SUUR INTERVJUU | Ivo Saarma: Tallinna Haigla ehitamisest loobumine oli õige otsus (2)

Erahaigla Fertilitas asutaja dr Ivo Saarma müüs talle kuulunud aktsiad senistele partneritele. Ta ise jätkab tööd haigla vastutava naistearstina.

Kuidas te sellise otsuseni jõudsite?

Juba algusest peale ei ole ma tahtnud olla mitte nii väga ärimees kui arst. Fertilitast hakkasin üles ehitama mõttega, et kui see ükskord valmis saab, siis saan töötada arstina nii, nagu mulle meeldib. Arvasin, et selleks kulub 15 aastat, aga kulus 30. Praegu tunnen rõõmu erialasest tööst ja tundub, et jaksu veel mõneks ajaks jagub.

Missugune on praegu teie igapäevane töö?

See on naistearsti töö, teen täpselt nii palju, kui mul patsiente on. Nädalas on kolm vastuvõttu, lõikan kahel päeval. Ma ei ole kunagi opereerinud ega vastuvõtte nii palju teinud kui nüüd. Ma naudin seda. Mulle meeldib arstitöö, mu eriala ja inimesed. Ma olen uhke, sest sünnitus ja günekoloogia on üks kiiremini arenevaid erialasid Eestis.

Aga ikkagi, kuidas tuli nüüd see konkreetne otsus praegu haigla juhtimisest loobuda?

Ega ma ju ei teinud sellest teistele omanikele saladust, sai räägitud, et mul hakkab varsti saabuma pensioniiga ja ilmselt tuleb teatepulk edasi anda. Üks asi on olla omanik ja teine asi olla ettevõtte tegevjuht. Seda meelt olen kogu aeg olnud, et tegevjuhte peab aegajalt vahetama, et tuleks värsket verd ja sa ei jookseks kinni. Pead kogu aeg otsima uut sinist ookeani – midagi põnevat, mida turul tehakse vähe, sest pole mõtet korrata ja dubleerida. Lõpuks aga saavad ideed otsa. See, mida tahtsin alustades ära teha, õnnestus mul realiseerida.

Selle protsessi käigus olen jõudnud arusaamisele, et hea juht ei ole see, kes ise kõike teeb ja välja mõtleb. Minu jaoks on ideaalne juht see, kes ise tööd ei pea tegema, vaid leiab targad abilised. Kurb on vaadata, kui juht tahab kõike ise teha. Juht võib andekas olla, aga kui ta suudab enda kõrvale koondada pugejad, kes takka kiidavad ja kellel visioonid puuduvad, siis on see nurisünnitus. Sisemine kriitika ei tule kahjuks, vaid ainult kasuks.

Fakt on see, et tervishoiusüsteem on üsna keeruline. Tal on mitu poolt. Üks on majanduslik ja teine meditsiiniline. Ma olen jõudnud arusaamisele, et haigla tippjuht ei saa olla ainult majandusharidusega. Pigem peab ta olema meedik, peab olema visionäär, kes teeb majanduse poole endale selgeks. Ilma selleta kah ei saa. Õnneks on meil omanikeringis palju minust oluliselt nooremaid arste ja ühega neist oli kohe algul kokkulepe, et ta võtab minult juhtimise üle. Raskusmoment on selles, et pead olema suuteline end taandama sedavõrd, et sa ei muutuks segavaks faktoriks.

Kas see on teie jaoks olnud väga raske?

Jah, see on ikkagi harjumist vajav asi. Seda, kui palju ma jalus olen olnud, peab pigem küsima uue juhi käest. Usun, et olen nüüd kohanenud. Kui minult nõu küsitakse, olen alati valmis aitama, aga ma ei lähe midagi kellegi eest ära tegema ega ürita uue juhi otsuseid kahtluse alla seada. Kui ma olen teisel arvamusel, siis teen suu lahti ja räägin, aga otsuse teeb ikkagi tema ja nii peabki olema. Kui sa ei anna vastutust üle, siis ei kasva uut juhti.

Arstitöö on sarnane. Meie töö on alati seotud riskidega. Mind häirib, kui avalikkus käsitleb tervishoidu nii, nagu siin oleks võimalik anda sajaprotsendilist garantiid. Absoluutselt ei ole! Mitte ühegi probleemiga, sest inimene ise on mõistatus! Kui kunagi ülikooli lõpetasin, siis arvasin, et olen kõige targem arst maailmas. Täna tunnen ennast rohkem nõia kui arstina. Ikka sellesama pärast, kui vähe me inimesest tegelikult teame, kui individuaalne on iga inimene. Kurb on vaadata, kui karatakse kallale, sest arvatakse, et arst peab tagama 100% tervisegarantii.

Mina sain ettevõtjaks ainult sellepärast, et tahtsin teha arstitööd keskkonnas, mis mulle meeldib. Selle kiiksu sain Soomes töötades, kus mulle tehti hea pakkumine, aga peale poolt aastat leidsin, et minu ainuõige koht on Eestis. Tagasi tulles ei saanud ma enam riigisüsteemi minna, sest see oli täis paradigmasid. Tänane pilt ei ole kaugeltki samasugune ja praegu ma enam nii kindel pole, et ei leiaks noore arstina meeldivat töökohta kuskil suurhaiglas.

Mida te tagasi tulles tegite Fertilitases teistmoodi kui tehti suurtes haiglates?

Mul õnnestus ka Taanis olla üsna pikalt. Nii Soomes kui Taanis oli haiglates meeskonnatöö. Meil kipub olema Preisi süsteem, ainult pagunid on arstidel puudu. Haiglate juhtkonna rida on nii pikk, et tekib küsimus, kas alluvaid üldse on? Seevastu seal ei saanud alati arugi, kes on juht. Kõigil oli sõnaõigus. Ma olen praeguseks riigisüsteemist nii kaua eemal olnud, et ma täpselt ei tea, kuidas see on muutunud, mulle tundub, et on paremaks läinud, aga päris ära kadunud see Preisi süsteem ikka veel ei ole.

Meil pole Fertilitases ühtegi osakonnajuhatajat, vaid vastutavad töötajad. Kõik vastutavad töötajad teevad arstitööd. Vastutava arsti rolli võib vajadusel katkestada ja kellegi teise valida. Kusjuures ma andsin võimaluse ka töötajatele sõna sekka öelda. Näiteks siis, kui juhi isikuomadused üldse ei sobinud. Enamasti oleme otsinud juhte meie enda töötajate seast. Eesmärk on olnud võimalikult vähe ülevalt alla administreerimist. See ei sobi tervishoidu. See on ikkagi meeskonnatöö. Kusjuures iga lüli on oluline – haigla hakkab pihta registratuurist.

Fertilitast tehes kopeerisin seda, mida väljaspool Eestit nägin. Sellepärast on mul hea meel, kui noored lähevad ja näevad maailma. Meil tuleb sellest konnatiigist välja saada! Ei käi meditsiini tegemine ainult nii nagu Eestis tehakse! Need, kes pole väljas käinud ei teagi, kuidas see mujal toimub. Mure on aga selles, kas nad ikka tulevad tagasi ja paraku kipub tagasi tulema vähe.

Ettevõtlusega alustamisega oli mul omal ajal palju kõhklusi, sest ega ma majandusest suurt midagi ei teadnud. Aga mul oli häid nõuandjaid, kes mind aitasid ja tol ajal oli Nõmme haigla alustamiseks sobiv koht. Seda üksust ootas sulgemine ja selle baasilt oli võimalik teha eraettevõte.

Missugune sel ajal erasse suhtumine oli?

Väga negatiivne. Ega see pole praegu kah hea. Mind häirib, kuidas ettevõtlusesse tänaseni suhtutakse. Ikka veel on arvamus, et riigiettevõte oleks justkui ausam, parem ja efektiivsem. Tegelikult näitavad faktid sageli vastupidist. Tõsi on, et ettevõtlus otsib kogu aeg võimalusi, aga kui riigil on eraettevõtjaga sõlmitud korrektsed lepingud ja need on üheselt mõistetavad, siis tavaliselt eraettevõte täidab oma kohustusi väga korralikult. Eraettevõte võib olla täpselt sama hea partner riigile kui riigiettevõte. Pigem ollakse efektiivsemad ja motiveeritumad ning enese naba imetlemisega ei tegeleta. Vastasel juhul ei jääda elama.

Üks asi, mida mina omal ajal muutsin, oli palgasüsteem. Ei mingisugust tunnitasu põhimõtet – nii palju, kui tööd teed, nii palju palka saad. Tõsi, anname põhitöötajatele garantii, pidades kinni kutseliidu lepingute kohustustest. Lahkusid need inimesed, kes arvasid, et võivad tunnist tundi lihtsalt istuda. Ja neid on haiglates küll ja küll! Patsient hääletab jalgadega. Mind ei veena absoluutselt see jutt, et arstile saab hinnangu anda ainult teine arst. Kui tal patsiente ei käi, siis ta lihtsalt ei ole hea arst. Hea arst on see, kelle puhul on kõrge patsientide rahulolu. Kui puuduvad oskused ja teadmised, siis kaovad ka patsiendid varem või hiljem.

Fertilitasse on koondunud inimesed, kes tahavad tööd teha, tahavad teenida ja on endale teadvustanud, et tuleb vaeva näha – peab olema hea suhtleja, aga peab end ka kogu aeg arendama. Meie oleme algusest peale praktiliselt kõik oma töötajate koolitused kinni maksnud. Kui eratervishoiult, selleks, et üldse haigekassa lepingut saada, nõutakse, et kõik koolituste punktid peavad olema täidetud, sest muidu lepingut ei tarvitse saada, siis avaliku süsteemi puhul sellist kriteeriumit lepingute sõlmimisel ei rakendata. Tõsi, head arstid teevad seda niikuinii ilma sunnita. Meil on kõik arstid atesteeritud, kõik käivad regulaarselt koolitustel ja seda jälgitakse. Katkestame töösuhte, kui arst seda ei tee.

Kui keeruline on teil olnud leida töötajaid?

Üha keerulisem. Me oleme alati vajalikud inimesed leidnud, aga see pole olnud lihtne. Suur puudus on anestesioloogidest, radioloogidest, neuroloogidest, taastusraviarstidest.

Tervishoid, eriti haigekassa süsteem on niimoodi üles ehitatud, et üks eriala toetab teist. Räägitakse kulupõhistest hindadest, aga see ei ole tõsi. Majandus ei seisa paigal. Esineb inflatsioon, millega hinnad tõusevad igal pool 20-30%, aga kas tervishoius on nii? Ei, kedagi ei huvita, et ka meil on kuludele sama mõju. Teenuste hind püsib ikka sama ning kui korrektsioon toimub, siis suure viivitusega ja see ei ole piisav, kuna on oluliselt hilinenud. Samas ei ole võimalik head teenust pakkuda, kui see ei käi majandusmuutustega kaasas.

Praegu valitseb igal pool personalipõud ja olen kuulnud poliitikute suust lapsejuttu, et likvideerime erameditsiini, sest siis need töötajad tulevad riigisüsteemi tagasi ja nii lahendaks riik personaliprobleemi suurhaiglates. See tundub mulle sellise jutuna, nagu meil oleks orjanduslik kord, teades, et meil kehtib, nagu kogu Euroopas, tööjõu vaba liikumine. Tuleb hoopis oma mõtlemisviisi muuta.

Töösuhted on täna sellised, et ka minul on raske kohaneda. See on üks põhjus, miks õigel ajal tagasi astuda, sest mingist vanusest ei ole sa enam suurteks muutusteks valmis. Ma olen ehitanud sellist personalipoliitikat, kus motiveerid põhitöötajaid, et nad oleksid ettevõttega võimalikult tihedalt seotud. Nüüd on aga nii, et meedik teeb korraga tööd kahes-kolmes-neljas haiglas. Kuidas sa siis teda motiveerid või kellele sa siis töötajat koolitad? Vanasti tegime oma töötajatele palju vabaaja üritusi, kuid nüüd on see kaheldava väärtusega, kuna töötaja ei seo ennast ühegi tööandjaga.

Samas ma võtan mujal töötamist täiesti rahulikult ega takista kuidagi. Spetsialist võibolla ei saagi ühes kohas kõiki asju teha. Nii näiteks Fertilitas ei paku enam sünnitusabi, kuid naistearsti amet eeldab ka selles valdkonnas praktiseerimist. Pooldan printsiipi, et noor arst ei tegeleks ainult ühe kitsa valdkonnaga, vaid ta omandaks kogemusi kogu erialal lõikes.

Kui raske see teie jaoks oli, kui Fertilitasest kümme aastat tagasi sünnitus ära kadus?

Olen praktiseerinud 1986. aastast ja esimesed kümme aastat pidasin end rohkem sünnitusabiarstiks. Oli väga palju, mida tahtsin muuta, mistõttu oli hea meel näha, kui süsteem hakkaski muutuma. Kuigi oli ka neid, kes olid muutustele vastu. Kunagi sai kirjutatud koos kolleegidega raamat „Pereks kasvamine“. Minule jäi ülesandeks sünnituse peatükk kokku panna. Kuna Eestis ei olnud vastav väliskirjandus kättesaadav, siis tuli sõita raamatukogudesse Leningradi. Sain vapustuse osaliseks, kui nägin, kui avatud on maailm, kui erinevaid alternatiivseid võimalusi naistele sünnitamiseks pakutakse. Selleks ajaks oli ka peresünnitus maailmas juba ideena üsna levinud. Ma kasvasin ümber.

Täna olen vastu, kui keegi tahab sünnitusest teha meditsiinilise sündmuse, mis on steriilne ja täis instrumente. Ei, see on peresündmus, millest võib saada meditsiiniline sündmus. Arengumaa ja arenenud riigi erinevus on selles, et viimane on valmis pakkuma väga heal tasemel abi, siis kui selleks vajadus tekib. Kahjuks on sünnitus keeruline protsess ja on tihti ettearvamatu kuluga, mistõttu kodus sünnitamise pooldajat ei ole minust saanud. Ei ole mõtet millegi nii olulisega riskida.

Hakkasin peresünnituste ja alternatiivsete võimalustega katsetama juba Rakveres ja hiljem siis, kui töötasin Lääne-Tallinna Keskhaiglas. See tekitas toona ka konflikte. Tänaseks on suhtumine muutunud ja perekeskset sünnitust pakutakse kõikjal. Mul on küll väike hirm, et hoogsa tsentraliseerimisega hakkab see jälle taanduma. Suures kombinaadis on seda raske pakkuda. Mulle üldse tundub, et Eesti on juba läinud liigset tsentraliseerimise teed. Meil olid kunagi üsna tugevad maakonnahaiglad, mis sisuliselt lammutati. Kurbmäng hakkas pihta sellega, et märkimisväärne osa arstiabist, mida nad oleksid võinud pakkuda, võtsid üle suurhaiglad. Samal ajal oli suurhaiglate ehk niinimetatud kõrgema etapi ehitamise idee regionaliseerimine. See tähendab keerulisemate ja harva esinevate haigustega patsienteide koondamise keskustesse. Väikeses Eesti on see mõistlik.

Täna arendab regionaalhaigla isegi hooldushaiglat. Ja meil ei taheta teha koostööd, tegevusi dubleeritakse. Kõike tahetakse endale krahmata ja seda viisil, et konkurent tuleb välja suretada. Ka Euroopa Liidu tasemel ei ole kasutatud võimalusi piisavalt, et teha koostööd. Teatud juhtude korral oleks kaugelt mõistlikum saata haige välisriiki ravile – see oleks kordades odavam, kui hoida siin valmidust kümnele juhule aastas. Näiteks siirdamised käivad sageli sinna valdkonda.

On loodud olukord, kus noored arstid ei taha maakondadesse tööle minna. Kui võtan näiteks oma eriala, siis maal ei ole piisavalt naistearste, aga miks peaks noor naistearst tahtma sinna minna? Meil on ühenderiala, kus olulisel kohal on nii sünnitusabi kui günekoloogia, märkimisväärne roll on ka kirurgilisel tegevusel. Miks ta läheb maakonnahaiglasse, kui seal on alles ainult ambulatoorne vastuvõtt? Ta kaotab oma ju oma õpitud oskused. Soomes seevastu oli tavaline, et residendid käisid maakonnahaiglates praktiseerimas. Kui noored maal ei käi, siis tekibki valearvamus, et seal ei toimu mitte midagi.

Kui vabariigi algul haigekassa süsteem loodi, siis mulle tundus, et kõik on arenemisvõimeline. Pärast seda aga, kui määratleti arengukava haiglad, kellele anti lepingutele ilma kaalumiseta/hindamiseta eelisõigus, hakkas areng pidurduma. Tänaseks on need haiglad konkurendid erasüsteemile, sest müüvad teenuseid kõikides valdkondades, sh isegi siis, kui teenus puudub haigekassa loetelust. See loob ebavõrdse olukorra. Tegelikult peaks erasüsteem tasakaalustama riigisüsteemi, seda aitama ja toetama. Nii see paljudes Euroopa riikides ka on. Rääkida, et likvideerime tervishoius konkurentsi, on väga rumal mõte, kuid see konkurents peab olema ühesugune. Tõsi on, et meie konkurents on spetsiifiline ning tuleb ära piiritleda see osa, mis nendele reeglitele ei allu. Olen arvamusel, et 2/3 allub nendele reeglitele ja seda tuleb ainult soosida ja vaadata, et see õiglaselt toimiks.

Veelgi enam, olen pikalt võidelnud idee nimel, et panna maksumaksja raviraha liikuma patsiendiga, mis muudaks Tervisekassa tõeliseks kindlustus organisatsiooniks. Ka solidaarsust on võimalik siin säilitada. Ma ei ole seni kuulnud arukaid vastuväiteid, vaid pigem on vastatud demagoogiaga. Kui see muutus toimuks, siis oleks see väga suur paradigma muutus kogu süsteemile ja toimiks tervistavalt, seda ka patsiendi vaates.

See maailmavaade, mida mina tervishoius teeksin, on kaugelt erinev sellest, millises suunas Eesti täna liigub. Seetõttu olen muret täis, sest minu arust oleme teel tagasi mitte edasi. Alates 2008. aastast on Eesti Haigekassa eratervishoiuga käitunud nagu terminaator. Kadusid terved valdkonnad, mida varem pakuti. Meie osatähtsus oli üle 15 protsendi, kuid kahanes 8 protsendini. Tänane Tervisekassa on muutnud oma suhtumist erasse ja viimane korraldatud konkurss oli juba positiivne edasiminek suhtumises meisse. Väga hea õppetund on olnud koroona. Usun, et see pani mõtlema, et erameditsiin ei ole rahvavaenlane, vaid tegelikult tuleks seda osa toetada ja kasvatada. See maandaks oluliselt riigi riske kui ka hoiaks kokku kulusid.

Vaadates, kuidas kerkib tervisemaju, siis eral ei tundu kehvasti minevat.

Mind paneb see imestama. Turg on ju väike – millele nad mängivad? Nendel, kes kõike kokku ostavad, võib kaugem siht olla midagi muud. On suured rahvusvahelised haiglaketid, võibolla üritatakse nende liikmeks saada. Mina olen Fertilitast arendanud samm-sammult. Vabariigi alguses oli kindlasti infrastruktuuri arendamine oluline, kuid ilmselgelt kipub see minema juba üle võlli. Ehitatakse tohutuid haiglaid, nagu haiglahoone oleks midagi sellist, millest teenus läheks paremaks. Ei lähe, kui sul häid töötajaid pole. Millele panustatakse, jääb ebaselgeks. Fertilitase äriplaanis on alati olnud esimesel kohal küsimus, kes on need inimesed, kes hakkavad uut ideed ellu viima ning alles siis tulevad küsimused mis ja kuidas. Mitte kunagi ei ole nii, et ehitan kõigepealt hoone ja siis vaatan, mis edasi saab. See on praegu läbiv paradigma paljudes valdkondades, et enne ehitame ja siis vaatame. Sageli ohitakse pärast, et jõuta õhulossi üleval pidada, kusjuures see on olnud ette teada, et rahastamissüsteem ei ole jätkusuutlik. Minu arvamus on, et Tallinna suurhaigla ehitamisest loobumine oli õige poliitiline otsus. Ma ei näe kuskil pakilist vajadust selle järele.

Ida-Tallinna Keskhaigla ja Lääne-Tallinna Keskhaigla praegused ruumid on ju juba vanad.

Iga hoone amortiseerub mingi aja pärast ja seda tuleb korrastada. See ei tähenda, et iga 50 aasta järel hakkame ehitama uusi hooneid. Kõiki tänaseid suurhaiglaid on kõvasti renoveeritud ja selleks on kulutatud sadu miljoneid. Ainuüksi opiplokkide renoveerimisse on haiglates kulutatud üüratud summad, kusjuures need näevad meil kaugelt uhkemad välja kui meie naabritel Soomes. On vale väita, et olemasoleva renoveerimine või juurde ehitamine on kallim kui täiesti uue ehitamine. Keegi, kes nii väidab, üritab lihtsalt ennast müüa. Kindlasti on see kellelegi kasulik ja ehitusfirma on kindlasti üks huvitatud pooltest. Näen veel, et meil on terve hulk neid, kes tahavad ehitada õhulosse või teha uhkeid projekte ning kulutada sellisele pseudotegevusele kümneid miljoneid, kusjuures algusest peale on näha, et see ei ole hea idee. Tallinna haigla on üks selline näide, kuid Eestis on piisavalt teisigi projekte, kus maksumaksja raha kulutati eimillelegi. Tervishoius oleks ammu aeg paradigmat muuta. Mitte betooni ei ole vaja juurde, vaid inimestesse tuleb investeerida. Näitena võib tuua Soome, kus maakonnahaiglate juurde on ehitatud korterelamud ja kõigile noortele spetsialistidele pakutakse elamisvõimalust 3-5 aastaks, kui tullakse tööle. Sellega lahendati noorte tööletuleku probleem. Tegelikult on palju teisigi võimalusi, kuidas panustada, et leida töötajaid. Samuti on oluline tehnoloogia ja tarkvara arendamine meditsiinis.