Tugev seos 1. tüüpi diabeedi ja enteroviiruse vahel

Tänavune Euroopa Diabeediuuringute Assotsiatsiooni (EASD) 58. aastakonverents toimus hübriidkonverentsina 19.–23. septembril Stockholmis. Konverentsil tutvustati värskeid uuringuid ja uuendusi diabeedi valdkonnas. Konverentsi ülevaade ilmus oktoobri Perearstis. Telli ajakiri siit!

Enteroviirused on suur viiruste perekond, mis tekitab lastel paljusid nakkushaigusi. Viirused elavad seedetraktis, kuid võivad haigusnähte põhjustada kogu organismis. Enteroviiruste üle 70 tüve hulka kuuluvad muu hulgas ka A- ja B-grupi Coxsackie-viirused, polioviirused, A-hepatiidiviirus ja veel mitmed tüved, mida nimetatakse lihtsalt enteroviirusteks.

Uus metaanalüüs on sama uuringugrupi 2011. aastal avaldatud töö uuendus. Juba siis leiti, et pankrease saarerakkude vastu suunatud autoimmuunprotsessiga inimestel on neli korda suurem tõenäosus kui kontrollidel, et nad on põdenud enteroviirusnakkust; 1. tüüpi diabeediga patsientidel oli tõenäosus isegi kümme korda suurem. Uuendatud analüüs keskendus uuringutele, kus on kasutatud uuemaid molekulaarseid viiruste avastamise tehnikaid, sealhulgas sekveneerimine ja üksiku raku tehnoloogiad.

Analüüsi võeti kokku 60 uuringut kokku üle 12 000 osalejaga, kellest 900-l oli pankrease saarerakkude vastane autoimmuunne protsess, 5081-l oli 1. tüüpi diabeet ja 6096 olid kontrollid. 35 uuringut olid Euroopast, ülejäänud USA-st, Aasiast ja Lähis-Idast.

16 uuringut käsitlesid enteroviiruste seoseid saarerakkude vastase autoimmuunsusega. Saarerakkude autoimmuunsusega juhtudel oli kaks korda suurem tõenäosus olla põdenud enteroviirust võrreldes kontrollidega.

48 uuringut käsitlesid enteroviiruste seoseid 1. tüüpi diabeediga. Diabeediga patsiendid olid kontrollidest kaheksa korda sagedamini põdenud enteroviirust.

25 uuringut kokku ligi 3000 osalejaga vaatlesid 1. tüüpi diabeeti haigestumisele eelnenud kuud ja leiti, et diabeedi esmasdiagnoosiga patsiendid olid enteroviiruse tõttu pöördunud 16 korda sagedamini kui kontrollid.

Ülevaates leitud seos enteroviiruste ja diabeedi vahel oli tugevam kui varem sama uuringugrupi või teiste uurijate poolt leitud seosed. Enteroviirusnakkuste ja saarerakkude vastu suunatud autoimmuunsuse seos oli tugevam nendel, kellel hiljem kujunes 1. tüüpi diabeet – diabeeti haigestunutel oli viis korda suurem tõenäosus olla põdenud enteroviirust; saarerakkude autoimmuunsusega, kuid ilma diabeedita inimestel oli sama tõenäosus kaks korda suurem.

Seos oli tugevaim vahetult pärast serokonversiooni (viis korda sagedamini), Euroopas (kolm korda sagedamini) võrreldes teiste regioonidega (kaks korda sagedamini) ning väga palju tugevam nendel, kellel oli mõni 1. tüüpi diabeeti põdev esimese ringi sugulane (kümme korda sagedamini) võrreldes nendega, kellel oli suure diabeediriskiga seonduv HLA geneetiline marker (seos enteroviirustega oli ebaoluline). Mitme enteroviirusnakkuse põdemine oli samuti seotud saarerakkude vastu suunatud autoimmuunsusega (kaks korda sagedamini).

1. tüüpi diabeediga patsientide hulgas oli seos enteroviirustega tugevam lastel (üheksa korda suurem tõenäosus olla põdenud enteroviirust) kui täiskasvanutel (neli korda suurem).

Seos 1. tüüpi diabeedi ja enteroviiruse vahel oli eriti tugev nendel, kellel oli nii esimese astme sugulasel diabeet kui ka suure riskiga HLA (141 korda tugevam seos).

1. tüüpi diabeet oli erinevatest enteroviirustest seotud A-, B- ja C-enteroviirustega, sealhulgas Coxsackie-viiruse genotüüpidega, kuid mitte D-enteroviirustega.

Töö tulemused tekitavad küsimuse, kas inimesi peaks 1. tüüpi diabeedi diagnoosimise ajal rutiinselt uurima enteroviiruste suhtes? Samuti pole teada, kas enteroviirusnakkuste vältimine näiteks vaktsineerimise teel võiks aidata vähendada haigestumist diabeeti.

Kasutatud kirjandus

1. 1. Isaacs SR, et al. Enterovirus infection and risk of islet autoimmunity and type 1 diabetes: systematic review and meta-analysis of molecular studies.