Töö ja vaba aja tasakaal – kuidas seda saavutada?

Autor: Ave-Gail Kaskla-Kuprys, töö- ja organisatsioonipsühholoog. Artikkel ilmus oktoobri Lege Artises. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Kõikidele Lege Artise artiklitele, sh arhiivile saad ligipääsu tellides ajakirja siit!

Sotsiaalministeeriumi tellitud ja novembris 2015 valminud uuring „Tervishoiutöötajate lahkumise põhjused“ toob välja mitmeid olulisi aspekte arstide ootustest töö- ja puhkeaja tingimustele ning töökeskkonnale üldiselt.

Ligikaudu 75% küsitlusele vastanud tervishoiutöötajatest on seisukohal, et töö- ja puhkeaja tingimuste täitmise osas ei esine nende töökohal probleeme. Nende vastajate hinnangul, kelle töökohas esineb aeg-ajalt või sageli probleeme töö- ja puhkeaja tingimuste täitmisel, on sagedasemad probleemid enamasti seotud

1. igapäevaste lõuna- ja puhkepausidega, kuna töö iseloom ei võimalda teha pausi töötajale sobival ajal (nt patsientide vastuvõtt venib pikemaks, osakonda või haiglasse tuleb rohkem või raskemas seisus patsiente, töö ongi erakorralise iseloomuga);
2. haigestunud või puuduolevate kolleegide asendamisega, mistõttu töötajate töökoormus või töö intensiivsus on teatud perioodil liiga suur;
3. puhkuste perioodil asendamisega, mistõttu tööl olevate töötajate koormus ja töö intensiivsus on väga suur;
4. puhkeaja tagamisega pärast 24-tunnist valvet, millele järgneb graafikujärgne vastuvõtt või tavapärane tööaeg. (5)

Kahjuks ei ole viimaste aastate jooksul nähtavat paranemist toimunud ning samad mured kummitavad tervishoiusektorit edasi. Lisaks, nii nagu mujal sektorites, on ka tervishoius väga populaarseks (või vajalikuks) muutunud töötamine mitme tööandja juures ning summaarne töötundide arv ületab kuus mõnel juhul väidetavalt normtunde kohati isegi kaks korda. Jätkuvalt on üheks ületundide tegemise sagedaseks põhjuseks kolleegide pidev asendamine või asendaja puudumise tõttu enda puhkuse väljavõtmata jätmine. Mõned selgitavad ületöötamise põhjuseid ka sellega, et kogu tehtav töö lihtsalt ei mahu tööperioodi ära.

Arstiamet on stressirohke elukutse

Seoses tööstressiga, mis on kombineeritud pikkade töötundide ja unepuudusega, taluvad arstid töökeskkonda, mis ei ole teistele ametikohtadele reeglina vastuvõetav. On olemas nii rahvusvahelised kui ka kohalikud seadused ja standardid, mis seavad piirangud töö- ja puhkeajale, kui tegemist on töötajatega, näiteks veoautojuhid või piloodid, kellel on kaudne või tegelik vastutus teiste inimeste ohutuse eest. Arstide puhul kehtivad aga peaaegu vastupidised ootused, nendelt oodatakse just pikki töötunde ja pidevat kohalolu. (8)

Erinevad uuringud on välja toonud edetabelid kõige stressirohkemate ametikohtade kohta. Sageli on nendes uuringutes arsti ametikoht kümne stressirohkeima või suisa viie stressirohkeima hulgas ära märgitud, ja seda põhjusega. Põhilised psühhosotsiaalsed ohutegurid, mis tõstavad igapäevast baas-stressitaset, on järgmised:

1. otsuste tegemine, millel on potentsiaalsed tagajärjed elule või surmale;
2. vajadus kiirustada;
3. vajadus luua ja säilitada tõhusad töösuhted kolleegide ning patsientidega, et tagada teenuste kvaliteet;
4. töökorralduse ja juhtimisega seotud stressirohked olukorrad;
5. töö ja pereelu tasakaalu säilitamine.

Kuigi me teame, et puhkus on edu, tervise ja õnne jaoks ülioluline, siis vaatamata sellele on üha enam töötajaid oma puhkeajast loobunud, vahetades selle järjest enamate töötundide vastu. Suurenenud töömaht on pannud paljusid üldse loobuma traditsioonilise puhkuse võtmisest. Ka töölepingu seadusega on kahjuks sätestatud ainult puhkuse saamise õigus, kuid puhkuse kasutamisest keeldumist sätestatud ei ole.

Samas, nii kummaline kui see ka pole, võib aga töö efektiivsuse tõeline saladus peituda just vähem töötamises ja rohkem puhkamises, sest puhkus aitab toetada aju tööd, olla loovam, teha vähema aja jooksul rohkem, teha paremaid otsuseid, ennetada haiguseid, tagada kvaliteetse une ning võtta aega, et oma tegevusi hinnata ja analüüsida.

Patsientide ootused ei ole muutunud

Arstide stressitaset mõjutavad kindlasti ka patsientide ootused ja neile pakutavad võimalused. Üks peamine põhjus, miks patsient vastuvõtule pöördub, on soov arstiga oma tervise teemadel arutleda ja vastavalt vajadusele abi saada. Patsiendi ootus on, et kontakt ja sobiv visiidiaeg leitakse võimalikult kiiresti. Reeglina on ooteaja mõistlik pikkus patsiendi arvates maksimaalselt kuni kaks nädalat. Kui seda ootust ei täideta, väheneb ka patsientide rahulolu.

Siit saab alguse edasine rahulolematuse jada, sest arsti juurde vastuvõtuaja saamise viibimine põhjustab lisaks patsiendile ka tema pere ja lähemate sõprade ärrituvust, ärevust ja stressi (1).

Patsiendi ootust meditsiiniteenuste kvaliteedile, sh vastuvõtuaegade leidmisele, on Tanel Joost kümme aastat tagasi hästi kirjeldanud Tartu Ülikooli Kliinikumi lehel: „Maksuamet nõuab meilt kõigilt täpset ja viivitamatut maksude tasumist oma töötasust. Miks on siis nii arusaamatu, et inimesed ootavad ka samalaadset teenindust tervishoius? Selle eest on ta juba maksnud! Väga raske on patsiendil mõista, miks ta peab arsti vastuvõttu ootama nädalaid ja kuid. Samas leitakse kohe vaba aeg ja arst, kui maksad oma taskust lisa eravastuvõtu jaoks. Kuskil on siin kindlasti loogiline põhjendus, kuid see polegi oluline. See ei peagi maksumaksjat huvitama – tema ülesanne on vaid üks – teha jõukohast tööd ja maksta riigile lõivu selle tulult.“ (2)

Ka Tartu Ülikooli Kliinikumi rahulolu-uuring aastast 2022 annab aimu, et teenuste kvaliteet tervishoius on küll heal tasemel, kuid jätkuvalt ei olda rahul pikkade ooteaegadega.

Vähem oldi rahul pika ooteajaga, näiteks neuroloogias, neurokirurgias, nahahaigustes, psühhiaatrias, aga ka ortopeedias ja silmahaigustes (3).

Riigikontrolli aastaaruandes aga kajastub, et tervishoiutöötajate puudus muudkui teravneb, samas on olulised otsused tegemata. „Vaatamata sellele, et tervishoiutöötajate puudusest on kaua räägitud, on probleem süvenenud – Eestis on perearstide põud, eriarstiabi järjekorrad on pikad ning teiste ravitasandite probleemid kuhjuvad omakorda õendusabis ja erakorralises meditsiinis,“ ütles riigikontrolör Janar Holm aruannet üle andes. „Nii jõutakse arsti visiidile ja alustatakse raviga hiljem, kui võiks, mis omakorda põhjustab suuremat kahju tervisele, koormab veelgi rohkem personalipuuduses vaevlevat tervishoiusüsteemi ning suurendab tervishoiukulusid. (4)“

Viie viimase aasta nõustamiskogemuse põhjal pean samuti tõdema, et patsiendi ootused ja kogemused ei ole selle aja jooksul oluliselt muutunud. Endiselt kurdetakse, et ooteajad ületavad sageli mõistliku piiri.

Vaimse tervise alast nõustamist kasutatakse harva

Psühholoogiliselt turvalise töökeskkonna ning töö- ja puhkeaja tagab tervishoiuvaldkonna kollektiivleping 2023–2024 (6) (vt lisa 1), mis sätestab ka järgmist:

9.1. Tööandja võimaldab töötajale psühholoogilist nõustamist läbipõlemise vältimiseks ja pärast tööalaseid traumaatilisi sündmusi vaimse tervise taastamiseks. (8)

Kahjuks kasutavad tervishoiuvaldkonna organisatsioonid psühholoogilist nõustamist või muud vaimse tervise abi võrreldes teiste sektoritega veel väga vähe. Medscape’i raporti andmetel otsivad ainult 13% arstidest läbipõlemise korral professionaalset abi (7).

Juba varem mainitud sotsiaalministeeriumi uuringus märkisid haiglajuhid intervjuudes, et osale töötajatele on ööpäevaste vahetustega töötamine tööstiili osa ning nad ei loobu sellest isegi siis, kui palk suureneb või üldine majanduslik olukord paraneb (5). Siinkohal on paslik meelde tuletada, et oluline on vahet teha, kas ületöötamine on seotud põhiliselt töökorraldusega või on selles suur osa ka arsti enda valikutel, isiksusetüübil ja muudel tööandjast mitte sõltuvatel asjaoludel.

Nõuandeid tööaja ja vaba aja tasakaalu leidmiseks

Nii nagu ei ole ühte ravimit, mis aitab kõikide haiguste vastu, ei ole ka sellist moodust vaimse tervise hoidmiseks, mis sobib kõigile. Küll aga tasub alati alustada nende meetoditega, mis varasemalt on mingis muus olukorras aidanud. Allpool on toodud kogutud ja asjakohastatud mõtted, kuidas stressi töökeskkonnas ennetada või maandada.

1. Kellast kellani fikseeritud töö aitab tuntavalt paremini tõmmata piire töö ja eraelu vahele. Planeerides töövälist aega sama hoolikalt kui tööaega loote endale põhjenduse ja võimaluse lõpetada tööpäev õigeaegselt.
2. Kõik pausid/puhkused ja teised vaimset tervist toetavad tegevused, mis on seadusega ette nähtud, tuleb kasutusele võtta (sh jälgida, et mitme tööandja juures töötatud tunnid kokku ei ületaks oluliselt seaduses ettenähtud mahtu).
3. Mõnikord võib üleminekut töölt koju kergendada teadlik füüsiline tööst eemaldumine. Näiteks käivitas Google oma Dublini kontoris programmi "Dublin Goes Dark", mille raames ei lubatud töötajatel tööks kasutatavaid elektroonikaseadmeid koju kaasa võtta. Sama hästi toimib ka see, kui isiklikes nutiseadmetes ei ole tööga seotud rakendusi või rakendused on töövälisel ajal vähemalt vaigistatud.
4. Püüdke leida enda jaoks sobiv tasakaal otse patsientidega tehtava töö ja administratiivsetele ülesannetele kulutatud aja vahel. Uuringud näitavad, et arstide rahulolu on suuresti seotud otseselt patsientidega seotud tööga ja neile kvaliteetse teenuse pakkumisega.
5. Oluline on oma stressist ja stressiallikatest rääkida, parim on seda teha mõne oma kolleegiga, kes teid kõige paremini mõistab. Stressiga seotud teemad nõuavad avamist ja normaliseerimist arstide hulgas. Hea on teada, kes on see kolleeg, kellega saate peale keerulist olukorda hetkeks aja maha võtta ja turvaliselt ning konfidentsiaalselt arutleda, et esmaseid emotsioone maandada.
6. Püüdke luua erinevateks päevadeks erinevad rutiinid. Võtke pause erineval ajal või täitke pausid erinevate tegevustega.
7. Märgake igapäevaseid võite. Meditsiinis keskendutakse sageli asjadele, mis läksid valesti, mis võiksid minna paremini ja mida tuleb parandada. Kui kõige selle kõrval ei ole edusamme märgatud, siis võib kergelt tekkida tunne, et kõik on kogu aeg halvasti.

Lisa 1. Väljavõte tervishoiuvaldkonna kollektiivlepingust (2023–2024) (6)

5. Töö- ja puhkeaeg

5.3. Pooled kohustuvad teise poole ettepanekul osalema tööandja ja konkreetse töötaja vaheliste probleemide lahendamises, mis on seotud töö tegemise aja piirangu ning igapäevase ja iganädalase puhkeaja nõuete rikkumisega, arvestades sh mitme tööandja juures töötamist. Tööandjad ja töötajad kohustuvad juhtumite käsitlemisel andma töötajate ja tööandjate esindajatele ammendavat teavet töötaja tegeliku töö- ja puhkeaja kohta.

6. Puhkus

6.1. Töötajal on õigus saada lisaks põhipuhkusele tasustatud lisapuhkust kalendriaastas järgmiselt:

6.1.1. töötaja, kellel on tehtud töökeskkonna riskianalüüsis ettenähtud vaktsineerimised – 7

kalendripäeva. Pikem lisapuhkus on ette nähtud suurema panuse eest patsiendiohutuse tagamisel.

6.1.2. töötaja, kellel ei ole tehtud töökeskkonna riskianalüüsis ettenähtud vaktsineerimised meditsiinilise

vastunäidustuse tõttu, mis on infektsioonhaiguste arsti või allergoloogi poolt tõendatud – 7

kalendripäeva.

6.1.3. töötaja, kellel ei ole tehtud töökeskkonna riskianalüüsis ettenähtud vaktsineerimised – 5

kalendripäeva.

7. Töökoormus

7.1.3. Täistööajaga ambulatoorse töö puhul moodustab 8-tunnisest tööpäevast vastuvõtuaeg 7 tundi, 1 tund on muudeks tööülesanneteks, osalise tööaja korral väheneb summaarse vastuvõtuaja ja muudeks ülesanneteks ettenähtud tööaja kestus proportsionaalselt;

7.1.6. töötaja ja tööandja kokkuleppel on lubatud, kuid töötajat ei või selleks kohustada:

a) töötada intensiivsemalt, juhul kui töötaja ja tööandja on kokku leppinud täiendava töö tegemises ja selle tasustamises; intensiivsema töö korral vastutavad töö kvaliteedi eest töötaja ja tööandja võrdselt.

b) töötada väiksema intensiivsusega ja pikendada summaarset vastuvõtuaega tööpäevas kuni 8 tunnini.

9. Töötervishoid

9.1. Tööandja võimaldab töötajale psühholoogilist nõustamist läbipõlemise vältimiseks ja pärast tööalaseid traumaatilisi sündmusi vaimse tervise taastamiseks. (8)

Kasutatud kirjandus:

1. Roper ML. „I Want To See The Doctor”: Meeting Patients' Expectations in the Emergency Department. Clinical Notebook 2010; 36 (6); P562–567. DOI:https://doi.org/10.1016/j.jen.2010.0009
2. Joost T. Ootused tervishoiule ühe patsiendi pilgu läbi. Tartu Ülikooli Kliinikum. (10.113) https://www.kliinikum.ee/leht/arvamus/647-ootused-tervishoiule-uehe-patsiendi-pilgu-laebi
3. Tikk M, Soodla V. Patsiendid hindasid ambulatoorset arstiabi kõrgelt. Tartu Ülikooli Kliinikum. (25.10.2022). https://www.kliinikum.ee/patsiendid-hindasid-ambulatoorset-arstiabi-korg...
4. Simson P. Riigikontroll aastaaruandes: tervishoiutöötajate puudus on veelgi teravnemas, olulised otsused on aga tegemata. Riigikontroll. (01.11.22) https://www.riigikontroll.ee/Suhtedavalikkusega/Pressiteated/tabid/168/557GetPage/1/557Year/-1/ItemId/2378/amid/557/language/et-EE/Default.aspx
5. Themas A, Aksen M, Vahaste-Pruul S, et al. Tervishoiutöötajate lahkumise põhjused. Tartu: Tartu Ülikool; 201
6. Kollektiivleping (2023–2024). https://arstideliit.ee/wp-content/uploads/2023/01/Tervishoiuvaldkonna_kollektiivleping_2023_2024.pdf
7. Kane L. 'I Cry but No One Cares': Physician Burnout & Depression Report 2023. Medscape 2023. https://www.medscape.com/slideshow/2023-lifestyle-burnout-6016058#20
8. Lewis A. Safe working hours – doctors in training a best practice issue. Australian Health Review 2002; 25(6): 100–10 (https://www.publish.csiro.au/ah/pdf/AH020100)

Täiendavad materjalid:

1. Maglalang DD, Sorensen G, Hopcia K, et al. Job and family demands and burnout among healthcare workers: The moderating role of workplace flexibility. SSM - Population Health 2021; 14: 100802. https://doi.org/10.1016/j.ssmph.202100802
2. Ellis RR. How Doctors Can Manage Their Daily Work Stress. Medscape 2023. https://www.medscape.com/viewarticle/990036?0=reg=1#vp_
3. Fernandez N, Thaver D. Work–Life Balance: A Different Scale for Doctors. Front Pediatr 2015; 3: 115. doi: 10.3389/fped.2015.00115
4. Moss J. Läbipõlemisepideemia. Kroonilise stressi pealetung ja mida me saame selle vastu ette võtta. Äripäev; 2023.
5. Syed M. Suurte saavutuste saladused. Kuidas ebaõnnestumistest õppida. Pegasus; 2018.