Tervishoiutöötajad soovivad LGBTI teemadel rohkem koolitusi

LGBTQI+ inimeste õigusi tervishoiuvaldkonnas ja tervisevõrdsuse küsimusi on Eestis seni uuritud vähe. Mõttekoja Praxis juhtkonna liige Mari-Liis Sepper tegi arstide päevadel ülevaate selleteemalisest tervishoiutöötajate ja tudengite hoiakute ja teadlikkuse uuringust. Artiklis kasutatud mõisted on lahti seletatud artikli lõpus.

„See uuring on osa laiemast Praxise ja LGBT ühingu koos läbiviidavast projektist, mis keskendub LGBT+ inimeste tervisevõrdsusele,“ tutvustas Sepper. „See projekt ei ole ainult see uuring, vaid me kavatseme korraldada tervishoiutöötajatel koolitusi ja selleks, et neid teha, tahtsimegi teada, millised on vajadused, teadmised ja hoiakud.“

Samuti valmivad sel aastal erinevad juhendmaterjalid, mis on mõeldud tervishoiutöötajatele ja ka LGBT+ kogukonnale, kus on fookuses tervisevõrdsus.

Kõnealune uuring keskendus kolmele teemale. Taheti teada, milline on Eesti tervishoiutöötajate ja arstiteaduse tudengite teadlikkus seoses LGBTI patsientidega (Sepper täpsustas, et kasutab LGBTI akronüümi, sest metoodika paika panemise faasis otsustati, et keskendutakse lesbidele, geidele, biseksuaalsetele inimestele kui seksuaalvähemustele ja trans- ja intersoolistele inimestele kui soovähemustele). Teine uuringu eesmärk oli saada teada, millised on tervishoiutöötajate hoiakud ja praktikad. Kolmandaks sooviti teada saada, milliseid koolitusi tervishoiutöötajatele tehakse ja mida oleks vaja.

Eelmisel aastal viidi läbi veebipõhine küsitlus, millele vastas üle 700 inimese, kelle seas oli 355 arsti, 122 õde, 50 ämmaemandat, 64 vaimse tervise spetsialisti ja 157 tudengit.

Teadlikkus

Teadlikkust mõõdeti kaheksa väite abil, mis olid võetud teaduskirjandusest. Hinnati, kui paljud inimesed oskavad õigesti vastata, kas tegu on tõese või väära väitega. Toome küsitluses toodud väited välja, sulgudes on protsent, kui paljud teadsid, kas väide on õige või vale. Lugeja saab enda teadmisi testida – kas leiate üles kaks valeväidet? Õige vastus on artikli lõpus*.

Väited:

1. Lesbidele ei ole vaja Pap-testi, sest nad on madal riskigrupp sugulisel teel levivate haiguste levikuks (88%)

2. Oma seksuaalse orientatsiooni või soolise identiteedi tunnistamine ja sellega varjamata elamine mõjub positiivselt inimese vaimsele tervisele (80%)

3. Kui lapsi kasvatavad samast soost vanemad, ei mõjuta see nende seksuaalse orientatsiooni kujunemist rohkem kui siis, kui neid kasvataksid erinevast soost vanemad (67%)

4. LGBTI noorte depressiooninäitajad on sarnased teiste noorte ärevus- ja depressiooninäitajatega (58%)

5. Üheks enesetapu riskifaktoriks on kuulumine LGBTI inimeste hulka (57%)

6. Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 11. väljaanne ei käsitle trans-identiteeti psüühika- ja isiksushäirena (46%)

7. Paljud lesbid, geid, bid, transsoolised ja intersoolised inimesed väldivad arstide poole pöördumist hirmust, et neid koheldakse tervishoiutöötajate poolt tõrjuvalt (42%)

8. Paarisuhtes elavate LGBTI inimeste lähisuhtevägivalla esinemis tõenäosus on sarnane või kõrgem võrreldes ülejäänud populatsiooniga (35%)

„Kõige kõrgem teadlikkus vähemalt nende väidete osas, oli günekoloogidel, psühhiaatritel ja tudengitel,“ ütles Sepper. „Mõnevõrra vähem teadlikud nendes küsimustes on õed, aga ka perearstid.“

Teadlikkuse osas oli üks olulisemaid mõjureid vastaja vanus – mida kõrgem vanus, seda väiksem teadlikkus. Veel saab välja tuua, et naiste teadlikkus kipub olema kõrgem kui meestel. Vene emakeelega inimesed teadsid neist teemadest vähem võrreldes Eesti emakeelega tervishoiutöötajate ja tudengitega. Mõjutas ka inimese enda seksuaalne identiteet ehk kui inimene identifitseeris end mitte-heterona, siis ta teadis ka seda temaatikat paremini, ning see, kui inimese lähiringkonnas on lesbisid, geisid ja biseksuaalseid inimesi.

Praktikad ja kogemused

Uuringu teine ankeediplokk keskendus praktikatele ja kogemustele. Sepper tõi välja valiku tulemustest. Näiteks esitati küsimus „Kas minu hinnangul koheldakse Eesti tervishoiusüsteemis lesbisid, geisid ja biseksuaalseid patsiente võrdselt koos teistega?“ 42 protsenti kõigist tervishoiutöötajatest leidis, et koheldakse. Tudengid tajusid ebavõrdsust rohkem kui näiteks õed, ämmaemandad või perearstid, kes seda tunnetavad oluliselt vähem.

Eraldi küsiti transsooliste ja intersooliste patsientide kohta.

„Siin on tudengite puhul väga selgelt see taju, et just transsooliste ja intersooliste puhul võrdset kohtlemist ei ole ja „kindlalt ei“ või „pigem ei“ vastas tervelt 62% tudengitest,“ ütles Sepper. „Aga ka vaimse tervise spetsialistid ja günekoloogid tajusid seda ebavõrdsust rohkem. Kui võtame keskmise, siis oli 35% tervishoiutöötajatest, kes leiab, et transsoolisi ja intersoolisi kohtleb Eesti tervishoiusüsteem ebavõrdselt.“

Tulemused näitavad, et keskmiselt 45% kõigist vastanutest, kellel on kogemused LGBTI patsientidega, ütlevad, et nad on koolitanud ennast ise või hoiavad end kursis lesbide, geide, biseksuaalsete patsientide tervishoiuvajadustega. Kõige kõrgem protsent on vaimse tervise spetsialistidel ja madalaim õdedel. Mõnevõrra vähem on tervishoiutöötajad koolitunud või hoiavad end ise kursis sellega, mis puudutab transsoolisi ja intersoolisi ehk soovähemusi (36%).

„Kui küsisime perearstide ja psühhiaatrite käest, kas nad oskavad transsoolist patsienti juhendada või suunata, kui patsient küsib soolise ülemineku ja hormoonasendusravi kohta, kuhu ta peaks pöörduma, kuidas ta peaks talitama, siis 63% perearstidest teadis, kuidas transsoolist inimest juhendada ja psühhiaatritest oli neid 59%,“ rääkis Sepper.

Küsiti praktika kohta ehk kuidas asjad tegelikult välja näevad, kui perearsti juurde tuleb transsooline inimene. Näiteks, kuidas ta suhtleb selle inimesega, kas ta näiteks kasutab just seda nime, mida inimene eelistab ja mis ei pruugi olla sama, mis on ID-kaardil. Kas ta respekteerib seda soolist identiteeti, mis inimesel on? 80 protsenti perearstidest vastas, et nad teevad seda.

Keskmiselt üle poolte tervishoiutöötajatest ei tea, kuidas nõustada patsienti, kes soovib infot selle kohta, kuidas soolise ülemineku puhul talitada. Kõige vähem teavad soolise ülemineku kohta ämmaemandad ja õed, aga kõige paremini on informeeritud vaimse tervise spetsialistid, psühhiaatrid ja günekoloogid.

„Üks väga positiivne tulemus oli küsimusele, kas tervishoiutöötaja või tudeng sekkuks, kui ta oleks ise tunnistaja, et tema töökeskkonnas koheldakse ebavõrdselt LGBTI inimesi,“ rääkis Sepper. „Siin olid kindlalt või pigem jah vastuse protsendid väga kõrged. Võibolla vaid ämmaemandad joonistuvad välja, et jäävad passiivsemaks – 10 protsenti ütles ei või pigem ei.“

Hoiakud

Selleks, et tervishoiutöötajate ja tudengite hoiakuid LGBTI inimeste suhtes mõõta, esitati 15 väidet, millega sai nõustuda või mitte nõustuda. Kõige positiivsemad hoiakud LGBTI inimestes suhtes on vaimse tervise spetsialistidel, ämmaemandatel ja tudengitel ning kõige vähem positiivsed õdedel.

„Hoolimata üldiselt soodsast hoiakust, oli päris suur protsent neid vastajaid, kes ütlesid, et patsient võiks oma seksuaalse ja soolise identiteedi jätta enda teada – ma suhtun võrdselt, suhtun positiivselt, aga ma ei taha tegelikult teada, mis identideet patsiendil on,“ tõi Sepper uuringust välja. Ta lisas, et võibolla mõne tervishoiutöötaja puhul see polegi oluline, aga teatud erialaspetsialistide puhul nagu günekoloogid või perearstid see pigem on. Eriti kui inimene pöördub küsimustega, mis puudutavadki tema seksuaalset identiteeti või soolist üleminekut. Siis ei saagi jätta patsient seda enda teada, sest temale pakutav tervishoiuteenus kannataks.

Esitati ka üks natuke deklaratiivsem küsimus „Kas LGBTI inimestel on õigus oma elu elada nii, nagu nad ise soovivad?“ ja vastused oli väga positiivsed.

Järgmised küsimused puudutasid konkreetseid inimesi vastaja elus. Näiteks, kuidas muutuks inimese suhtumine, kui tema laps ütleks, et ta identifitseerib end lesbi, gei või biseksuaalsena. 88% ütles, et tema suhtumine ei muutuks. Seda küsimust on Eestis uuritud ka varem ja need protsendid on viimase 10-15 aasta jooksul tõusnud. Veidi madalamad olid protsendid, kui küsiti, kuidas oleks suhtumine, kui laps oleks transsooline ja ta sooviks sooliselt üle minna.

Hoiakute puhul küsiti ka seda, kas transsoolise patsiendi puhul peaks patsient ise saama otsustada soolise ülemineku jaoks vajalike teenuste üle ning psühhiaatriline ekspertiis pole vajalik.

„Siin on pilt oluliselt kirjum. Pigem on nõus sellise enesemääratluse ja vabadusega günekoloogid, aga vaid 5% psühhiaatritest,“ tõi Sepper välja. „Eesti psühhiaatrias tundub olema väga selge seisukoht, mis puudutab soolist üleminekut, et siin peaks psühhiaatritel säilima roll ja neil peaks olema õigus öelda inimesele, kas ta saab soolist üleminekut alustada. Seevastu tudengid on võrreldes psühhiaatritega oluliselt progressiivsemad. See on minu hinnang.“

Koolitusvajadused

Keskmiselt 79 protsenti tervishoiutöötajatest ise hindas, et nad ei saa piisavat ettevalmistust tööks LGBTI patsientidega. Kõige parem tunnetus väljaõppe osas oli arstidel, sh perearstidel.

„Tegelikult oli poolehoid LGBTI inimeste spetsiifilistele koolitustele väga kõrge, 84% tervishoiutöötajast arvavad, et tegelikult peaks praktiseerivatele tervishoiutöötajatele sellist täiendkoolitust pakkuma,“ lisas Sepper.

Avatud vastusena oli võimalik kirjeldada, milliseid koolitusi soovitakse. Vastused olid seinast seina, näiteks huvitab kehtiv kord; kõik, mis puudutab haigekassa rahastusvõimalusi; see, kui transpatsient tuleb arsti juurde; suhtlemine; vaimse tervise teemad; kliinilisie ja kultuurilise kompetentsi suurndamine; sõnavara tutvustamine.

Sepper tõi ettekande lõpus välja mõned uuringust selgunud poliitikasoovitused. Näiteks tuleks perearstide ja õdede puhul rohkem tegeleda teadlikkuse ja hoiakutega. Lisaks tõi ta välja RHK-11, kus on transinimeste identiteedi suhtes suur muutus. Enam ei ole psüühikahäire pelgalt transinimeseks olemine. See teadmine võiks Sepperi sõnul arstideni, eeskätt psühhiaatriteni jõuda. Vajadus on juhendmaterjalide järgi ja Praxis sellega ka tegeleb. Näiteks pannakse käesoleval aastal kokku juhend, kuidas arvestada transinimeste vajadustega, kui ta tuleb arsti juurde soolise ülemineku küsimustega. Sepper märkis veel ära koolituste vajaduse, selle, kas arstidele tuleks põhi- või täiendõppes rääkida ka LGBTI patsientidest ja nende erivajadustest.

Mõisted:

LGBT, LGBT+, LGBTQ, LGBTI, LGBTQIA jne. Lühend, mis viitab erineva seksuaalse orientatsiooni, sooidentiteedi, soolise eneseväljenduse ja sootunnustega inimestele, näiteks lesbidele, geidele, biseksuaalsetele, transsoolistele, intersoolistele, aseksuaalsetele jt inimestele.

Lesbi. Naine, kes tunneb emotsionaalset ja füüsilist tõmmet naiste vastu. Keeleliselt on korrektne öelda ka “homoseksuaalne naine”.

Gei. Mees, kes tunneb emotsionaalset ja seksuaalset tõmmet meeste vastu. Kasutatakse ka üldnimetusena nii homoseksuaalsete meeste kui ka naiste kohta. Keeleliselt on korrektne öelda ka “homoseksuaalne mees”.

Biseksuaalne inimene. Inimene, kes tunneb emotsionaalset ja/või seksuaalset tõmmet nii endaga samast kui ka erinevast soost inimeste vastu. Mõned inimesed defineerivad end biseksuaalsetena, kui neile meeldivad naised ja mehed, teised defineerivad biseksuaalsust kui külgetõmmet endaga samast soost ja ükskõik millisest teisest soost inimeste suhtes. Biseksuaalsus erineb panseksuaalsusest selle poolest, et biseksuaalsele inimesele on sugu külgetõmbe tekkimisel üldiselt oluline, panseksuaalsuse puhul pigem mitte.

Transsooline inimene. Inimene, kelle sünnil määratud sugu ei ühti tema tunnetusliku sooga. Pole teada, kuidas transsoolisus kujuneb. Transsoolise inimese sooline üleminek võib, kuid ei pruugi sisaldada nimemuutust, dokumentide muutmist (nimi, soomarker), eneseväljenduse muutmist (meik, riietus), hormoonravi, rinna- ja genitaalide operatsiooni.

Siiani sageli kasutatav transseksuaalsuse mõiste ei ole transsoolisuse sünonüüm. See on eksitav mõiste, kuna tegu on sugu, mitte seksuaalsust puudutava sõnaga. Transseksuaalsuse mõistet kasutatakse tänapäeval peamiselt kitsas meditsiinilises mõistes, mis ei kehti kõigi transsooliste inimeste kohta.

Intersooline inimene. Inimene, kes on sündinud kehaga, mille sugukromosoomid, hormoonitasemed või muud füüsilised asjaolud ei vasta bioloogilise naise või mehe normidele. Intersoolisus võib olla tuvastatav sünnil, aga võib ka selguda vanemas eas. Kui see ei tekita inimesele vaevusi, siis ei vaja see meditsiinilist sekkumist. Üks suurimaid probleeme on see, et intersoolisi lapsi opereeritakse ilma nende nõusolekuta, mis võib hilisemas elus neile keha- või identiteediprobleeme tekitada.

Allikas: Eesti LGBT Ühing. Rohkem infot mõistete kohta leiab siit: https://www.lgbt.ee/sonastik

*Valed väited on nr 1 ja 4.