TÖÖVÕIMEREFORM | Kümne aasta jooksul on seis isegi halvenenud. Jalutu peab endiselt näitama, et jalad pole tagasi kasvanud
Puuetega inimeste õiguste eest seisja Tiia Sihver hindab töövõimereformijärgset kümmet aastat: kõik on nii, nagu räägiti juba 2014. aastal, ja paranemist pole näha, pigem vastupidi.
Avaldatud
Viimati uuendatud
Delfile intervjuu andnud Sihver, kes ka ise on puudega - 30 aastat tagasi juhtunud autoõnnetuse tagajärjel liigub ta ratastooliga -, räägib muu hulgas sellestki, kuidas töövõime hindamise käigus arstide aega ja tervishoiuraha raisatakse.
Toome siinkohal kaks näidet.
Terviseseisundit kirjeldavad sissekanded peavad olema digilukku tehtud viimase poole aasta jooksul enne hindamistaotluse esitamist. Kui mina sooviksin taotleda töövõime hindamist, siis peaksin minema pere- või eriarsti juurde ja paluma tal kirja panna selle, millal toimus avarii ja millised vaegused sellest tekkisid, kuna 30 aasta taguseid asju digilugu ei kajasta. /.../ Meil räägitakse tervishoiusüsteemi kroonilisest rahapuudusest ja pikkadest ravijärjekordadest. Samas tekitatakse seadustega nõudeid, mis probleemi süvendavad.
Töövõime hindamiseks ja puude raskusastme tuvastamiseks annavad eksperdiarvamuse kaks arstiharidusega inimest, kes on lepingulised partnerid Töötukassale ja Sotsiaalkindlustusametile. Puude raskusastme tuvastamisel võetakse aluseks Töötukassa ekspertarsti hinnang, mis on antud esinevate tegutsemispiirangute (sellest tulenevate skooride) alusel. Miks peab seda tegema kaks arsti?
Sellest, millised on probleemid epikriisidega ning kuidas Tiia Sihver tööhõivereformi kümmet aastat hindab, saab lugeda Delfist.
