Tallinna abilinnapea: otsime võimalusi teha perearstiabi kättesaadavaks ka õhtuti ja nädalavahetusel
Kaardistame ja analüüsime võimalusi, et perearsti vastuvõtule oleks võimalik saada ka õhtusel ajal ning nädalavahetustel, rääkis Tallinna sotsiaal- ja tervishoiu valdkonna abilinnapea Karl Sander Kase.
Tallinna uue linnavalitsuse koalitsioonileppes on kirjas, et otsite võimalust teha esmatasandi tervishoiuteenus kättesaadavaks ka õhtuti ja nädalavahetusel. Milliseid võimalusi selleks teie näete?
Tagasiside ühiskonnast on, et esmatasandi tervishoiuteenus ehk perearstiteenus on raskesti kättesaadav. Perearstiga on raske ühendust saada ning perearsti juurde ei saa kohe kui vaja. See puudutab eriti õhtuid ja nädalavahetusi, kuid ka neil aegadel võib inimestel tekkida muresid tervisega ja vajadust perearstiga ühendust saada.
Aastate jooksul on seda teemat palju arutatud, aga mured on jätkuvalt üleval. Seda vaatamata asjaolule, et tänaseks on loodud perearsti nõuandetelefon, kuhu saab õhtusel ajal ja nädalavahetustel telefoni teel oma tervisemurede korral pöörduda. Samuti osutatakse Tallinnas koduarsti teenust, kus lapsevanem saab koduarsti kutsuda reedel, laupäeval ja pühapäeval 0–12 aastastele haigestunud lastele ka koju.
See linna algatus ei kata paraku kõiki sihtrühmi ega vajadust. See on aga üks põhjus, mis on suurendanud EMOde töökoormust.
Seetõttu kaardistame ja analüüsime täiendavaid võimalusi, et perearsti vastuvõtule oleks võimalik saada ka õhtusel ajal ning nädalavahetustel. Arvestades perearstide vähesust, siis kindlasti ei ole lihtsaid ja kiireid lahendusi, kuid kaaluda võib kokkuleppeid tervisekeskustega, et avada n-ö valvearsti teenus või siis leida lahendus koostöös mõne erameditsiini osutajaga. Lisaks on võimalik kaaluda vastava võimekuse loomist EMOde juurde.
Arutame antud küsimust kõigi osapooltega ning vaatame, milline oleks nende valmisolek ning kui palju selline teenus maksma läheks. Kindlasti tõstatame küsimuse ka suhtleses valdkonna eest vastutava ministriga.
Kas Ida-Tallinna Keskhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Tallinna Lastehaigla, Tallinna Hambakliiniku ja Tallinna Kiirabi ühendamisega minnakse konkreetselt edasi või on seda plaanis alles arutada ja analüüsida?
Eesmärk ei ole lihtsalt kiirkorras asutuste ühendamine. Tahke on palju ning edasi liikumine eeldab põhjalikke arutelusid ja analüüsi. Need annavad vastuse, mil viisil seda ellu viia ning kas ja milliseid asutusi lõppeks on mõistlik ning ratsionaalne liita.
Analüüsi eesmärk on kaardistada eeltegevused, juriidilised pooled ning kaasuvad mõjud – näiteks on selge, et eelnimetatud asutused ristkasutavad tööjõudu ning ühendasutuse loomine mõjutab seda aspekti olulisel määral. Kuidas mõjutaks liitmine asutuste palgavõrdlust ja konkurentsi ning juhtimisstruktuuri. Liigume analüüside ja ettepanekutega edasi lähtudes koalitsioonilepingust, kuid mitte kiirustades.
Eelnevalt oli meediast läbi käinud nende haiglate ühendamine ka PERHi ja lastehaiglaga - mis põhjustel sellest praegu loobusite?
Seda otsust ei saa teha ilma, et toimuksid arutelud linna, Sotsiaalministeeriumi ja PERHi vahel. Kõik otsused sõltuvad siin partneritest riigi tasandil, kuid peavad lähtuma samadest põhimõtetest, kui eeltoodud vastuses.
Milliseid konkreetseid võimalusi näete, et lõimida tervishoiu- ja sotsiaalteenused?
Tervishoiu- ja sotsiaalteenuste lõimimisest ja omavahelisest koordinatsioonist on palju räägitud. See ei ole ainuüksi Tallinnale oluline teema, vaid Eestis tervikuna.
Üheks märksõnaks on kindlasti infovahetus, et erinevad osapooled - meditsiinitöötaja (arst, perearst jne) ja sotsiaaltöötaja saaksid olla ühises infoväljas ja koordineeritult abi osutada. Eelkõige on see oluline nende vaatenurgast, kes vajavad üheaegselt nii tervishoiuteenuseid ja ka sotsiaalteenuseid või inimesed, kes liiguvad tervishoiust sotsiaalsüsteemi. See liikumine peab olema inimese vaates võimalikult sujuv ja toetatud. Näiteks, kui inimene trauma järgselt tuleb haiglast välja, et siis info liigub sotsiaaltöötajale ning sotsiaaltöötaja võtab inimesega ise ühendust ja pakub abi, mitte et inimene ise peaks hakkama keerulises seisus abi otsima – ideaalpildis võiks siin kontakt sotsiaaltöötajaga olla juba enne inimese haiglast väljumist.
Siin on mõistlik vaadata ja uurida häid praktikaid nii teistest riikidest kui ka Eestist – näiteks Viljandi haigla ja sotsiaalministeeriumi algatatud ning haigekassa poolt rahastatud PAIK pilootprojekt, mille eesmärgiks oli ühe meeskonnana inimeste heaks tööle panna tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna osapooled: perearst, pereõde, eriarst, kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ja apteeker ning kindlasti kogukond ja perekond. Või et igas haiglas oleks sotsiaaltöötaja, et kui inimene tuleb arsti juurde/haiglasse, aga on sotsiaalne probleem, siis suunatakse ta ka sotsiaaltöötaja juurde.