Tarmo Jüristo: poliitikud kasutasid koroonakriisi ajal arste ja teadlasi ära

Tarmo Jüristo nentis, et usaldus ja vastutus on poliitikas olulised printsiibid nii üllaste põhimõtetena, kui ka pragmaatilistel kaalutlustel. „Valitsemine ja eriti kriiside juhtimine on oluliselt lihtsam, kui saab toetuda inimeste usaldusele ehk nõusolekule võimekandjate vastu.“

Eesti poliitikute vastu pole ühiskonnas viimastel aastakümnetel suurt usaldust olnud, kuid samal ajal on poliitikud vaadanud ilmselt kadedusega olukorda, mida on nautinud teadlased ja arstid, kelle usalduskrediit on olnud väga arvestatav. Koroonakriis tõi Jüristo sõnul need kaks erineva usaldusprofiiliga maailma väga järsul ja mõneti vägivaldsel moel kokku põhjustades rohkem segadust ja üllatust meedikute seas.

„Poliitikud olid väga varmad kasutama arste, meedikuid ja teadlasi oma usaldusdefitsiidi katteks n-ö usalduskilbina. Kasutama ära seda, et nende sõna on usaldusväärsem, kaalukam, neid kuulatakse parema meelega kui poliitikuid,“ märkis Jüristo.

Mõned asjad juhtusid sellel ajal tõenäoliselt iseenesest, näiteks kujunes kohati isevoolu teed teadusnõukoja roll. „Aga see, kuidas tekkisid erinevatel hetkedel kõneisikud, millisel moel neid ära kasutati või neile nõjatuti, kui kargule – see oli usalduskrediidi ärakasutamine.“

Teisalt on poliitikas väga oluline negatiivne vastutus, mida tuleb kanda, kui midagi on läinud plaanitust teisiti, ja mis suunab palju poliitikute valikuid ja otsuseid.

„See on vastutus, kui püüad leida süüdlase, kelle tõttu asjad läksid nii. Sa ei saa muuta seda, mis juhtus, aga saad õigluse jalule seada läbi selle, et keegi peab selle nimel kannatama. See on justkui lunastusohver.“

Selliste suurte mastaapsete kriiside ajal leidub aga loomulikult alati neid, kes arvavad, et asjad oleksid võinud teisiti olla. On alati neid, kes leiavad, et koroonapiirangud on ülereageerimine, ja neid, kelle arvates see on alareageerimine.

„Kahe aasta jooksul juhtuski see, et ühtaegu kasutas poliitika spetsialiste ära nii usalduskilbi, kui ka lepitusohvrina – süüdlasena, kellele sai veeretada asju, mis läksid teistmoodi kui plaanitud.“

Arstid ja teadlased sattusid väljapoole sfääri, kus nende usaldus vaikimisi kehtis, mistõttu sai see usaldus kannatada ja hakkas kiiresti kahanema.

„Mulle tundus, et sõnum, mis võeti avalikus kommunikatsioonis juhtnööriks ja mida levitati – usaldan arste ja teadlasi, haukus vale puu all. Küsimus polnud selles, kas keegi usaldab arstide meditsiinilist kompetentsi, vaid selles, et asjad, mida algselt peeti meditsiinilisteks – näiteks vaktsineerimine, maskide kandmine, muud levikut piiravad meetmed, muutusid justkui üleöö poliitilisteks küsimusteks. See tähendabki, et need argumendid ja usaldus, mis varem kehtisid, enam ei kehtinud.“

Jüristo sõnul tasub sellest õppida ja pidada silmas tulevikus, et olla ettevaatlik varjatud kulu ehk hinna osas, mida toob kaasa see, kui ollakse mängukann poliitikute käes. „Olla ettevaatlik, mis staatusessse satub teadus ja meditsiinis sedalaadi olukordades. Usaldus on küll taastuv ressurss, kuid ka lühiajalisel usalduse defitsiidil on olulised tagajärjed. Nii teile, kes te igapäevaselt seda tööd teete, kui meile, kes me oma heaolus ja tervises teist sõltume,“ rõhutas Jüristo.