Tagasilöögid C. difficile toksoidvaktsiini loomises
Clostridioides difficile vaktsiini kandidaadiks peetud rekombinantset detoksifitseeritud toksiini testiti rahvusvahelises 3. faasi ravimiuuringus, mis viidi läbi 23 riigis aastatel 2017–2021. Uuringus osales üle 17 500 patsiendi, kes olid vanemad kui 50-aastased ning olid suure riskiga saada C. difficile infektsioon.
Avaldatud
Viimati uuendatud
Autor: Adele Tamm, meditsiinitoimetaja
Uuringu eesmärk vähendada C. difficile esmase infektsiooni esinemissagedust ei täitunud, kuid tulemused näitasid, et kolmeannuseline režiim vähendas C. difficile infektsiooni kestust ning vähendas antibiootikumide vajadust. Samuti ei olnud uuring piisavalt pikk, et tõestada korduvate infektsioonide ärahoidmist. Siiski oli vaktsiin ohutu ja patsientidele hästi talutav. Negatiivne uuringu lõpptulemus oli ka teises hiljutises 3. faasi ravimiuuringus, kus uuriti C. difficile A- ja B-toksikoidi efektiivsust ja ohutust. Kuigi seerumi antikehade kontsentratsioon C. difficile toksiinide A ja B suhtes oli mõõdetav, ei andnud see soovitud kaitset.
Miks ei suutnud uuringutes kasutatud inaktiveeritud parenteraalsed toksoidvaktsiinid C. difficile infektsiooni ära hoida, vaatamata edukatele loomkatsetele? Käärsoole haavandeid põhjustavad C. difficile toksiinid ning haavandite kaudu saavad IgG antikehad siseneda käärsoole limaskesta. Teadlaste arvates võib ebapiisav põletik C. difficile infektsiooni alguses takistada immuunsüsteemi kaitsemehhanisme. Ometi ei selgita see, miks loomkatsed näitavad vaktsiinide tõhusust ja inimkatsed mitte.
Siiski on uuringud leidnud, et süsteemselt manustatud toksiini B vastane monoklonaalne antikeha bezlotoksumab takistas edukalt C. difficile infektsiooni kordumist. Bezlotoksumabi uuringuprotokoll nõudis antikeha manustamist antibiootikumravi ajal. Tõenäoliselt oli toksiini põletikuline reaktsioon sel ajal veel olemas, võimaldades antikehal siseneda raku luumenisse. Siiski pole selge, kas põletik oli haiguse kordumise ajal piisav, et selgitada edukat retsidiivide ennetamist.
Uued ravimiuuringud keskenduvad suu limaskesta vaktsiinidele, mis võivad potentsiaalselt ära hoida bakteriaalset kolonisatsiooni ja ennetada sümptomaatilist infektsiooni. Prekliinilises faasis on juba mitmed suukaudsed vektorid. Näiteks mittetoksigeenne C. difficile, mis pakub viivitamatut kaitset toksikogeense C. difficile’ga nakatumise eest, koloniseerides käärsoole. Mittetoksigeense C. difficile eeldatav puudus on see, et ta kutsub esile limaskesta immuunvastuse ainult häiritud käärsoole mikrobiootaga patsientidel. Seega saab sellist vaktsiini kasutada ainult patsientidel, kellel on suur C. difficile infektsiooni risk.
Allikas: Kuijper EJ, Gerding DN. The End of Toxoid Vaccine Development for Preventing Clostridioides difficile Infections? Clinical Infectious Diseases 2024; 79 (6).
