Triinu Entsik-Grünberg: apteegiteenust ei loeta ikka veel tervishoiuteenuseks, sisuline arutelu puudub (1)

Kuna täna möödub aasta apteegireformist, palusime Eesti Farmaatsia Seltsil selle kokku võtta - mida reform ikkagi muutis ning kas selle eel välja öeldud hirmud said tõeks? Küsimustele vastas Eesti Farmaatsia Seltsi juhatuse liige Triinu Entsik-Grünberg.

Millise muutuse pidi apteegireform tooma ja millise muutuse tõi see aasta jooksul päriselt?

Vastavalt Sotsiaalministeeriumi kodulehel toodule oli apteekide proviisoriomandi nõude kehtestamise ning ravimite jae- ja hulgimüügi lahutamise eesmärkideks konkurentsi suurendamine ravimite hulgimüügi turul, apteegiteenuse sõltuvuse vähendamine hulgimüüjate ärihuvidest ja proviisorite kutsealase vastutuse suurendamine apteegiteenuse kvaliteedi eest. Möödunud kaootilise aasta põhjal on raske hinnata, millisel määral reformile püstitatud ootused täitusid. Olles olnud apteeginduses tegev aastakümneid ja seda nii proviisori, apteegi juhataja, apteegi omaniku kui ka ravimite hulgimüüja omanduses olevate nii-öelda ketiapteekide esindajana, olen alati teinud endast kõik, et minu vastutusvadkonnas olevates apteekides saaksid patsiendid võimalikult kvaliteetset nõustamist ja apteegiteenust. Tahan sellega öelda seda, et täna teenindavad meid üle Eesti apteekides need samad proviisorid, farmatseudid ning abitöötajad, kes aasta tagasi ehk enne apteegireformi ja olen veendunud, et nende samade spetsialistide poolt osutatav teenus ei ole muutunud paremaks ega halvemaks olenevalt nende tööandja muutunud omandivormist.

Kas apteegireformiga seotud hirmud (paljude apteekide sulgemine, kõrgemad hinnad ja väiksem valik vms) jäid realiseerumata või siiski mingis osas see juhtus?

Apteegisektor on riiklikul tasemel väga reguleeritud tegevusvaldkond. Ravimiameti poolt on ära määratud, milline kohustuslik valik ravimeid peab apteegi nomenklatuuris leiduma. Samuti on väga detailselt ja alates 1996. aastast sisuliselt muutumatul kujul paika pandud apteekide maksimaalne juurdehindlus ravimite müügil. Proviisori ja apteegi juhatajana oli apteegireformi debati jooksul seega väga kummastav kuulda, kuidas inimesi hirmutati ravimite hinnatõusu ja kättesaadavuse vähenemisega, kui neid regulatsioone kõnealune reform kuidagi ei puudutanud.

Vaadates möödunud aastale tagasi ja mõeldes edaspidise peale - kas apteegireform õigustas ennast?

Aasta on väga lühike aeg, et hinnaguid anda. Kindlasti töötab apteeginduses palju inimesi, kes on väga huvitatud Eesti elanikkonnale senisest veelgi sisukama ja kõrgema tasemega apteegiteenuse osutamisest. Jõustatud apteegireform tundus olevat riigi poolt justkui poolikult tehtud rehkendus sellel teel. Soov anda apteekritele võimalust rohkem ise otsustada ja rohkem vastutust võtta tundub igati õige, aga proviisorina ootaks sellele ka riigipoolset vastukäiku omapoolse täiendava vastutuse võtmisel. Apteekrid tõestasid kevadel, kui COVID-19 kriis tõsiselt valla pääses, et nad on vaatamata väga keerukast ümbritsevast keskkonnast suutelised vastutust võtma ja hoidsid apteegid lahti, tagasid inimestele ravimite kättesaadavuse ning olid sageli ainsaks võimaluseks näost näkku meditsiinialase haridusega spetsialisti nõu kuulda. Samas ei loeta apteegiteenust tervishoiuteenuseks ja selle asemel, et pidada sisulist dialoogi selle üle, kuidas saaks apteegid tervishoiusüsteemi täieõigusliku osana senisest enam meie elanikkonna heaolusse panustada, taandub teemakäsitlus sageli vaid ravimite hinnale apteekides, mida apteekrid ise kuidagi mõjutada ei saa.

Apteegisektori erinevate osapoolte visioon, kuidas apteegivaldkonda peaks tuleva 10 aasta jooksul reformima, et rakendada meie proviisorite ja farmatseutide täielikku potenstiaali rahva tervise hüvanguks, on koondatud äsja avaldatud apteegisektori visioonidokumenti.