TÖÖELU | Psühhiaater Mari-Liis Laanetu soovitab tähendusrikkaid suhteid ja aega iseenda jaoks

Ajakirja fookuslugu räägib biohäkkimisest kui mitmekülgsest tööriistast, mis võimaldab teadlikult ja süsteemselt suunata elustiilivalikuid. Persooniloos annab Confido vaimse tervise kliiniku juht psühhiaater Mari-Liis Laanetu praktilisi soovitusi elu tasakaalustamiseks. Laanetu räägib, milliste muredega inimesed psühhiaatri juurde jõuavad, milline töökeskkond vaimset tervist hoiab ning kuidas abistajad iseennast hoida saavad.

Kas töötaja vaimne tervis on tööandja või töötaja vastutus? Sellele küsimusele leiab vastuse artiklist „Kes vastutab töötaja vaimse tervise eest?”. Kvaliteetne uni tagab päevase heaolu ning on üks vaimse tervise hoidmise võtmeteguritest. Unetuse seljatamise kogemust jagab Tööelu kolleegiumi liige Nele Peil ning Tartu Lastekliiniku psühholoog-nõustaja Kene Vernik annab soovitusi, kuidas parandada unekvaliteeti, et unetus ei leiaks teed meie ellu.

Tööinspektsiooni vaimse tervise konsultant Johan Pastarus räägib rubriigis „Meie inimene” enda ametist Tööinspektsioonis ning selgitab, miks on oluline tõmmata piir töö ja eraelu vahele. Samuti avab ta, miks sport tema elus asendamatut rolli mängib.

Kirikuõpetaja ja hingehoidja Annika Laats selgitab, milliste murede ja rõõmudega tema poole pöördutakse ja kuidas tänapäeva kiires maailmas vaimselt hakkama saada.

Tasuta ajakirja saab lugeda SIIT.

Mari-Liis Laanetu soovitused vaimse tervise hoidmiseks

• Mida kiirema ja pingelisema ajaga on tegemist, seda rohkem peame tähelepanu pöörama sellele, mis aitaks kõike tasakaalustada ja pingega toime tulla. Mulle väga meeldib mõte, et iga inimene peaks päevas võtma kümme minutit, et mediteerida, välja arvatud juhul, kui on väga kiire. Kui on väga kiire, tuleb mediteerimiseks võtta vähemalt tund. Tavaline muster on, et kui läheb kiireks ja pingeliseks, siis loobutakse kohe nendest asjadest, mis aitaks keerulise ajaga toime tulla – näiteks trenni ei ole aega minna, sõpradega ei saada kokku, oma hobid jäävad tagaplaanile. Ja siis me kohtume siin kabinetis ja imestame, et mis nüüd juhtus.
• Oluline on tähele panna iseennast. Tuleb võtta aega ja hinnata, kuidas ma ennast tunnen ja mis on need asjad, mis mulle rõõmu teevad, või ka need, mis mind tegelikult häirivad. Kui oma patsientidelt küsin, et mis neile elus rõõmu teeb, tuleb sageli vastuseks esmalt pikk vaikus. On ülioluline, et elus oleks muid tegevusi ja emotsioone ka peale „tööle-koju“ sisse mahtuva. Oluline on hoida seda, mis meile rõõmu toob, ja suhteid, mis pakuvad rõõmu. Lähedussuhted ise ei teki ja ennast ise üleval ei hoia.
• Samuti tooksin välja teadveloleku või kohalolu praktiseerimise olulisuse. Ilmselt on kõigile tuttav olukord, kus midagi tehes oleme mõtetega hoopis mujal või teeme juba plaane järgmiste kohustuste täitmiseks. Selline olek on aga ajule kurnav ning võib põhjustada stressi, ärevust ja ka depressiivseid sümptomeid. Püüdke igapäevategevuste juures olla teadlikult hetkes kohal, märgata end ümbritsevat. Kui mõte läheb rändama, siis tooge see teadlikult käesolevasse hetke tagasi.
• Oluline on aktsepteerida, et erinevad, sealhulgas negatiivsed emotsioonid on normaalsed. Normaalne on ka teatav kogus ärevust. Normaalse vaimse tervise juurde käivadki igasugused emotsioonid, mitte ainult positiivsed. Kui elus on keerulised asjad, siis kurbustunne selle juures on normaalne. Mõnikord tulevad inimesed, kellel on lähedane raskelt haige või on lõppenud pikaajaline suhe, ning kurdavad, et kuidagi kurb on, ei tahaks nii tunda. Need emotsioonid on samuti normaalne osa elust, mis tuleb läbi käia, ja enamasti saadakse sellega hakkama. Tuleb lihtsalt jälgida, et need emotsioonid ei jääks valdama liiga intensiivselt või põhjendamatult pikaks ajaks. Ei ole reaalne oodata, et inimene tunneks end kogu aeg suurepäraselt.