Terviseteadlikkus versus terviseärevus – millised teadmised ja oskused saame anda patsiendile?

Autor: Kadi Lehtmets, meditsiinitoimetaja

Märtsi alguses Tallinnas Viru konverentsikeskuses toimunud naise tervise konverentsil käsitleti naistega seotud teemasid nii emotsioonide, psüühika kui ka rakutasandil ning jagati tervisega seotud uusi suundumusi, teadmisi ja ka lootusi. Merekivi Perearstide keskuse perearst Iris Koort rääkis terviseteadlikkusest ja terviseärevusest. Artikkel põhineb dr Koorti ettekandel.

Terviseteadlikkus on positiivne, ent selle kõrval leidub rohkesti terviseärevust, seda meestel ja naistel võrdselt. Terviseärevus, vana nimetusega hüpohondria, on tavateadvuses sageli stigmatiseeritud. Samas tasub pidada meeles, et vaimse tervise probleemidega kaasnev stigma on sageli hullem kui haigus ise.

Terviseärevat iseloomustab väljendunud ja pidev mure oma tervise pärast, kartus haigestuda; keha signaalide pidev jälgimine ja nende tõlgendamine võimaliku raske haigusena; pidev meditsiiniinfo otsimine internetist, sage arstide külastamine (kusjuures uurimine muret ei leevenda), arstidelt saadava info negatiivne tõlgendamine. Kui terviseärevale kinnitada, et kõik uuringutulemused on normi piires, siis järeldab patsient, et ilmselt tuleks uuringuid põhjalikumalt jätkata.

Tasub siiski mõelda, et liigne tähelepanu oma tervisele pole iseenesest halvem kui näiteks riskikäitumine või üldse haigusteadvuse puudumine. Sarnaselt palaviku ja valuga on ärevus ja meeleolulangus teatud olukordades kasulikud normaalsed reaktsioonid.

Kas terviseärevus on geneetiline või elu jooksul õpitud? Hirme võib pereliinis ühelt põlvelt teisele pärandada. Ärevus võib tekkida ka posttraumaatiliselt. Ent tähtis on ka kõik meid ümbritsev: kui ajaviitemeedia jagab pidevaid õpetusi, kuidas saada ilusaks, saledaks ja terveks, siis on kerge nende nõuannete keskel tunda end küündimatu, ebatäiusliku ja haigena.

Terviseärevaid patsiente võib jagada eri tüüpidesse.

1. Ise vastutaja – usub, et vastutab täielikult oma tervise eest. Tahab oma ravis osaleda.
2. Fatalist –„mis tuleb, see tuleb“. Ei taha ravis osaleda, arsti nõuanded jätab täitmata.
3. Arsti kõikvõimsusse uskuja – tervise eest vastutab arst. Ise otsustada ei taha. Arst olgu autoritaarne.

Terviseärev patsient on meedikule keeruline katsumus. Arst peab suutma tulla toime ülekeevate emotsioonide, empaatia, patsiendi ärakuulamisega. Tuleb leida viise patsiendi võimestamiseks ja tema kaasamiseks raviprotsessi, takerdumata tema ärevusse.

Tervisepaketid

Mõned laborid, näiteks Synlab, pakuvad nn terviklikke analüüside tervikpakette. Nendel on oma kindlad kasutajagrupid. Eeskätt ülekaalulised mehed, kes kardavad (halbade uudiste pelguses) perearsti juurde minna. On ka 3–4 mehest koosnevaid rühmi, kes kõik koos mõne n-ö tervisliku ettevõtmise (eesmärgiga trenn vms) raames analüüse teevad. Naised uurivad analüüsipakettide abil sageli põhjuseid oma väsimusele, juuste väljalangemisele, madalale ferritiinitasemele jne. Seedetraktivaevustega patsiendid püüavad leida vastuseid laktoositalumatusele, kõrvetistele. COVID-19 pandeemia ajal otsiti vastuseid tromboosiohule. Ärevaid patsiente on paketitellijate hulgas pigem vähe.

Tervisepakettide nõrkus on asjaolu, et valepositiivseid ja -negatiivseid vastuseid on liiga palju. Tuleb pidada meeles: õige vastuse saamiseks tuleb esitada õigeid küsimusi.

Infoajastul on ärevuse kasv ilmselt ootuspärane. Mõnedki uuringud kinnitavad, et ka praegu otsib igast viiest internetikasutajast neli enda tervisega seotud küsimustele vastuseid.

COVIDi-ajastule on „küberhondria“ väga iseloomulik. Pandeemiliselt levivad ka meeloluhäired ja terviseärevus. Kompulsiivne ärev käitumismudel (pidev kätepesu, isoleerumine, maski kandmine jne) muutus pandeemia ajal sotsiaalseks normiks ja käitumissoovituseks. Terviseärevust soodustavad sotsiaalne isolatsioon, vastuolulise info uputus ja usalduse kadu ametlike infokanalite suhtes, see annab tõuke ärevuse leevendamiseks veel enam internetis surfata. Pidevalt kasvav terviseärevus suunab paljud alternatiivravitsejate infovälja ja paneb liituma eelarvamuslike gruppidega.

Artikkel ilmus aprilli Perearstis. Telli ajakiri siit!