ÜLEVAADE | Esimene ja teine laine COVID-19 intensiivravi osakonnas

Kristo Erikson rääkis, et esimese koroonalaine ajal ravis PERHi intensiivravi keskus 29 patsienti kolmandas astmes ja teise laine ajal 184. PERHis on COVID-patsiente kolmandas astmes ravitud kahes osakonnas - 1. ja 3. intensiivravi osakonnas (IRO). 2. intensiivravi osakond hoiti mitte-COVID patsientidele.

„Esimese laine ajal oli suur hirm ja ühiskonna kinnipanek, see ka töötas – neid, kes intensiivravi vajasid, oli suhteliselt vähe,“ ütles Erikson, tunnistades, et suvel tekkis koguni lootus, et äkki jõuavad vaktsiinid kohale ja teist lainet ei tule. „Aga see tuli ja võimsalt. Tuleb ka kolmas laine, mis loodetavasti on kergem.“

„Selle aasta algus oli üsna raske. Märtsis-aprillis olime oma ressurssidega viimase piiri peal,“ meenutas Erikson. „Piir intensiivravi kolmanda astme ja muude astmete vahel muutus üsna häguseks. Alates jaanuarist, kuni aprillini olid ainult üksikud haiged, kes mingi aja olid mitteinvasiivsel ventilatsioonil ehk suurem osa meie patsientidest vajasid mehaanilist ventilatsiooni ja olid üliraske kopsukahjustusega.“

Sellises situatsioonis oli vaja leida lahendusi, kuidas hakkama saada nii, et patsiendid ei jää ravita. See tähendas seda, et mingil ajal olid COVID-osakondades patsiendid, kes tavasituatsioonis oleksid olnud kolmanda astme intensiivravil.

„Kui vaadata vanuselist ja soolist jaotust meie haiglas, siis need andmed vastavad üsna hästi maailmas avaldatule. Kolmanda astme intensiivravi vajadus, võimalus surmlõppele tõusevad vanemates vanuserühmades, üldseisundit võivad halvendada kaasuvad haigused,“ rääkis Erikson. „Ka meie valimis olid 70 protsenti patsientidest üle 60-aastased. Meesterahvad on raskemalt haiged ja satuvad meie juurde rohkem.“

„Umbes 25 protsenti tulid meile EMOst. Eriti just teise laine ajal oli patsiente, kes juba kodus olid nii kehvas seisus, et kui sattusid haiglasse, pidime nad otse meile ravile võtma,“ ütles Erikson. 37 protsenti patsientidest tuli COVID-osakondadest. Väga hästi töötas koostöö ka teiste regiooni haiglatega.

„Kui vaadata, mitu päeva patsiendid olid regionaalhaiglas ravil enne intensiivravi osakonda, siis 20 protsenti olid ikkagi need patsiendid, kelle puhul me pidime nad kõigepealt võtma COVID-osakonda, sest meil polnud lihtsalt voodikohta,“ rääkis ta. „60 protsenti kogu valimist sattus meie juurde esimese viie päeva jooksul, ülejäänud juba hiljem.“

Meeste ja naiste keskmised ja mediaan raviajad olid ühesugused. Kahe osakonna vahel ravi pikkuses erinevust ei olnud. IROs oli ravi mediaanpikkus 14 päeva ja keskmine 17 päeva.

„See on ikkagi väga pikk intensiivravi aeg,“ nentis Erikson. „N-ö rahuajal on meie keskmised raviajad 4-7 päeva. Ilmselge on see, et kui COVID-patsiendid juba satuvad intensiivravile, siis vajavad nad suuremat ressurssi.“

13. septembri seisuga on teisest lainest siiamaani haiglas kolm patsienti. „Nende raviajad on olnud väga pikad, me räägime kuudest,“ lausus Erikson.

„Letaalsus on 40 protsenti, mis on võrreldes normaalse intensiivravi tegevusega tunduvalt kõrgem,“ jätkas ta. „Tänapäeval on kuni covidini loetud aktsepteeritavaks intensiivravi letaalsuseks kuni 20 protsenti. Kogu letaalsest rühmast moodustasid 27 protsenti naised ja 73 protsenti mehed, keskmine vanus oli 66,7 aastat.“

Kui eelmisel aastal veel tundus, et ravi pikkusel on mõju tulemine, siis tegelikult ei mõjutanud tulemust see, kui kaua patsient meie osakonnas ravil oli, pigem ikkagi muud faktorid, nentis Erikson. „Ravi eskaleerimise ja deeskaleerimise otsused tehti igas ravietapis ja pidevalt toimus õige intensiivravi vajaduse hindamine.“