Ülevaade käte ülekoormussündroomidest ja -vigastustest

Autorid: Viive Pille, töötervishoiu vanemarst, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskus ja Tiiu Sepp, töötervishoiu eriala arst-resident, Tartu Ülikool.

Artikkel ilmus novembri Lege Artises. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Kõikidele Lege Artise artiklitele, sh arhiivile saad ligipääsu tellides ajakirja siit!

Luu-lihaskonna vaevused on sagedasim haigestumise põhjus töötervishoius ning vastavalt eriala eesmärgile ning Eesti töötervishoiu ja tööohutuse seadusele(TTOS) keskendub töötervishoiu tegevus tööga seotud haiguste ennetamisele, haiguste varajasele diagnoosimisele ning töökohal tehtavate vajalike sekkumiste nõustamisele.

Kuna tegemist on lihaste, kõõluste ja nende ümbruskoe struktuuri ja funktsiooni muutumisega, soovitatakse vaevuste kõrval kasutada mõistet „häire“ (1).

Luu-lihaskonna häirete hindamine

Luu-lihaskonna kahjustuse teket soodustavad korduvliigutustega kaasneva jõu kasutamine, nagu kätega tõukamine-tõmbamine, raskuste tõstmine. Ebasoodsat mõju avaldab ka tööülesannete tegemiseks vähene või ebapiisav väljaõpe, töökeskkonnas esinev müra, ebapiisav valgustus, vibratsioon, ruumi kehv mikrokliima, rahulolematus tööga ning ajasurve või stressifoon. Inimese poolt mõjutavad üldjuhul kaasasündinud sidekoenõrkus, luustiku deformatsioonide või teatud haiguste kaasesinemine (2). Funktsiooni hindamine ja terviseandmete dokumenteerimine on määrava tähtsusega edasise töövõime või piirangute üle otsustamiseks.

Kliiniline hindamine

Üsna palju viiteid konkreetsele kahjustusele annab kliiniline hindamine. Esmalt tuleks määrata liigese aktiivne liikumisulatus (AROM) ning asümmeetria esinemisel passiivne liikumisulatus (PROM).

Kliinilisel hindamisel abistavaks vahendiks on spetsiifilised testid:

1. provotseerivad testid – liigutuste sooritamine kutsub esile valu;
2. stresstestid avaldavad survejõudu probleemsetele kõõlustele;
3. funktsionaalsed testid matkivad igapäevategevusi (nt veekannu tõstmine, juuste kammimine, võtme keeramine jm).

Visualiseerivatest uuringutest loetakse parimaks magnetresonantsuuringut (MRT), mis annab hea ülevaate pehmete kudede seisundist. Luupatoloogia sedastamiseks on standardina kasutusel röntgeniülesvõtete (RÖ) tegemine. Edukalt kasutatakse ka ultraheli (UH) ja kompuutertomograafiat (KT). Rõhutada tuleb, et aparaatseid lisauuringuid tuleks määrata kaalutletult.

Vereanalüüsid aitavad välistada kaasuvate haiguste esinemist, nagu liigese infektsioon, reumaatilised haigused jm.

Ravi

Konservatiivne ravi koosneb liigutusaktiivsuse modifitseerimisest. Lihasatroofia vältimiseks tuleb jätkata liigutuste sooritamist, piirata tuleks ainult valu tekitavat ja korduvaid koormust nõudvaid tegevusi, immobiliseerimine ei ole näidustatud (2, 3).

Valu juhtimisel kasutatakse mittesteroidsed põletikuvastaseid ravimeid (MSPV), harvem opioide. Kortikosteroidide kasutamisel manitsetakse ettevaatlikkusele selle kollageenistruktuuri kahjustava toime tõttu, mis soodustab kõõluste mikrotraumade teket.

Hüaluroonhappe intraartikulaarseid süsteid teostatakse osteoartroosi korral sünoviaalvedeliku viskoossuse parandamiseks. Kudede regeneratsiooni soodustavana on soovitatud autoloogsete trombotsüütide ja bioaktiivsete aineterikka plasma injektsioone (PRP).

Kirurgilist, eelistatult artroskoopilist ravi, kasutatakse juhtudel, kui konservatiivne ravi ei ole olnud edukas. Veel on vähe andmeid perkutaanse nõeltenotoomia meetodi kohta. (2, 4)

Luu- ja lihaskonna häired alluvad konservatiivsele ravile üldiselt hästi ja taanduvad 4–6 nädala jooksul. Tuleb meeles pidada, et ravi saab edukas olla ainult siis, kui ülekoormust põhjustavad riskitegureid vähendatakse või kõrvaldatakse (5).

Sagedasemad tööga seotud käte ülekoormusvigastused

Rotaatormanseti kõõluste vigastus

Olemus. Levinuim õlaliigese ülekoormusesttingitud kahjustus on rotaatormanseti kõõluste vigastus (44–65% kõigist õlavaluga kaebustest) (2). Sagedamini kahjustuvad m. supraspinatus’e ja m. infraspinatus’e kõõlused. Arvatakse, et nooremaealiste õlavaevused on seotud õlavöötme lihaste nõrkusega (liigese ebastabiilsus), millele järgneb m. supraspinatus’e pitsumine. Kõõluste rebend võib tuleneda pikaajalisest põletikujärgsest fibroosist(kõõluse degeneratsioon). Halva verevarustuse tõttu võib rebend tekkida juba kerge trauma tagajärjel. (6, 7)

Rebendi teket on seostatud ka akromioni anatoomilise erisusega – patsientidel, kellel on tugevamini „konksus“ akromion, on suurem risk kõõluste rebenemiseks (4). Haigestumise sagedus tõuseb vanusega, enim 50–60ndates eluaastates. Ravimata juhtudel võib areneda õlaliigese jäikus (harva).

Sümptomid. Kliiniline diagnoos põhineb anamneesil ja läbivaatusel. Patsiendid kaebavad nädalaid kestnud valu õlas. Takistatud on igapäevased tegevused, nagu juuste kammimine, esemete kõrgemalt küünitamine, haigel õlal lamamine (öine valu).

Testid. Valukaare test: valusündroom esineb käe abdutseerimisel 60–120^o vahemikus.

Supraspinatus’e test: testija fikseerib ühe käega patsiendi haige õla, teise käega toetades küünarvart viib sirutatud käe ette-üles. Valusündroom tekib üle 90^o flektsioonil.

Sobivad ka lihtsad isomeetrilised stresstestid Hawkin-Kennedy, emty can, cross arms test.

Uuringud. Kuigi parim meetod rotaatormanseti kõõluste hindamiseks on MRT, soovitatakse esmaseks uuringuks RÖ-uuringut, mis võimaldab näha luu sklerootilisi või tsüstilisi muutusi, AC-liigese degeneratiivset artroosi, kaltsifitseeruvat tendiniiti. UH-ga saab tuvastada tendinoosi (paksenenud kõõlus), osalist rebendit. KT on vajalik kirurgilise ravi näidustuse väljaselgitamiseks.

Ravi. Haiguse ägedas faasis peaks hoiduma valu provotseerivatest tegevustest (kuni neli nädalat), samal ajal tuleb tagada õlavarre valutu liikuvus. Täielikuks taastumiseks tuleks jätkata lihaste jõu ja vastupidavuse taastamist arendavate harjutustega (m. supraspinatus ja abaluu stabilisaatorid m. rhomboid, m. levator scapulae, m. trapezius, m. serratus anterior). (8)

Valu leevendamise ja põletiku allasurumiseks soovitada MSPVA-d.

Kortikosteroidide manustamist teha mitte varem kui 3–4 nädalal ja maksimaalselt 2–3 korda. Valu püsimisel üle kuue nädala tuleks teha täiendavad piltuuringud.

Kirurgilise ravi planeerimisel tuleb patsienti teavitada, et kirurgilise sekkumise tulemus on vähem etteprognoositav kui valu leevendamine konservatiivse raviga. Kindel kirurgiline näidustus on äge rotaatormanseti täielik rebend.

Ühes uuringute analüüsis oli välja toodud järgnev: MSPVA-del on nõrgalt positiivne mõju valu vähendamisel võrreldes platseeboga; lööklaine-, ultraheli-ja laserravi ei pruugi olla funktsiooni taastamisel platseebost tõhusamad; treenimine on siiski tõhusam kui sekkumata jätmine (vähene tõendus) ja treenimine koos manuaalteraapiaga on tõhusam kui ainult treening (mõõdukas tõendus) (9).

M. biceps brachii kõõluse rebend

Rebend võib tekkida raske füüsilise töö tegijatel. Sagedamini rebeneb kõõluse proksimaalne ots, kakspealihas tõmbub distaalsele kokku, mis on nähtav välisel vaatlusel (nn popeye sign). Täieliku rebendi korral on näidustatud kirurgiline ravi.

Õlaliigese osteoartroos

Olemus. Sekundaarse geneesiga õlaliigese osteoartroos haarab tavaliselt akromioklavikulaarliigest (AC). Põhjuseks on sage jõu rakendamine või korduv trauma.

Sümptomid. Osteoartroosi iseloomustab tuim valu, mis tugevneb tegevuste sooritamise järgselt ja leevendub puhkeolekus. Liigutustega kaasneb krepiteeruv krudin, plõksumine. AC-liigese kohal palpatsioonil hellus ja võib esineda liigesepiirkonna turse. Liigesedeformatsioon on tingitud luu ja kõhre vohamisest, vaatlusel nähtav õlanuki asümmeetriana.

Uuringud. RÖ-s on näha liigeseruumi kitsenemine, subkondraalset luuskleroosi (tsüstid), osteofüütide moodustumisest lisaluukude. Vastupidiselt reumatoidartriidile ei ole näha luukoe erosiivseid muutusi ega osteoporoosi tunnuseid.

Ravi. Ägedas faasis on oluline liigese ülekoormuse vältimine, sh tegevusteraapia – õpetada liigest säästvaid tehnikaid, minimeerida mittevajalikke tegevusi. Valu leevendamiseks MSPVA-d. Tõhusad võivad olla ka intraartikulaarsed kortikosteroidsüsted. Edasises ravis tuleb jätkata harjutustega, mis tugevdavad liigesliikuvuses osalevaid lihaseid. Kirurgiline ravi AC-liigese osteoartroosi puhul on rangluu distaalse osa resektsioon (4).

Adhesiivne kapsuliit ehk „külmunud õlg“ ehk SLAP-kahjustused

Olemus. Adhesiivset kapsuliiti ei peeta üldjuhul tööst põhjustatud ülekoormushaiguseks. Patoloogiliseks mehhanismiks on sünoviaalkoe põletikule järgnev kudede adhesioon.

Sümptomid. Iseloomulik on õlaliigese oluline liikuvuse piiratus (AROM, PROM) ja öine valu. Lihasjõud on säilinud. Võib kaasneda asümmeetria abaluude liikumisel.

Test. painutatud küünarliigesega õlavarred on surutud rindkere vastu, küünarvart lateraalsele ja välisrotatsiooni viies tekib valu.

Uuringud. Diagnoosida aitab MRT, RÖ õlaliigesest tehakse osteoartriidi välistamiseks.

Lateraalne epikondüliit ehk „tennisemängija küünarnukk“

Olemus. On põhjustatud küünarvarre ekstensorite korduvast ülekoormusest (nt roolikeeramine, haamriga löömine, trükkimine, klaverimäng, käsitsitöö, raskete tööriistade käsitlemine ning korduvliigutuste sooritamine). Etiopatoloogiaks on m. extensor carpi radialis brevis kõõluse mikrorebenemine. Alati ei õnnestu lateraalse epikondüliidi põhjuslikku seost tuvastada, kuid selleks võib olla igasugune liigutus, mis suurendab sirutajakõõluste koormust (10).

Sümptomid. Patsient kaebab küünarpiirkonna valu. Välisel epikondüülil sirutajalihaste kinnituskohal esineb palpatoorne hellus.

Testid. Cozen’itesti– patsiendi käsi on rusikas, küünarvars ja ranne on kergelt pronatsioonis. Testija surub patsiendi kätt allapoole, patsient avaldab vastupanu. Valu randme sirutajalihaste kohal küünarvarre lateraalsel küljel viitab lateraalse epikondüliidile.

Polk’s – valu provotseerib volaarfleksioonis oleva käe sirutamine (surumine) vastu takistust.

Tooli tõstmise test – patsient haarab tooli seljatoest, peopesad sissepoole, ja tõstab seda. Tekib valu randme sirutajatelihastes.

Uuringud. Sirutajakõõluste rebendi hindamiseks on näidustatud MRT-uuring. UH-s on vedeliku kogunemist ja tendinopaatiat. RÖ-ga saab välistada osteoartiidi ja fraktuuri esinemist, võib näha kõõluse lubjastumiskoldeid. Diferentsiaaldiagnostiliselt tuleb eristada radikuloneuropaatiast, bursiidist.

Ravi. Umbes 90% patsientidest paraneb konservatiivse raviga. Vältida tuleks valu provotseerivaid tegevusi, kasutada õigeid töövõtteid ja tehnikaid (nt ergonoomilised käepidemed).

Põletiku ja valu korral on näidustatud MSPVA 10–14 päeva ja ettevaatusega kortikosteroidide lokaalne süstimine. Ägedas perioodis võib valu leevendada külm kompress, survestressi vähendab epikondüliidiortoosi kandmine tegevuste ajal. Lihasjõudluse järkjärguliseks tugevdamiseks on vajalikud harjutused.

Kirurgiline ravi on näidustatud patsientidele, kelle haigusnähud ei allu konservatiivsele ravile. Enne lõikust tuleks kindlasti minimeerida kokkupuudet võimalike ohuteguritega.

Mediaalne epikondüliit ehk „golfimängija küünarnukk“

Olemus. Mediaalne epikondüliit on painutajakõõluste põletik. On põhjustatud korduvast randme fleksioonist ja pronatsioonis jõu rakendamisest või vibreerivate tööriistade käsitsemisest. Võib mõjutada kõiki mediaalseid küünarnuki struktuure, sealhulgas apofüüsi ja külgmist ulnaarset ligamenti (10).

Sümptomid. Kliiniliselt esineb hellus mediaalsel epikondüülil painutajakõõluse alguskohal.

Testid. Valu saab provotseerida vastupanuga randme palmaarfleksioonile ja pronatsioonile.

Polk’s test – valu provotseerib palmaarfleksioonis oleva käe surumine vastu takistust.

Tooli tõstmise test – patsient haarab tooli seljatoest, peopesad endast väljapoole pööratud, ja tõstab seda. Tekib valu randme randme painutajatelihastes.

Uuringud. RÖ artoosi välistamiseks, võib näha laienemist ja/või mediaalse epikondüüli avulsiooni. Parim on MRT-uuring, millega on näha turse mediaalses epikondüüli apofüüsis. UH-s on näha vedeliku kogunemist ja tendinopaatiat.

Eristada osteartoosist, ulnaarnärvi sündroomist, radikulopaatiast (C8-T1), tendinopaatiast.

Ravi. Sarnaneb lateraalse epikondüliidi raviga.

Kirjeldatud on arvukalt mitteoperatiivseid ja kirurgilise sekkumise erinevaid tehnikaid, kuid ükski neist pole olnud edukas. Uute ravivormide (tüvirakuteraapia) tõhususe uuringud on alles algstaadiumis (10).

Stenoseeriv tenosünoviit ehk „plõksuv sõrm“

Olemus. Seisund, kus sõrme painutajakõõlus ei liigu sõrme painutamise ajal normaalselt. Võib olla põhjustatud sõrmede korduvliigutustest, raskuste kandmisest ja traumadest. Riskideks on diabeet, reumatoidartriit, podagra.

Sümptomid. Iseloomulik valulik lukustumine sõrme painutamise ja/või sirutamise ajal. Palpatsioonil võib tunda sõlme, võib olla palpatoorne hellus. Enamasti esineb üle 40-aastastel.

Uuringud. RÖ-diagnostika pole tavaliselt vajalik. Ravi on konservatiivne või kirurgiline sõltuvalt raskusastmest. Kirurgiline sekkumine seisneb sõlme vabastamises.

De Quervaini kõõlusepõletik ehk kodarluu tikkeljätke kõõlusetupe põletik

Olemus. Hõlmab kahte kõõlust randme piirkonnas – abductor pollicis longus ja extensor pollicis brevis, mõjutades peamiselt randme ja pöidla piirkonda. Põletiku teket seostatakse korduvate liigutustega, mis nõuab pöidla radiaalset abdutseerimist koos randme radiaalse painutamisega, nt mobiilil trükkimine, aias töötamine, golfi mängimine või väikelapse tõstmine. Riski suurendavad reumatoidartriit, rasedus, vigastustusest piirkonnas tekkinud armkude jne.

Sümptomid. Piirkond kodarluu tikkeljätke kohal muutub põletikuliseks ja valulikuks, pöidla liikumisulatus väheneb ning valu randme külgsuunalise liigutuse korral intensiivistub. Võib kaasneda turse snuffbox’is.

Testid. Provokatiivne test on Finkelsteini test (pöial peopesas rusikas, passiivselt painutatakse ranne ulnaraalsele).

Uuringud. De Quervaini tendinopaatia diagnoosimiseks pole objektiveerivad uuringud tavaliselt vajalikud. Parim meetod haiguse tuvastamiseks on MRT. Eristada tuleks pöidla karpometakarpaalliigese osteoartriidist, skafoidluu osteonekroosist või selle murrust, viimane ilmub radiogrammil nähtavaks umbes kaks nädalat pärast murru teket. UH jälgimist kasutatakse sageli haiguse ravimisel kortikosteroidide süstimiseks kõõlusse.

Ravi. Nähud võivad taanduda ka sekkumiseta. Püsivate sümptomite esinemisel soovitatakse teipimist, MSPVA-d ja kortikosteroidide süstimist. Ajutist leevendust võib anda pöidla lahastamine, kuid korduvhaigestumine on sage (4).Ravis kasutatakse edukalt perkutaanse ultraheliga juhitavat nõeltenotoomiat (PUNT) (11, 17). Teipimise osas puuduvad piisavad tõendid selle edukuse kohta. Teipimine ei vähendanud randmevalu ega parandanud funktsiooni (12). Kirurgilise protseduuri abil teostatakse kõõluse vabastamine.

Kienböcki haigus – os lunatum’i avaskulaarne osteonekroos ehk lunatummalaatsia

Olemus. Tekkepõhjuse osas puudub üksmeel. Avatakse, et see on mitmefaktoriline haigus, mis sõltub ka inimese anatoomilistest iseärasustest. Luu verevarustuse halvenemist on seostatud korduva traumaga, nt (impulss)vibratsioon, luumurd, korduvad löögid, mis põhjustavad degeneratiivseid muutusi, ja luu kollaps.

Sümptomid. Kliinilised tunnused on randmevalu, liikumisulatuse piiratus, randme dorsaalkülje turse ja sõrmede haardetugevuse nõrgenemine. Röntgenuuringul on haigusnähud täheldatavad tavaliselt alles hilisemas staadiumis. Kienböcki haigusttuleb eristada osteoartroosist, De Quervaini kõõlusepõletikust, ulnaarnärvi kompressioonist.

Ravi. Ülekoormuse vältimine. Rannet võib toetada ortoosiga. Kui sümptomid ei ole pärast kahekuulist puhkust täielikult taandunud, tuleb patsient suunata täpsemaks diagnoosimiseks ortopeedi konsultatsioonile. (15)

Kubitaalkanali sündroom – n. ulnaris’eehk küünarluunärvi kahjustus

Olemus. Kubitaalkanali sündroomi tekitab närvi pitsumine küünarvarrel erinevates kohtades. Sagedamini haigestuvad töötajad, kelle käsi on tööprotsessis pidevalt küünarliigesest või õlgadest kõrgemal. Närvi kompressiooni soodustab ka otsene trauma küünarliigese piirkonnas. Muud põhjused on metaboolsed häired (diabeet), küünarliigese deformatsioonid, piirkonna sünoviaaltsüstid, osteoartroos.

Sümptomid. Haigus algab sageli sensoorsete häiretega – tuimustunne ning valulikud surinad IV ja V sõrmes. Valu võib kiirguda nii proksimaalsemale kui ka distaalsemale. Raske kahjustuse korral esinevad paresteesiad IV, V sõrmes ning kaasneb haarde ja sõrmede haraliajamise nõrkus lihasatroofia tõttu. Vibratsioonitundlikkus on halvenenud.

Testid. Tinelisümptom: kerge sõrmedega perkuteerimine närvi kulgu mööda võib põhjustada paresteesiaid ja kiirguvat valu.

Phaleni küünarliigeste test – maksimaalne küünarliigese painutus umbes 60 sekundiks põhjustab ebamugavust, kipitust, tuimust IV, V sõrmes. Testi saab kasutada paranemise dünaamika hindamiseks.

Fromentisümptom on positiivne, kui paberitükist nimetissõrme ja sirge pöidlaga haaramisel ei hoia pöial paberit kinni.

Uuringud. Täpseimaks meetodiks peetakse MRT-uuringut. Teostatakse neurfüsioloogiline uuring.

Ravi. Vältida tuleb ebasobiva füüsilise koormusega tegevusi (käsi küünarliigesest paindeasendis), lõpetada välist kompressiooni tekitavate esemed kandmine (käevõrud, kummiga kätised) ning magamine käsi küünarliigesest paindeasendis. Soovitatakse käe küünarliigesest kerges paindeasendis hoidmist (30–40°), mis vähendab närviärritust, samuti küünar- ja randmeliigese immobiliseerimist (nt teipimine).

Kergendust toob MSPVA tarvitamine. Neuropaatilise valu leevendamiseks võib kasutatada antikonvulsante (pregabaliin, gabapentiin) ja tritsüklilisi antidepressante (amitriptüliin). Vaieldav on kortikosteroidsüstete tegemise mõjusus (11, 14).

Karpaalkanali sündroom ehk n. medianus’e kahjustus

Olemus. Karpaalkanali sündroom (KKS) on n. medianus’e kahjustus, mis tekib närvi kompressioonist randmekanalit läbides ligamentum transversum carpale all. See on töötervishoius sage probleem, millega kaasneb pikaaegne töövõime langus või vajadus elukutset vahetada.

Kirjanduses on väga erinevaid seisukohti töö ja muude tegurite võimaliku rolli kohta KKS-i etioloogias. Sagedamini esineb KKS-i rasket füüsilist tööd tegevatel töölistel (õmblus-, ehitus-, põllumajandustöötajatel jne). Puudub aga kindel tõendus, et vibratsioon, töötamine madala temperatuuri keskkonnas või klaviatuuri pidev kasutamine põhjustavad KKS-i. Kõik, mis vähendab karpaalkanali mahtu, võib põhjustada KKS-i: traumad, osteoartriit, tenosünoviit, rasvumine, rasedus, hüpotüreoos, reumatoidartriit, diabeet, akromegaalia, amüloidoos või fibroomid jne. Teadusuuringud on kinnitanud KKS-i tekkimisel kindlat seost naissoo, vanuse, käte jõudu ja korduvliigutusi vajavate tegevuste vahel (11, 15). Ühes uuringus leiti, et ebaselgetel põhjustel suureneb KKS-i risk perimenopausis naistel (14). Kirjeldatud on ka mitmeid meditsiinilisel eesmärgil nutikella kandmisest tekkinud KKS-i juhtumeid. Karpaalkanali sündroomi diagnoosimisel tuleks täpsustada võimalikke töökohaga ja hobidega seotud riske (17).

Sümptomid. Käte öine suremine ja paresteesia, valu ja närvi juhtekiiruse muutused. Püsiv denervatsioon võib põhjustada teenarlihaste atroofiat, mille tulemuseks on motoorikahäired ja pöördumatu käefunktsiooni langus.

Testid. Üksmeel parimate praktikate osas puudub. Kõige enam kasutatakse Tineli, Phaleni ja Tetro kompressioontesti. KKS-i puhul on halvenenud torketundlikkus ja nõrgenenud pöidla abduktsioon.

Uuringud. Selgete tüüpiliste sümptomite ja tunnustega patsiendid täiendavaid uuringuid ei vaja. Ebatüüpilistel juhtudel on vajalik UH või RÖ, et välistada muud põhjused. Eristusdiagnoosimisel tuleb arvesse võtta ka teiste ülajäseme närvide võimalikku pitsumist, osteoartroosi, õlapiirkonna valu põhjustavaid haigusseisundeid, epikondüliiti, polüneuropaatiat ja kasvajaid. Kirurgilise dekompressiooni planeerimisel tuleb teostada neurofüsioloogiline uuring, et määrata kahjustuse ulatus.

Ravi. Esialgse ravina soovitatakse töökoha ergonoomika parandamist, füsioteraapiat, lahastamist ortoosiga või kortikosteroidide lokaalset süstimist. Diureetikumide, MSPVA-de ja B₆-vitamiini manustamine ei ole osutunud tõhusaks. Randomiseeritud kontrollitud uuring näitas, et suukaudne tenoksikaam ei vähendanud KKS-i sümptomeid (11).

Kõige enam toetatud ravimeetodid on karpaalkanali vabastamise operatsioon. Patsientidele, kellel on raske karpaalkanali sündroom või kelle sümptomid ei ole 4–6 kuud pärast konservatiivset ravi paranenud, tuleb pakkuda kirurgilist ravi. Endoskoopilised ja avatud tehnikad on võrdselt tõhusad, kuid endoskoopilise meetodiga operatsiooni korral naasevad patsiendid tööle keskmiselt nädal varem (18).

Kokkuvõte

Juba varasemast on teada, et ülekoormusest tekkinud kahjustused on seotud ametialaselt tehtava tööga, kuid mitte alati – põhjuseks võivad olla ka hobid ning kaasnevad haigused. Ülekoormushäirete esinemise tekkepõhjuste väljaselgitamisel tuleks hinnata ka tööväliseid tegevusi, mis on oluline tööst põhjustatud kutsehaiguste väljaselgitamisel.

Ülekoormushäirete ravi on peamiselt konservatiivne, sageli taanduvad nähud ülekoormuse vähendamisel. Patsiendil on raviprotsessis oluline roll, mistõttu on ülekoormuskahjustuste vältimisel vajalik ka patsientide teadlikkuse parandamine.

Kasutatud kirjandus

1. Halpern M, Mollon B, Zuckerman JD.Occupational Shoulder Disorders. Rockwood and Matsen's the Shoulder 2016; 21: 1203–1222.
2. La Dou J, Harrison JR. CURRENT Diagnosis & Treatment: Occupational & Envitonmental Medicine 6th ed. USA; McGraw Hill, 2021.
3. Marques de Oliveira MM, Morais SB, Martins Rodrigues FBL. An Essential Guide to Occupational Exposure. USA: Nova Science Publishers, Inc, 2022.
4. Cuccurullo SJ. Physical medicine and rehabilitation board review 4^th edition. Springer Publishing Company, 2020.
5. Clendenin BR, Conlon HA, Burns C. Overuse of Diagnostic Imaging for Work-Related Injuries. Workplace Health Saf 2017 Feb; 65 (2): 54–56.
6. Garving C, Jakob S, Bauer I, et al. Impingement Syndrome of the Shoulder. Dtsch Arztebl Int 2017 Nov; 114 (45): 765–776. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5729225
7. Alenius H, Markku E, Jousimaa J. 20. Tugi- ja liikumiselundite haigused, füsiaatria. In: Üldarsti käsiraamat.Medicina, 1999.
8. Creech JA, Silver S. 2023. Shoulder Impingement Syndrome. StatPearls Publishing LLC, 2023. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/books/NBK554518/
9. Umer M, Qadir I, Azam M. Subacromial impingement syndrome. Orthop Rev (Pavia). 2012 May 9; 4 (2): e18.
10. Ahmad Z, Siddiqui N, Malik SS, et al. Lateral epicondylitis. A review of pathology and management. Bone Joint J 2013 Sep; 95-B (9): 1158–1164.
11. Drapeza RC, Navasca S, Dones V, et al. The effects of taping on de Quervain’s disease: A systematic review and meta-analysis. J Bodyw Mov Ther 2022 Oct; 32: 218–227.
12. Zadeh FS, Shafiei M, Shomalzadeh M, et al. Percutaneous ultrasound-guided needle tenotomy for treatment of chronic tendinopathy and fasciopathy: a meta-analysis. European Radiology 2023; 33: 7303–7320.
13. Satteson E, Tannan SC. De Quervain Tenosynovitis. Treasure Island (FL): StatPearls Publishing; 2023 Jan-. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/books/NBK442005/
14. Nasr LA, Koay J. Kienbock Disease. Treasure Island (FL): StatPearls Publishing; 2023 Jan-. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/books/NBK536991/.
15. Kõiv K, Kõiv L. Kubitaalkanali sündroom. Eesti Arst 2013; 92 (8): 466–475.
16. Coates VH, Turkelson CM, Chapell R, et al. 62. Diagnosis and Treatment of Worker-Related Musculoskeletal Disorders of the Upper Extremity. In:AHRQ Evidence Report Summaries. Rockville (MD): Agency for Healthcare Research and Quality (US); 1998–2005.
17. Friedman AS, Franklin GM. Work-related Carpal Tunnel Syndrome Diagnosis and Treatment Guideline. Phys Med Rehabil Clin N Am 2015 Aug; 26 (3): 523–537.
18. Conolly WB, McKessar JH. Carpal tunnel syndrome. Can it be a work related condition? Australian Family Physician 2009; 38: 9.