Tervishoiudebatil jäid kõlama lisaraha, universaalne ravikindlustus ja rumala töö vähendamine (1)

Esindatud olid kõik suuremad erakonnad peale EKRE, mille esindajad ei olevat selleks aega leidnud. Debatti juhtisid ajakirjanik Ainar Ruussaar ja Tartu Ülikooli rahvatervishoiu kaasprofessor Taavi Tillmann.

Poliitikutelt küsiti sissejuhatuseks, millisest kahest oma tervishoiualasest lubadusest hoiaksid nemad ja nende erakond kümne küünega kinni, kui nad oleksid tulevases koalitsioonis.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindaja Riina Sikkut ütles, et tema erakonna jaoks on kõige olulisem universaalne ravikindlustus: „See, et hoida viis protsenti inimestest ravikindluseta või katkendliku ravikindlustusega lihtsalt sellepärast, et me ütleme, et teiste maksumaksmise motivatsioon väheneb, kui me selle muutuse teeme, pole õige ja õiglane. Meil on maksuametil järelevalveks palju paremad võimalused kui 90ndate alguses. Väärtuseliselt ei ole tervishoid kellegi privileeg või luksus või midagi, mille sa pead elu jooksul õige käitumisega välja teenima. Ligipääs arstiabile on inimõigus ja me oleme universaalse ravikindlustuse jaoks valmis, aga see saab käia ainult koos lisarahaga.“

Ta rõhutas, et lisaraha on tervishoidu vaja ka siis, kui universaalse ravikindlustuse otsust ei tehta.

„Me ei pea rääkima suuremast efektiivsusest ja mõttetult tehtud uuringutest – jah, igas süsteemis on ebaefektiivsusi –, aga täielik efektiivsus ei saa olla eelduseks täiendavale rahastusele,“ lisas Sikkut.

Isamaa esindaja Priit Sibul tõi vastuseks välja tervishoiutöötajate täiendava koolitamise, esmatasandi arendamise ja rahastamise.

Reformierakonna esindaja Ingrid Alt ütles, et tema erakonna jaoks on kõige olulisem terviklik tervishoiusüsteem, süsteemi korrastamine. Teiseks tervishoiu innovatsioon ehk nii teaduslik innovatsioon kui IT-lahenduste oma, mis kindlasti tuleks nelja aasta jooksul ära teha.

Roheliste esindaja Eero Tölpti sõnul on nende programmis eesmärk tõsta tervishoiu eelarve vähemalt 9 protsendile SKP-st.

„See piinlik number, mis meil praegu on, ei ole vastavuses selle riigiga, kelleks ennast peame,“ ütles ta, lisades, et see raha soovitakse saada erinevate maksude ja aktsiisidega. Roheliste jaoks on oluline küsimus ka erisoodustused ettevõtetele.

Eesti 200 esindaja Diana Ingerainen ütles, et kui peab valima, siis kindlasti ei tahaks ta loobuda terviseplaanist. Teine on universaalne ravikindlustus: „Inimeste lahterdamine kindlustatuteks ja mitte kindlustatuteks on oma aja ära elanud.“

Keskerakonna esindaja Tanel Kiik pidas kõige olulisemaks tervishoiuvaldkonna lisarahastust: „Täna on tervishoiurahastus SKP-st 7 protsendi juures, COVID-iga koos oli ligi 8, aga see oli ajutine. Isegi 7 protsenti on bluff, sest riik ise paneb sinna umbes 5 protsenti, 2 protsenti on inimeste omaosalus. Ehk see, mida riik panustab tervishoiuvaldkonda, on mitu protsenti väiksem kui Euroopas keskmiselt. Selles olukorras püüda fookust suunata kord erakindlustusse, kord tervishoiu efektiivsuse tõstmisse on lihtsalt väär.“

Kiik tõi samuti välja universaalse ravikindlustuse.

Parempoolsete esindaja Lavly Perling ütles, et tervishoiusüsteemi tuleb vaadata terviklikult.

„Kuna probleemid tulenevad inimeste puudusest ja raha puudusest, siis meie vaataks kõigepealt, kuidas saaksime arstide koormust vähendada ja samal ajal ravi kättesaadavust patsientidele suurendada – ikkagi suurem ligipääs erasektorile!“ rääkis Perling. „Teiseks, tuleb vaadata üle protsess, et rohkem (arstide) koormust allapoole suunata, sinna juurde kuulub tehnoloogiline abibaas.“

Kui palju on lisaraha vaja?

„Kui koalitsioonil on eesmärk universaalse ravikindlustuseni jõuda, siis ei ole enam mingit põhjust siduda tervishoiu rahastamist tööjõumaksuga,“ jätkas Sikkut. „Me teame, et sellest juba praegu ei piisa. Rahastamine on siis võimalik kapitaalselt ümber korraldada.“

Kui aga kokkulepet universaalseks ravikindlustuseks ei tule ja me jätkame senise rahastusmudeliga, siis on Sikkuti sõnul nelja aasta jooksul raviraha 1% (SKP) tõus miinimum, et oleks võimalik süsteemi sisulist muutust tuua.

Sibula sõnul peab Isamaa oluliseks esmatasandi toetamist, kuid ka rohkem eraraha kaasamist ja inimestele täiendava vastutuse panekut: „Tervis on inimeste enda oma ja ennekõike sõltub nende enda käitumisest. Süsteemi peaks üles ehitama nii, et kui inimene on arstiga kokkulepped teinud, järginud juhiseid, siis tal võiks olla võimalus omaosalust vähendada.“

Alt mainis, et esmatasandi rahastamise proportsioon on võrreldes muuga paigast ära.

„Eesti 200 ei tahaks loopida numbreid. Kui vaatame praeguseid proportsioone, siis mina muidugi võtaks selle 9%, mis praegu läheb töövõimetuslehtedele, viiks selle teise sektorisse, ja selle raha suunaks esmatasandisse,“ ütles Ingerainen. „Siis me suudaksime igale inimesele luua terviseplaani ja ka nügida kindlasti aktsiiside poole vaadates, et soodustada tervislikku toitumist ja samal ajal tasapisi maksustada seda, mis haiguseni viib.“

Ingerainen lisas veel, et erakindlustus teeks süsteemi kallimaks ja keerulisemaks ning tekitaks ebavõrdsust.

„Küll aga peaks igal inimesel olema võimalus panustada oma kontole või teha seda tööandjal, aga tuleb teha selged reeglid, kuidas ja mis teenuste puhul saab seda kasutada. Näiteks kiiremas korras hambaraviks,“ rääkis ta. „Ma usun universaalsesse ravikindlustusse, aga siis ei saa rahastamine enam selle valemi järgi olla, et ta põhineb sotsiaalmaksul ja riigieelarvest antud sutsakatel, vaid sinna peab tekkima kindel kokkulepitud lahendus.“

Kiik rääkis sellest, kuidas tema valitsused tõid tervishoidu raha juurde, aga see lisaraha andmine saab 2025. aastaks läbi. Ehk kui midagi ei tehta, siis Eesti tervishoiu rahastus kukub. Lisaraha vajadus on sadades miljonites ning üheprotsendiline tõus oleks miinimumaste. Isegi 9% SKP-st ei ole Kiige sõnul tegelikult lõppeesmärk. Sellega Põhjamaadele järele ei jõua ja ka selles olukorras saab olema omaosalus kõrge.

Perling ütles, et Parempoolsed vaatavad pigem numbreid, mis puudutavad tervelt elatud elu. Meditsiinisüsteemi numbrilised eesmärgid peaksid tema sõnul tulenema sellest.

Alt leidis, et kui universaalne ravikindlustus võiks olla, siis ainult esmatasandis ehk peremeditsiinis. Kiik vaidles sellele vastu. Tema sõnul on see ideena ilus, aga praktikas teostamatu: „See tähendab seda, et kui perearst saab patsiendi tervisemurele diagnoosi, siis peab talle ütlema, et kui ravi tahad, pead maksma. See on nii inimese kui perearsti suhtes ebaõiglane ja tekitab pooliku lahenduse.“

Sibul leiab, et kui inimesed tahavad mingisugusest solidaarsest süsteemist osa saada, peavad nad sinna süsteemi ka panustama. Muidugi välja arvatud need, kes kindlatel põhjustel ei saa, nende seas lapsed ja vanainimesed.

Kuhu oleks vaja lisaraha suunata?

Poliitikutele esitati küsimus, kust raha tuleb ja kuhu seda suunata.

Tölpt ütles, et kindlasti tuleb raha suunata abitööjõudu, sest praegu peavad arstid tegema tööd, mis ei peaks olema nende töö. Samuti on õdesid selgelt liiga vähe.

Sikkuti sõnul on lisaraha suunamisel kaks prioriteetset valdkonda – esmatasand ja vaimse tervise teenused.

Kiik mainis samuti esmatasandit ja vaimse tervise teenuseid, kuid ka ravimite kättesaadavust ja hambaravi: „Aga tegelikult on vajadus igal pool.“

Ingerainen pidas oluliseks tervishoiutöötajate töötingimuste parandamist, märkides, et ei pea selle all silmas ainult palka. Teine koht on esmatasand, mille puhul tuleb vaadata meeskonda – kes seal peaks olema, et oleks võimalik tegeleda nii tervisedenduse, haiguste ennetuse kui raviga ja patsientide jälgimisega. Sealhulgas on olulised IT-süsteemid.

Perling nimetas ära protsessi efektiivsuse ja e-lahendused.

„Sealt juba hakkab tulema seda raha, mida saab omakorda kasutada,“ ütles ta. „Protsessi efektiivsuse all pean silmas tegevuste ülevalt kõige kallima arstiressursi pealt alla tõmbamist õdede, meditsiinisekretäride peale.“

Sibula sõnul jääb ta varem öeldu juurde, et raha on juurde vaja õdede õppesse, palkadesse ja esmatasandisse.

Mis motiveerib tervishoiuvaldkonna töötajat?

Med24 viis läbi küsitluse ja andis tervishoiutöötajatele võimaluse vabas vormis vastata küsimusele, mis on Eesti tervishoius praegu kõige olulisem lahendamist vajav probleem. Sõnapilves olid enim märgitud vastused töötajate puudus, töökoormus, ravijärjekorrad ja seejärel töötasu. Sellest lähtuvalt küsiti poliitikutelt, mis motiveerib tervishoiuvaldkonna töötajat.

Tölpt nentis töötajate puudus on peamine probleem, kuid kiiret lahendust sellele pole. Ta tõi välja, et võiks kaasata inimesi teistest valdkondadest. Näiteks täiendmeditsiinist.

Ingerainen ütles, et ta võtaks protsessid juppideks lahti ja korjaks sealt ära rumala tegevuse, mille saab automatiseerida või mida saab teha nende poolt, kellel ei ole meditsiinilist pädevust.

Alt märkis, et raha peab kindlasti juurde tulema, kuid ka töö peab olema organiseeritud nii, et see on meeskonnatöö. Loomulikult on oluline ka töökeskkond.

„See, mida me näeme, on üleoptimeerimine, mis on aastakümneid kestnud alarahastuse tagajärg,“ ütles Kiik. „Paratamatult on need asjad seotud. Inimeste kõrge töökoormus tuleb sellest, et liiga vähe on panustatud tervishoiutöötajate koolitamisse ja tervishoiuvaldkonnal pole olnud piisavalt eelarvet.“

Sikkut lisas, et koolitustellimusi on suurendatud, aga selle mõju näeme alles aastate pärast. Teine oluline punkt on IT-lahendused ja kõige, mis võimalik, automatiseerimine. Sikkuti sõnul on tööjõupuudus Eestis üldse struktuurne mure väga paljudes valdkondades, mistõttu on kõik see, mis on rutiinne ja tuim tegevus ega nõua inimese pidevat juures olemist, vältimatult vaja automatiseerida.

Artikkel on kirjutatud 22. veebruaril toimunud valimiseelse debati põhjal. Debatt oli küllaltki mahukas ja kestis kaks tundi, mistõttu ei ole artiklis edasi antud kõiki teemade käsitlusi.