Tervishoiuvaldkonnas tuleb teha põhimõttelisi töökorralduslikke muudatusi

Autorid: Urve Mets, OSKA uuringujuht; Anneli Leemet, OSKA analüütik. Artikkel ilmus novembri Lege Artises. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Lege Artist ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Kutsekoja OSKA tervishoiuvaldkonna uuringu eesmärk oli selgitada välja, kuidas muutub valdkonna kutsealade hõive ja tööjõuvajadus järgmise kümne aasta jooksul (2024–2033), ning hinnata selle kooskõla koolituspakkumisega. Uuringu fookuses oli tervishoiutöötajate, nendega võrdsustatud töötajate ning täiendavalt mõne arvestatava hõivatute hulgaga tervishoiuspetsialistide (näiteks reakorralise meditsiini tehnikud, radioloogiatehnikud, bioanalüütikud) tööjõuvajadus. Prognoosi koostamisel võeti arvesse teenusvajaduse kasvu, asendusvajadust vanuse tõttu ning asendusvajadust tööjõuvoolavuse katmiseks. Uuringu läbiviimisel kombineeriti kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid meetodeid. OSKA rakendusuuring on toeks otsustele, mille abil saavad poliitikakujundajad tulevikku juhtida.

Enim uut tööjõudu on vaja vanemaealiste asendamiseks

Analüüsi tulemustest selgub, et üle poole uutest töötajatest, u 4000 inimest, on tarvis vanuse tõttu erialasest tööst loobujate asemele. Prognoosiperioodi jooksul loobub vanuse tõttu erialasest tööst tõenäoliselt pea viiendik vaatlusalustel kutsealadel praktiseerivatest spetsialistidest. Vanemaealiste töötajate reserv, kes jätkasid varasemalt pensionieas osalist tööd, on ammendumas.

Kutsealade võrdluses paistavad töötajate kõrge vanuse poolest silma eeskätt arstid, proviisorid ja bioanalüütikud. Eesti kuulub juba praegu rahvusvahelises võrdluses viie kõige kiiremini vananeva arstkonnaga riigi hulka. Koguni pooled praegu praktiseerivatest arstidest ületavad järgneva kümne aasta jooksul ametliku pensioniea künnise.

Kuna Eesti arstide erialasest hõivest lahkumise mediaanvanus on 74 eluaastat, ei ole tõenäoliselt vaja asendada kõiki lähikümnendil pensioniikka jõudvaid arste, vaid umbes veerand praegustest praktiseerijatest, s.o 1200 inimest, mis on siiski umbes 100 inimese võrra enam, kui samal ajavahemikul tasemeõppest erialasele tööle jõuab.

Valdkonna arvukaimal, õe erialal on prognoositav vanuse tõttu erialasest tööst loobujate osatähtsus küll väiksem, umbes 18%, kuid absoluutarvuna moodustab see ligi 1600 töötajat ehk umbes 40% kogu vanusest tulenevast asendusvajadusest tervishoiu kutsealadel kokku. Prognoositav tööjõupakkumine tasemeõppest (u 3400 inimest) on küll ligi kaks korda suurem, kuid kui võtta arvesse vajadust töökohtade arvu suurendada ja senist tööjõuvoolavuse trendi, ei pruugi sellest siiski piisata.

Õdede voolavus tekitab ametialal katteta augu

OSKA hinnangul võib Eesti järgneval kümnendil kaotada umbes 1500 parimas tööeas tervishoiuspetsialisti tööjõuvoolavuse tõttu. Tööjõuvoolavuse all peetakse silmas ametialale sisenejate ja lahkujate vahet koolilõpetajaid ja pensioniealisi arvestamata.

Kõige teravam on tööjõuvoolavuse probleem valdkonna suurimal, õe ametialal. Kümne aasta perspektiivis võib praeguste trendide jätkudes olla vaja asendada u 750 ametialalt välja liikunud õde. Seda täiendavat kadu õe tasemeõppe prognoositav lõpetajate arv ei kata. Viimaste aastate tööjõuvoolavusmustrid viitavad nii liikumistele teistesse valdkondadesse kui ka Eesti tööturult kõrvale jäämisele, millel võivad olla erinevad põhjused (sh välismaal töötamine).

Vajadus tervishoiuteenuste ja lisatööjõu järele kasvab

Asendusvajaduse kõrval tingib tervishoius uue tööjõu vajadust ka täiendavate ametikohtade lisandumine. Tervishoiu kutsealadel suureneb hõivatute arv järgmise kümne aastaga umbes kümnendiku võrra (20 400-lt 22 600-ni), seda eelkõige elanikkonna vananemisest põhjustatud paisuva ravivajaduse tõttu. Lisaks on tarvis leevendada ekspertide puudust näiteks vaimse tervise või logopeedia alal, laiendada terviseedenduse ja haiguste ennetamise võimalusi ning vastata ühiskonna kõrgenenud ootustele tervishoiuteenuste kvaliteedi, kättesaadavuse, kiiruse ja personaalsuse osas.

Lisanduvate ametikohtade täitmiseks on tarvis ligikaudu 2200 uut töötajat kümne aasta jooksul. Senise hõivatute arvuga võrreldes ootab suurim muutus tõenäoliselt ees kliinilisi psühholooge ja füsioterapeute (ametikohtades kasv 40–50%). Tervishoius hõivatud logopeedi ametiala esindajate arv suureneb prognoosi kohaselt 20% võrra ning radioloogiatehnikutel kuni 10%. Õe ametialal oodatakse 20% kasvu, mis absoluutarvudesse ümberarvestatuna moodustab üle 80% lisanduvate positsioonide täitmiseks vajaminevast töötajate hulgast ehk lõviosa tervishoiu kutsealade koguhõive prognoositavast kasvust. Juhul kui õdede tööjõuvoolavust ei suudeta senisest paremini ohjata, siis täidaksid koolilõpetajad vaid umbes 10% hõivekasvust.

Tööjõunappuse katmise võimalused

OSKA prognoosi kohaselt on analüüsitud erialadel kokku järgmise kümne aasta jooksul tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise vahe 1300 inimesega miinuses. Kuigi koolituskohtade arvu suurendamine ei kata täielikult tööjõupuudust, on see siiski oluline samm. OSKA soovitab vastuvõetute arvu suurendamist eestikeelsesse arsti põhiõppesse kümnendiku võrra ehk kuni 200 inimeseni aastas, samuti tuleks vastuvõttu suurendada logopeedia erialal. Kahekordistada võiks kliinilise psühholoogi kutseaastale vastuvõetute arvu – senise 15 õppija asemel võiks vastuvõtt ulatuda kuni 30 inimeseni igal aastal.

Töötajate puudujääki ei ole võimalik katta vaid koolituskohtade arvu suurendamisega, tarvis on süsteemseid töökorralduslikke muudatusi. Pääsu ei ole tööülesannete ümberjaotamisest ehk n-ö task-shifting’ust,mis võimaldaks kõigi ametialade esindajatel oma oskuste potentsiaali maksimaalselt rakendada. Eesmärk on, et tööjõud tervishoius hakkaks järjest enam toimima formaalsel ametirollil põhineva traditsioonilise tööjaotuse asemel ametialade esindajate tegelike oskuste alusel. See hõlmab ülesannete ümberjaotamist näiteks arstilt õele, proviisorile, õelt kliinilisele assistendile, IT-lahendustele ja patsiendi lähedastele ning ka inimesele endale. Selline ülesannete ümberjaotamine eeldab võimalikult laia ja hästi seotud meeskonna olemasolu ning muudatusi õppekorralduses. Valdkonna ekspertide hinnangul on juba praegu tervishoiutöötajate erialane ettevalmistus põhjalikum ja omandatud oskuste tase kõrgem sellest, mida reguleeritud süsteem neil teha võimaldab.

Tööjõuvoolavus vajab ohjamist

Suure voolavusega õe ametialal ei aita tööjõunappust leevendada ka koolituskohtade arvu suurendamine. Esmajärjekorras tuleb siin tegeleda parimas tööeas õdede tööjõuvoolavuse ohjamisega, alustades kõigepealt selle põhjuste väljaselgitamisest. Kui 2017. aasta OSKA tervishoiuvaldkonna uuringus on õdede väljarände peamise põhjusena välja toodud madal töötasu, siis siinse uuringu raames ilmnes Eestis erialasest tööst loobumise ühe olulise põhjusena rahulolematus ebavõrdse kohtlemisega töökohal.

Tervishoiutöötajate tööjõuvoolavus on probleem ka mitmel teisel kutsealal, näitena võib tuua arstid, ämmaemandad, erakorralise meditsiini tehnikud. Juhul kui võimalikele tööjõuvoolavuse põhjustele (nt tööaja planeerimine, pinevad/toksilised töösuhted, tööõhkkond) ei pöörata piisavalt tähelepanu ning parimas tööeas lahkujaid on võrreldes ametialale sisenejatega endiselt rohkem, ei vii ka õppekohtade arvu suurendamine soovitud tasakaaluseisundini.

Muud võimalikud meetmed

Koos töökorralduslike muudatustega on tööjõunappuse leevendamisel olulise mõjuga ka senisest ulatuslikum standardiseeritud infotöötlust võimaldavate digilahenduste kasutamine, mis aitab vähendada administratiivtöö osatähtsust.

Kasvav terviseteadlikkus ühiskonnas võib suurendada nõudlust ennetava meditsiini ja varajase diagnoosimise järele. See tähendab rohkem regulaarseid tervisekontrolle, sh rohkem uuringuid. Teisalt peavad ka inimesed ise võtma suurema vastutuse oma tervise jälgimise ning hoidmise eest. See omakorda aitab vähendada koormust tervishoiusüsteemile ning vabastab tervishoiutöötaja tööaega.

Maapiirkondades ei pruugi pelgalt tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise arvulisse tasakaalu viimine piirkondade üldhaiglates tagada spetsiifilise eriarstiabi osutamiseks vajalike erialaspetsialistide olemasolu. Ekspertide hinnangul aitaks arstide tööjõuvajadust üldhaiglates veidi leevendada see, kui üle vaadata ja hinnata teenuse vajaduse põhjal eriarstide ööpäevaringsete valvekordade vajalikkust.

Ühiskonnas tervikuna kasvavad ootused tervishoiuteenuste kvaliteedile, kättesaadavusele, kiirusele ja personaalsusele. Samas mõjutab majanduslik jõukus seda, kui palju saab Eesti riik tervishoidu investeerida, sealhulgas kõige väärtuslikumat, kallimat ja piiratumat ressurssi ehk meie töötajaid palgata ja koolitada. Peame olema eriliselt nutikad, et kasutada just seda piiratud väärtust võimalikult sihipäraselt.