toimub patsiendi logistika, kuidas tunneb patsient end selles virvarris jne? Neid mõtteid arutati korduvalt ja julgustati enam juurdlema selle üle, milliseid edasisuunamisi ja kuhu patsienti ikkagi vajab.

Keskkonda säästvad valikud

Professor Enrique Falceto de Barros Brasiiliast pidas rabava keynote-loengu, mis rõhutas meie igapäevaste valikute tähtsust keskkonnale ja kokkuvõttes ka meie tervisele.

Ta tõi mitmeid näiteid oma praktikast, kuidas muutused keskkonnas on toonud juurde uusi terviseprobleeme. Ta tutvustas Dengue palaviku haigusjuhtumit, millega tal oli enda praksises esmakordne kokkupuude. Piirkonnas, kus professor töötab, ei olnud seni seda haigust esinenud, kuid nüüd on see sinna jõudnud. Ta utsitas kõiki saalisolijaid hoolikalt haigusjuhu käsitlust kuulama ja nentis: „Kui kliimasoojenemine jätkub, siis varsti tuleb teil kõikidel oma riikides Dengue palavikuga tegeleda.“

Argentina ja Brasiilia piiril elades näeb ta ka väga lähedalt, kui palju raiutakse maha vihmametsi, et võimaldada rohkem maad veisekasvatuseks. Seepärast soovitas ta kõikidele vähendada veiseliha tarbimist. Riigiti ja piirkonniti on erinevusi, aga üldiselt on mitmed uuringud näidanud, et maailmas (eriti USA-s) tarbitakse kordades suuremaid veiselihakoguseid, kui see on vajalik.

Aasia ja Lõuna-Ameerika riikides ning isegi mõnes Euroopa suurlinnas (näiteks London) on paraku väga levinud, et inimeste tervishädad ja isegi surmajuhtumid on põhjustatud õhusaastest. Õhusaastet on meil Eestis oluliselt vähem kui suurriikides, kuid ka Eestis tunnevad inimesed, et maaõhul ja linnaõhul on vahe sees. Liigun ise lumevabal perioodil Tallinnas jalgrattaga ja kutsun kõiki üles samuti jalgrattaga või ühistranspordiga tööle sõitma. Paradoksaalsel kombel kulub Tallinnas jalgrattaga liiklemiseks sageli vähem aega kui autoga.

Peaksime arstidena oma patsientidele rääkima igapäevastest valikutest, mis mõjutavad keskkonda ja kokkuvõttes ka tervist.

Valiti uus WONCA president

Kõikide konverentside parim osa on teadagi kohtumine kolleegidega. Eriti tore on leida uusi tutvusi välismaalt ja laiendada oma silmaringi. Väga inspireerivad ja kaasahaaravad loengud pidasid kolm briti professorit Michael Kidd, Iona Eath ja Trish Greenhalgh, kellest kahe viimasega oli mul võimalus ka pikemalt vestelda ja nõu küsida. Pidin mõlemal korral 20 minutit järjekorras seisma, sest pärast lavalt maha astumist kogunes nende kui staaride ümber tohutult inimesi, kes soovisid vestelda.

Sydneys valiti ka uus WONCA president. Senise WONCA presidendi, Norrast pärit Anna Stavdali asemele valiti aastateks 2023–2025 Karen Flegg Austraaliast, kes töötab peamiselt maapiirkonnas ning on töötanud ka põlisrahvastega. Samuti on teada, et järgmise presidendina asub aastateks 2025–2027 ametisse Viviana Martinez Bianchi, kes töötab nii USA-s kui ka Argentinas.

Sydneylased armastavad sportida

Veel hakkas mulle Sydneys veedetud aja jooksul silma see, et Austraalias ei ole tavalisest toidupoest võimalik osta alkoholi. Seda müüakse eraldi poodides, mis enamasti kella üheksaks on juba suletud. Alkoholi tarbimine avalikus kohas on keelatud ja seda meeldetuletavaid silte leiab tänavatelt ja ka rannast. Samuti olevat Austraalia toitlustusasutuste klienditeenindajatel kohustus jälgida, et nende kliendid liiga purju ei jääks. Ja tõesti, ma ei suuda meenutada, et oleksin Sydneys veedetud aja jooksul kohanud liigselt alkoholi tarbinud inimesi.

Spordisõbrana pani mind ahhetama, kuidas Sydney tänavad olid hommikul ja õhtul jooksjaid, jooksugruppe ja rattureid täis – sportlik eluviis tundub olevat seal normaalne nähtus.

Järgmine WONCA maailmakonverents toimub 17.–21. septembril 2025. aastal Lissabonis. Kuid enne seda toimub üle maailma veel mitmeid teisi WONCA konverentse. Meie piirkonnas toimub tänavu Põhjamaade perearstide konverents 11.–13. juunil Turus ning WONCA Euroopa konverents 21.–28. septembril Dublinis.

Kasutatud kirjandus

1. Ladds E, Greenhalgh T, Byng R, Rybzynska-Bunt S, Kalin A, Shaw S. A contemporary ontology of continuity in general practice: Capturing its multiple essences in a digital age. Social Science & Medicine 2023; 332: 116112. DOI: https://doi.org/10.1016/j.socscimed.2023.116112.
2. Sandvik H, Hetlevik Ø, Blinkenberg J, Hunskaar S. Continuity in general practice as predictor of mortality, acute hospitalisation, and use of out-of-hours care: a registry-based observational study in Norway. British Journal of General Practice 2022; 72 (715): e84–e90. DOI: https://doi.org/10.3399/BJGP.2021.0340.