Ukraina perearst: sõjapõgenikel on palju hüpertooniat, depressiooni ja paanikahooge
Kõige läänepoolsemasse Ukraina linna, Taga-Karpaatias asuvasse Užgorodi saabub iga päev tuhandeid sõja eest pagevaid inimesi, keda kohalikud aitavad toidu, riiete ja ravimitega. Perearst ja Užgorodi ülikooli peremeditsiini õppejõud Pavlo Kolesnyk rääkis raskest olukorrast piirilinnas ja kogu Ukrainas.
Avaldatud
Viimati uuendatud
Milline on teie linnas praegu olukord?
Meie linna on pagenud Ukraina erinevatest piirkondadest väga palju inimesi. Nad sõidavad siia nii autode kui ka rongidega. Kuna Kiievist on meile 1000 kilomeetrit, siis võite ette kujutada, milline pikk autokolonn on meie poole teel ja kui palju meile sõit aega võtab. Minu vend sõitis meile Kiievist näiteks 28 tundi. Kiievi raudteejaamas oli aga nii palju inimesi, et kõik ei mahtunud rongidele. Esmajärjekorras võeti peale naisi ja lapsi. Olukord on väga raske.
Inimesed tulevad meile, sest meil on enam-vähem rahulik: ei pommitata ega tulistata. Me võtame vastu inimesi nii eramajades kui ka ühiselamutes. Minu majas elab näiteks 11 põgenikku – minu sugulased Kiievist, nende sõbrad ja tuttavad. Mõned inimesed, kellel on rohkem raha, peatuvad hostelites, ja osad sõitsid kohe edasi välismaale. Meilt läheb kaks teed Slovakkiasse ja kaks Ungarisse.
Kuna paljud otsivad endale ise elamiskoha ja nad ei registreeru, siis me ei tea, kui palju on inimesi tulnud. Teame vaid nende hulka, kes on ennast registreerinud, sest nad on saadetud ühiselamutesse. Kui muidu elab linnas 100 000 elanikku, siis paistab, et inimesi on kaks korda rohkem. Tänaval on näha palju võõraid inimesi.
Kas enamus soovib minna lõpuks piiri taha?
Enamus inimestest, kellel pole palju raha, jäävad meile. Kellel on rohkem raha, on sõitnud ära, kuid on sõitnud ka need, kes on rahata, sest on väga kartnud. Paljud mehed on saatnud ära naised ja lapsed, aga ise jäänud siia, sest kuni 60-aastastel meestel on keelatud piiri ületada.
Kuidas teie töötate?
Me käime tööl ja võtame vastu oma tavapäraseid patsiente ning samuti teeme vabatahtlikku tööd sõjapõgenike keskustes. Nii seal, kus nad elavad, kui ka registreerimispunktides.
Meie regioonis on õnneks meditsiiniline abi kõigile kättesaadav. Väga palju aitavad ka internid, kes töötavad arstidena, kellega patsiendid esimesena kokku puutuvad. Internid võivad vajadusel küsida abi arstidelt, kelle on ambulatoorne vastuvõtt, ja saata patsiendid nende juurde edasi.
Kõik meditsiiniasutused, haiglad töötavad meil hästi. Lihtsalt töö käib suuremas mahus, pingelisemalt. Praegu on veel nii, kuid iga päev tuleb aina uusi inimesi juurde. Millalgi on neid ilmselt nii palju, et me ei saa enam hakkama, aga sellele ei taha praegu mõelda.
Kuna olen õppejõud, töötasid meil ka välismaa arstid-tudengid. Kahjuks on nad kõik evakueeritud ja meilt lahkunud. Plaanime nädala pärast jätkata õppetööd interneti vahendusel.
Millised on praegu teie tööpäevad?
Nii intensiivselt nagu eelmisel nädalal, pole me kunagi varem töötanud – väga raske oli. Kuigi ka COVID-i ajal on olnud pidevalt raske... Kõige sagedasemad probleemid, mis sissesõitnud inimesi vaevavad, on hüpertoonia, depressioon ja paanikahood. On inimesi, kes saavad endale osta ravimeid ja neid, kellel selleks raha pole. Registreerimiskeskuses jagatakse kohe ka vajalikke ravimeid, soojasid riideid ja muid vajalikke asju. Samuti suunatakse inimesed kohta, kus nad saavad elada.
Arstid pole siiani veel aru saanud, kuidas see kõik nende tervisele mõjub, kuid seda olen mina juba tundnud, et nädala jooksul on psühholoogiliselt väga raskeks läinud. Selline tunne on, et tuleb teha endast maksimum, aidata kõiki. Samas ju keegi ei teadnud, et selline asi juhtub. Tahame aidata nii sõdureid kui ka põgenikke, olla korraga kõikjal abiks... Lõpuks hakkad tundma, et ei ei suuda enam midagi teha. Läbipõlemine on täitsa olemas, see on väga raske... Ei arvanud, et see võib nii kiiresti juhtuda. Lihtsalt proovid pidevalt midagi teha. Inimesed ju aina tulevad, nad on stressis, neid tuleb aidata ja lõpuks töötad nii päeval kui ka öösel. Tuleb tegeleda ka vabatahtlikega, kes tahavad abistada, toovad asju jne.
Kuidas jätkub ravimeid ja muud hädavajalikku?
Ravimeid meil praegu on, kuigi apteekides on neid jäänud palju vähemaks. Me ei oodanud ju siia nii palju inimesi. Ka toitu praegu jätkub. Meil on võrreldes linnadega, mis on blokaadis, kõik hästi. Minu juures elab praegu aga vend oma naisega, kelle vanemad jäid Nikolajevisse, mis on ümber piiratud. Nad räägivad, et teatud tundidel tuuakse leiba ja mitte midagi muud poodides pole. Inimestel pole toitu, kas kujutate ette?! Ravimitest nad enam üldse ei mõtlegi, apteegid on suletud. See on õudne! Kui sellele mõtled, on tunne, nagu oleks keskaeg käes.
Milline on olukord mujal Ukrainas?
Okupeeritud piirkondades on väga raske olukord. Ravimite kättesaadavus ja sõjameestele meditsiinilise abi osutamine on häiritud või takistatud. Ei jätku žgutte verejooksude sulgemiseks ega haavaravi materjale. Meile on kirjutatud kardioloogiakliinikutest, et ei jätku meditsiinilise vahendeid. Selliseid teateid on Kiievist ja ka teistest linnadest. Harkiv, mis on samuti väga suur linn, on peaaegu täiesti maatasa pommitatud, linna infrastruktuur on lõhutud. See on lihtsalt õudne.
Mida soovite lisada?
Me täname oma naabreid, Euroopa sõpru. Idee järgi oleks meid pidanud mõistma slaavlased, aga vennad slaavlased tulid meile sellise hädaga ja käitusid selle maaga nii alatult. Euroopa naabrid aga toetavad meid väga tugevalt. Kogu maailmast tuleb mulle toetavaid kirju ja meile saadetakse rahalist abi. Sellisel raskel hetkel on see väga tõsine toetus. Muidugi vajame jätkuvalt nii poliitilist kui ka humanitaarabi.