Toopiline beetablokaator annab diabeetilise haavandi ravis häid tulemusi

Tänavune Euroopa Diabeediuuringute Assotsiatsiooni (EASD) 58. aastakonverents toimus hübriidkonverentsina 19.–23. septembril Stockholmis. Konverentsil tutvustati värskeid uuringuid ja uuendusi diabeedi valdkonnas. Konverentsi ülevaade ilmus oktoobri Perearstis. Telli ajakiri siit!

Esmolool on intravenoosselt manustatav β-1-selektiivne (kardioselektiivne) adrenergiliste retseptorite blokaator, mida kasutatakse supraventrikulaarsete tahhükardiate ja kiire ventrikulaarse rütmiga südamepuudulikkusega haigetel. Varem on üksikutes uuringutes näidatud esmolooli põletikuvastaseid mõjusid, mistõttu oletati, et toopilise vahendina võiks esmolool indutseerida lämmastikoksiidi produktsiooni, fibroblastide migratsiooni ning endoteeli eellasrakkude mobilisatsiooni, mis kõik võiksid soodustada diabeetiliste haavandite paranemist.

Indias korraldati topeltpime mitmekeskuseline III faasi kliiniline uuring toopilise esmoloolhüdrokloriidigeeli kasutamise kohta mitteinfitseerunud diabeetiliste haavandite ravis. Uuringus osalesid 2. tüüpi diabeediga patsiendid, kellel oli 2–15 cm² suurune vähemalt kuue nädala vanune diabeetiline haavand.

Ühenädalase sõelumisfaasi järel randomiseeriti 176 patsienti saama kas toopilist 14%-list esmoloolhüdrokloriidigeeli koos standardraviga, ilma esmoloolita geeli koos standardraviga või ainult standardravi ilma geelideta. Standardravi tugines ADA ja diabeetilise jala rahvusvahelise töögrupi soovitustele ning hõlmas haavandi puhastamist, nekrektoomiat, niiske keskkonna säilitamist, kaks korda päevas sidumisi ning vajadusel koormust vähendavate jalanõude kandmist. Raviperiood kestis 12 nädalat ja jälgimisperiood kuni 24 nädalat.

Uuringu esmane tulemusnäitaja oli patsientide osakaal, kellel haavand paranes 12-nädalase raviperioodi vältel. Paranemine tähendas 100%-list re-epitelisatsiooni ilma eritiseta või sidumise vajaduseta.

Patsiendid olid keskmiselt 56 aastat vanad, keskmise kehamassiindeksiga 25–26 kg/m² ja keskmise HbA1c-ga 8,4–8,7%. Umbes 70% osalejatest olid mehed. Keskmine haavandi pindala oli 460–500 mm², kaks kolmandikku haavanditest olid jalatallal ning keskmiselt olid haavandid püsinud juba 40–50 nädalat.

Esmolooli saanud patsientidel paranesid haavandid 12 nädala jooksul kaks korda suurema tõenäosusega kui platseebogeeli saanud või geeli üldse mitte saanud patsientidel (60% esmolooliga ja 42% standardraviga) ning raviefekt püsis 24 nädalat kestnud uuringu lõpuni. Esmolool oli standardravist parem kõigi hinnatud parameetrite osas sõltumata haavandi vanusest, haavandi suurusest, patsiendi kehamassiindeksist, hemoglobiini või HbA1c väärtustest või neerufunktsioonist. Esmolool vähendas eksudaadi teket selgelt kiiremini kui standardravi.

Ka 24. nädalal oli haavand paranenud esmolooli saanutel tõenäolisemalt (77%) kui standardraviga (56%). Keskmine aeg haavandi paranemiseni oli kõigis gruppides sarnane, jäädes umbes 70–75 päeva juurde. Suurem erinevus oli näha väljaspool jalatalda paiknevate haavandite korral (täielik paranemine esmolooliga 64%-l ja platseeboga 38%-l); jalatallahaavanditega oli erinevus väiksem, kuid ikkagi jälgitav (59% paranesid esmolooliga ja 43% platseeboga).

Ravi lõpust 12. nädalal kuni uuringu lõpuni 24. nädalani toimus haavandipiirkonna vähenemine 61%-l esmolooli saanutel võrreldes ebaolulise 3%-lise paranemisega standardravi saanutel. See viitab esmolooli „pärandiefektile“, kus mõju fibroblastide migratsioonile toetab paranemist ka pärast esmoloolravi lõppu.

Ühtegi rasket kõrvaltoimet esmoloolhüdrokloriidiga ei seostatud.

Esmolool on vana odav ravim ning kui selle baasil saaks toota odavat ja efektiivset ravimit diabeetiliste haavanditega patsientide aitamiseks, muudaks see nende patsientide käsitlust märkimisväärselt.

Kasutatud kirjandus

1. Rastogi A, et al. Novel topical esmolol hydrochloride for diabetic foot ulcer: phase 3, randomised, double-blind, placebo-controlled, multi-centre study.