Taastusravi vajavad umbes pooled COVID-19 tõttu haiglasse sattunud patsientidest

Eelmise aasta 3. detsembril avati Tartu Ülikooli Kliinikumis COVID-19 patsientide jaoks isolatsioonivõimekusega taastusravi osakond, mis oli esimene selline Eestis. Osakonna tööst rääkisid Med24-le kliinikumi statsionaarse taastusravi osakonna juhataja Aet Lukmann ning taastusarstid Ronald Rätsep ja Matko Vučica.

„Juba siis, kui patsient oli stabiilne, ent isolatsiooniperiood kestis, oli võimalik ta meile suunata,“ rääkis dr Vučica mai lõpuni avatud olnud osakonnast. Taastusraviga alustati kohe isolatsioonipalatites, mis oli suhteliselt keeruline, kuna need olid väikesed ja taastusraviks täiesti sobimatud. „Tegime tööd ning ootasime isolatsiooni lõppu, et saaksime alustada täismahus kompleksset taastusravi.“

Dr Lukmann selgitas, et isolatsioonivõimekusega palatid olid Riia 167 majas esimesel korrusel endise nakkusosakonna pinnal. Patsiendid ei tulnud palatisse mitte läbi maja, vaid rõdu kaudu.

„Uus osakond oli vaja mehitada vähem kui nädala ajaga – arstid, füsioterapeudid, õed, hooldajad, tegevusterapeudid, logopeedid, psühholoogid…“ loetles Lukmann. Koroonaviiruse teine laine oli aina tõusmas. Inimestele pakuti lisatööd, töötajaid leiti kliiniku teistest osakondadest. Olukorda aitas lahendada ka see, et sel ajal oli ambulatoorne töö oluliselt piiratud ning sai kasutada sealt vabanevat tööjõudu. Dr Rätsep ja dr Vučica olid tol ajal veel residendid ning pidid oma plaane ümber tegema, et vastloodud osakonnas COVID-19 haigetega tegeleda. Kogemus COVID-19 haigete taastusraviga ja patsientide raviandmete analüüs võimaldas uudsel teemal koostada residentuuri lõputööd.

„Covid-haige taastusravi on meeskonnatöö, kuna esineb väga palju tüsistusi ja probleeme: kopsukahjustused, intensiivravist tingitud polüneuropaatia, müopaatia, erinevad neuroloogilised tüsistused ja psühhiaatrilised häired. Sage on aeroobse võimekuse oluline langus, mis väljendub elukvaliteeti langetava halvava väsimusena,“ tõi Lukmann välja.

„Ja mitte ainult neuroloogilised probleemid, vaid ka muud, näiteks on olnud gastroenteroloogilisi tüsistusi. Iga patsient on erinev nõudes individuaalset lähenemist ja täielikku meeskonnatööd,“ kinnitas ka Vučica. COVID-19 läbi põdenud haiged vajasid intensiivsemat jälgimist kõikide parameetrite (sh hapnikusisaldus veres, vajadusel veregaaside analüüs arteriaalsest verest, neeru-ja maksafunktsioon, põletikunäitajad, hemodünaamika, hingamisfunktsiooni objektiivsed näitajad jm) osas. Patsientide seisund võis kiiresti muutuda, pakkudes ootamatult tekkivate sümptomite näol väljakutseid kogu personalile.

Valdavalt olid patsiendid vanemad, kuid see pole raudkindel reegel. Vučica tõi välja statistika: kokku oli osakonnas 87 patsienti, neist kõige vanem 94-aastane, kõige noorem 17-aastane. Kõige kauem viibis osakonnas üks patsient 43 päeva (keskmine 11 päeva) ning kõige kauem viibiti isolatsioonis 15 päeva.

Kaasuvad haigused raskendavad kulgu

Kaasuvate haiguste olemasolu muudab haiguse kulu oluliselt raskemaks, tõdesid Vučica ja Rätsep. Nendeks haigusteks on tavaliselt arteriaalne hüpertensioon (81% nende osakonna haigetest), diabeet (22%) ning ülekaal (57%). Kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega (KOK) patsientide COVID-19 kulg on enamasti tavapärasest pikem ja tüsilikum. Nii näiteks kestis ühe KOK-iga haige taastusravi 38 päeva.

„COVID-19 provotseerib varjus olnud haigusi,“ ütles Lukmann ning Vučica sekundeeris: „Kui patsiendil on olnud mingid kaasuvad haigused, siis COVID-19 süvendas neid. Millised on pikaajalised tüsistused, seda näitab aeg.“

Arstid kinnitasid, et nendest patsientidest, kes jõuavad COVID-19 tõttu haiglasse omakorda umbes pooled vajavad edaspidi taastusravi.

„Statsionaarne taastusravi võiks alata umbes 30 päeva pärast haigestumist, arvestades seda, et haiglasse jõuavad nad 6-8. nakatumisjärgsel päeval,“ ütles Lukmann. „Seda, kui terveks need patsiendid peale taastusravi saavad, ei saa praegu veel öelda, uuringud käivad. Arvatakse, et neist väga suur hulk, kui mitte enamus, vajaks taastusravi jätkamist ambulatoorselt.“

Ta seletas, et hingamisest tulenevad probleemid võivad taanduda suures mahus selleks ajaks, kui patsient läheb haiglaravilt ära, aga aeroobse võimekuse langus ja suur jõuetus võib kesta oluliselt kauem, isegi kuni aasta.

„Ambulatoorse taastusravi jätkamine 8-12 nädalat oleks väga kohane,“ lisas ta. „Selleks on Eestis teadmised ja oskused olemas. Käesoleva aasta suvel on valminud Eestis ka COVID-19 haigete taastusravi käsitlusjuhend.“

Paljudel esineb kognitsioonihäireid

Patsientidel esines ka neuropsühhiaatrilisi häireid, mis oli Rätsepa residentuuri lõputöö teema. Rätsep täpsustas, et keskendus töös kognitsioonihäirete hindamisele. Retrospektiivses uuringus oli kognitsioon hinnatud 56 patsiendil 87-st (65% uuritavatest), kelle puhul esmasel läbivaatusel tekkis kahtlus kognitiivse funktsiooni langusele.

„Selgus, et 30 protsendil uuritud haigetest sedastati kognitsioonihäire, mis on vastavuses varasemate teadusuuringutega,“ selgitas Rätsep. Lisaks tõi ta välja, et patsientidel esines taastusravi perioodil seisundit, mida nimetatakse brainfogiks. Seda võiks iseloomustada kui ajutist segadusseisundit, mida patsiendid kirjeldavad n-ö uduse olekuna.

„Patsient ütles tihti, et saab minu jutust küll aru, aga ta ei tea, mis temaga praegu toimub,“ ütles Vučica. „Ta on nagu udus. Aga see on mööduv. Ühel päeval on halvem, teisel parem.“

„Justkui ajus olevad sahtlid on läinud segamini ja patsient ei leia sealt õigeid asju üles,“ lisas Lukmann. „Väga paljudel juhtudel nägime normaalse kognitsiooni ja normaalse psüühika taastumist.“

Lisaks esines palju ärevust ja stressi, seda nii teadmatuse kui lähedaste pärast.

„Mõnel patsiendil olid samaaegselt lähedased haiglas ja osa juhtudel ei tulnud pereliikmed haigusest välja,“ lisas Rätsep. Näiteks oli taastusravis patsient, kelle abikaasa suri samal ajal haiglas COVID-19 tõttu.

„Pikkadest intensiivravi perioodidest on mõnel patsiendil olnud posttraumaatiline stressreaktsioon,“ täiendas Vučica.

„Osa kirjeldas groteskseid ja hirmutavaid unenägusid, mille tõttu nad vajasid psühholoogi nõustamist,“ ütles Rätsep. „Narkoosis viibimine ja rasked teadvusehäired mõjutavad paljude patsientide emotsioone ja vaimset tervist.“

Kriisis pole kõik ainult halb

„Kriisisituatsioonides on ka positiivset,“ lausus Lukmann. „Koroonaaeg on õpetanud, et muutusi on võimalik teha uskumatult kiiresti. Kasvõi seesama osakond loodi viie päevaga, kuigi kulutas tohutult inimressurssi. Tõdesime, et probleemide hulk, millega tuleb kokku puutuda, on väga ulatuslik ja selleks, et pakkuda kompleksset taastusravi, vajame meeskonnas kindlasti kõiki sidusspetsialiste. Suureks abiks on meie kliinikus töötav toitmisravi meeskond, kes nõustab, kui patsient on düsfaagia või muu terviseprobleemi tõttu parenteraalsel toitmisel, alatoitunud ja vajab toitmisrežiimi muutmist ning hoolikat jälgimist.“

Oluline on ära märkida, et väga kiiresti sai tehtud COVID-19 taastusravi käsitlusjuhend. Kaasatud olid Eesti suuremate kliinikute taastusravi arstid. Käsitlusjuhend on alates maist veebist leitav.

Lukmann leiab, et taastusravis ei pea tingimata tagama COVID-19 põdenutele isolatsioonivõimekust.

„Mulle tundub, et taastusravi tulemused on paremad, kui patsient on pikemalt akuutosakonnas (tavaliselt võib see tähendada 1-2 päevast ravi pikenemist seal) ja tuleb taastusravile siis, kui isolatsioon ei ole enam vajalik. Saame taastusravi alustada selleks sobivates tingimustes, kus on rohkem ruumi ja vahendeid,“ rääkis Lukmann. Ta lisas, et isolatsioonivõimekusega osakonna loomine toimus ju teiste patsientide arvelt. Selleks, et osakonda kiiresti personaliga mehitada, vähenesid teistele haigetele pakutavad taastusravi võimalused. Olgu nendeks insuldi läbi põdenud, raske trauma üle elanud või kroonilise haiguse ägenemise läbi teinud patsiendid. „COVID-19 haigete taastusravi muidugi jätkub, seda aga tavalises taastusravi osakonnas vajalike spetsialistide osalusel ja toetudes nüüdseks juba saavutatud kogemusele.“