Teaduse elutööpreemia pälvinud Raivo Uibo: peame hoidma meie arste, kes hakkavad liigse pinge tõttu väsima

Valitsus andis tänavu riigi teaduse elutööpreemia Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Jakob Kübarsepale ja Tartu Ülikooli immunoloogia professor Raivo Uibole, keda nimetati Eesti üheks silmapaistvamaks ja mõjukamaks meditsiiniteadlaseks, nüüdisaegse kliinilise immunoloogia alusepanijaks ja suunanäitajaks.

Professor Uibo ütles intervjuus Med24-le, et peab ennast õnnelikuks inimeseks, sest on terve elu saanud teha huvitavat ja kasulikku tööd toredate laborikaaslaste ja õpilaste kõrval.

Kõigepealt tavapärane küsimus – kui saite teada preemiast, siis millised mõtted-tunded kõigepealt tulid?

Ootamatus on muidugi üks esimene emotsioon – kas tõesti mina? Pani korraks tõepoolest nagu mõtlema, et kuidas nii ... Aga muidugi on see väga meeldiv üllatus, ma olen igati rõõmus. Muidugi suur au ka selle pärast, et aastas antakse ju seda tüüpi teaduspreemiaid ainult kahele inimesele.

Milles näete ise oma töö põhilist väärtust?

Ma olen arstiharidusega ja ma ei jäänud töötama arstina. Võib-olla minu töö tähendus nende aastate jooksul on olnud just see, et aidata igapäevast arstiteadust uute immunoloogiliste diagnostiliste meetodite väljatöötamisega ja eriti just nende rakendamisel.

Meie labor, kus ma ei ole ju üksi, sest tänapäeval ei saa keegi teadust üksi teha, on käivitanud veidi rohkem kui 30 aasta eest koos TÜ lastekliinikuga tsöliaakia seroloogilise uuringu Eestis. Praeguseks on see haiglate laborites täiesti rutiin.

30–40 aastat tagasi raviti autoimmuunseid maksahaigusi ühese skeemi järgi. 25 aastat tagasi sai selgeks, et kui on olemas maksakoe autoantikehade testid, millega saab maksa erinevaid haigusi eristada, saab vastavalt sellele ka paremini määrata efektiivsemat ravi.

1990-ndate aastate lõpus jõudsime koos kliiniklastega olulistele tulemustele Helicobacter pylori uuringutes. Hakkasime meie laboris tegema ka antikehasid tuvastavaid seroloogilisi teste.

Viimasel ajal on olnud keskmes diabeedihaigete seroloogilised uuringud – autoantikehade määramine, mis aitab eristada autoimmuunseid diabeedijuhte mitteautoimmuunsetest, mis on 2. tüüpi diabeet. Mõned juhud on kliiniliselt üsna raskesti ära aimatavad, et mis ta siis on, kas teist või esimest tüüpi diabeet. Isegi kui insuliiniravi ei ole veel vaja, siis autoantikehade marker võib näidata, et kunagi võib tekkida vajadus. Neid patsiente peab siis rohkem jälgima.

Diabeedihaigetel, kellel on sellised vahevormid, võib insuliin aidata paremini pankrease situatsiooni parandada, ja selline raske esimest tüüpi diabeediprotsess ei kujune välja.

Oluline on, et autoantikehade määramisel oleme sisse toonud kvaliteedikontrolli. 1993. aastal kasutasime selleks esimest korda Suurbritannia vastava organisatsiooni UK NEQUAS abi. Nemad saadavad kodeeritud vereproovid, mis meie määrame ära, siis korjatakse Euroopast või mujalt tulemused kokku ja öeldakse, kas sa oled tööd hästi teinud või pead seda parandama. Seal isegi ei tehta järeldusi, mis on õige või vale, vaid otsustatakse enamiku laborite tulemuste põhjal.

Mis praegu töös kõige rohkem köidab?

Just tulin koosolekult, kus arutasime Euroopa Liidu projekti HEDIMED, kus osaleb 22 teadusgruppi. Enamus on Euroopa Liidust, aga mõned on ka mujalt.

Meie projekt analüüsib seda, kuidas kujuneb lastel diabeet, tsöliaakia ja allergia, millised on selle juures geneetilised, immunoloogilised, mikrobioloogilised ja ainevahetuslikud tegurid. Meie ülesanne on uurida ka nende laste emasid.

Alustasime seda tööd juba kümmekond aastat tagasi, kus jälgisime rasedaid emasid ja nende lapsi alates sünnimomendist. See on koostöö Tartu Ülikooli naistekliinikuga. Tänu sealsete arstide pühendumusele ja huvile oleme saanud üsna huvitavaid tulemusi rakendades viimase aja immunoloogia parimaid uurimismeetodeid ja saavutusi. Liigume juba sinna suunas, et uurime, kuidas normaalne mikrofloora ehk niinimetatud kommensaalid tuntakse lapse immuunsüsteemi poolt ära ja kuidas see määrab, et lapsel tekivad immuunvahendatud haigused. Nii et väga põnev teema… Kuni sinnamaani välja, et me tahame uurida, kuidas suhestub lapse immuunsüsteem ka näiteks mullas olevate bakteritega. Kui näiteks laps käperdab maas ja neid baktereid kindlasti saab, mis tema immuunsüsteemiga siis juhtub? Need kõik on maru põnevad asjad ja see on praegu teaduse eesliin.

‘

Soomlased, meie kolleegid Tampere ülikoolist, kes seda europrojekti juhivad, on meist veel kindlasti samm ees. Meil on aga jälle oma lähenemine, mida nemad ei saa teha, kuna neil ei ole samu meetodeid. Kokku moodustavad teadusgrupid sellise kena konsortsiumi, mis võib viia selleni, et saame uusi andmeid, miks tekivad immuunvahendatud haigused. Senini me ju seda hästi ei tea. Me arvame muidugi, et seda mõjutab üks või teine väliskeskkonna faktor.

Kas on õige, et autoimmuunhaigusi on järjest rohkem?

Nii ongi. Euroopa üldmeditsiini tippajakirja Lanceti septembrinumbris oli võetud kokku viimase 20 aasta esinemissagedus, kus oli näha, et selgelt on sagenenud tsöliaakia ja esimest tüüpi diabeet. Nii see on, et industriaalsetes, arenenud riikides tuleb neid haigusi järjest rohkem, ja me peame sellele piiri panema. Meditsiini ees on tõsised ülesanded.

Allergiate sagenemist on põhjendatud ka sellega, et arenenud riikides on elu muutunud väga steriilseks. Lapsed ei puutu enam kokku kasulike mullabakteritega…

Absoluutselt, nende bakteritega oleme kokku puutunud kümneid tuhandeid aastaid.

Viimase aasta uuringu tulemustega oleme väga huvitavaid andmeid saanud selle kohta, kuidas lapse organism töötab välja antikehasid, nii-öelda kasulike mikroorganismide vastu, mis meid seoses haigustega nähtavalt ei mõjuta. Oleme uurinud, kuidas meie immuunsüsteem reageerib sellele ja see on tõesti üllatav. Tegime esimesed uuringud mitte küll kõigi mullabakterite, vaid niinimetatud kommensaalidega ja vaatasime, kuidas tekivad antikehad nende vastu. Siin on meil väga tõhus koostöö Biomeedikumi mikrobioloogidega.

2010. aasta paiku publitseeriti meie tulemused suure hädaga, sest ei arvatud, et see vastab tõele. Aga nüüd ütlevad kõik, et jah, see on tõsi, et tekivad sellised antikehad. Vahel on raske olla teaduses esimene. Nii nagu ka autoimmuunsust möödunud sajandi alguses ju ei usutud. Alles pärast viimast sõda hakkas tulema tõsisemalt viiteid sellele, et inimestel võivad olla autoimmuunhaigused ja need on suhteliselt sagedased.

Tundub, et see oli lausa pööre mõtlemises...

Jah, arstiteadus on olnud oma arengus hirmus põnev. Olen tõeliselt õnnelik, et ma sellele teele sattusin. Mul olid väga head õpetajad, mul oli toetav ümbrus kodus ja on edasigi. Mul on väga head kaaslased laboris ja õpilased ka. Mida inimene rohkem tahabki, kui ta on sellises toredas seltskonnas ning teeb huvitavat ja kasulikku asja.

Küsin nüüd natuke intrigeerivama küsimuse. Olete teinud maailmatasemel teadust ja selle kõrval õpetanud ka tudengeid. Kindlasti pole lihtne teha mõlemat võrdselt hästi. Kuidas teil on see õnnestunud?

Teil on täiesti õige arvamus. Küsimus on just selles, et mõlemad tööd nõuavad aega ja süvenemist. Õpetamine õppejõuna ülikoolis on ka teatud mõttes prioriteet. See on raske, aga rõõm on näha neid särasilmseid noori. Mõni üliõpilane on nii tubli ja nii hea.

Meil siin on näiteks üks Saaremaalt pärit neiu, kes on juba alustanud oma teadustegevust gümnaasiumis õppides ja saanud üle-eestilisi auhindu. Ta hakkab tegema ülikooli lõpueksameid ja tal on juba ilmunud välisajakirjas üks väga tugev publikatsioon. Ta valiti välja noorteadlaste hulgast, kes kohtusid Lindau sümpoosionil nobelistidega, mis andis kindlasti väga tugeva impulsi. Meenub ka üks tudengist noormees, kes on väga initsiatiivikas ja tubli. Neid on teisigi. Väga rõõmustav on näha niisugusi noori inimesi oma laboris töötamas.

Kuigi see õpetamine on vahel raske. Üks tudeng just kirjutas, et õppis mitu kuud ja ei saanudki maksimumhinnet. Muidugi on siis inimene natuke frustreeritud ja ütleb võib-olla mõne sõna natuke mõtlematult. Aga see kuulub asja juurde. Me kindlasti üritame neid õpetada kõige paremini ja hindeid ka vastavalt sellele panna, kuidas nad oma teadmisi esitavad.

Kas soovite midagi lisada?

Ainult seda, et meil on tegelikult hea meditsiin, Kui vaadata niimoodi üldiselt akadeemikuna, kes on valitud arstiteaduse valdkonnast, siis leian, et me oleme kasutanud seda ressurssi, mis meil on, üsna säästlikult. Probleem on selles, et ilmselt arstid hakkavad ka väsima, sest nende tööpinge on sedavõrd suur. Neid väsimuse märke juba aeg-ajalt ikka siit-sealt kuuleb ja näeb. Me peaksime tegelikult oma praktilist arstkonda hoidma, nad on väga tublid.

Kindlasti on ka üksikuid, kelle kohta see arvamus ei ole õige, aga see on igas valdkonnas ja üle maailma niimoodi. Ma olen ka sellises meedikute grupis, kus osalejad üle maailma saadavad oma arvamusi erinevatest asjadest, ja ma näen tõesti, et arstid on igal pool pingest liialt väsinud. Koroonaviiruse aeg tõi samuti tõsise stressi.

Nii et tahaks öelda, et meil on meditsiin hea, aga me peame teda ka hoidma. Me peame hoidma neid inimesi, kes on selle raske töö praktilises meditsiinis enda õlule võtnud. Muidugi vahel inimesed tahavad, et nad saavad kiiresti arsti vastuvõtule, saavad kiiresti mingi otsuse, ja on häiritud, kui nii ei lähe…. Kui mõelda aga, mis oli näiteks 20 aastat tagasi, siis kõik saavad aru, et meil on arstiabi läinud ikka suurepärases suunas.