SUUR INTERVJUU | Eesti elanike vaimse tervise allakäiku pidurdaks eneseabioskuste õpetamine ja varajane sekkumine

Miks on vaja õpetada eneseabioskusi nii lastele kui ka täiskasvanutele, kas teraapiafond toimib pärast olulisi muudatusi efektiivsemalt ja kuidas luuakse uudset astmelise abi süsteemi, selgitavad intervjuus Med24-le sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna juhataja Anniki Lai ja teenuste koordinaator Triin Naudi.

Kahjuks näitavad viimase aja uuringud, et meie inimeste vaimne tervis on üsna halb. Mis võiks seda parandada?

Anniki Lai: Meil võiks olla esikohal inimese heaolu ja vaimse tervise väärtustamine. Peaasi on see, et me kujundame oma elukeskkonna selliselt, et meil ei tekiks vaimse tervise probleeme ja häireid. Ühiskonnas võiks pöörata rohkem tähelepanu sellele, et me oleksime teadlikud oma tervisest, sh vaimsest tervisest, selle hoidmise olulisusest. Et nii lastel, lapsevanematel, õpetajatel kui ka teistel oleksid vajalikud oskused, mille abil ennast ja oma lähedasi aidata.

Inimene võiks teada, kuidas maandada näiteks ärevust, mis on vahel täiesti normaalne tunne. Neid eneseabioskusi on vaja anda kõigile, sealhulgas lastele. Teatud juhtudel on vaja ka juhendatud eneseabi, see tähendab, et keegi kõrvalt õpetab, kuidas ennast aidata.

Rahvusvaheliselt kasutuses olev vaimse tervise püramiid on selline, kus kõige alumisel tasandil on eneseabi, enesehool ja ennetus, järgmisel kogukondlik tugi, ning püramiidi kõrgemal osal spetsialiseeritud ehk kliiniline ja psühhiaatriline abi. Spetsialistid räägivad omavahel sellest hästi palju, et Eestis on see püramiid liivakella kujuline selliselt, et palju loodame inimesele endale ja teisalt on kõrge ootus psühhiaatrilisele eriarstiabile, kuid vahepealsed astmed – ennetavad tegevused, kogukondlik tugi, väheintensiivsed teenused –, on hästi õblukesed.

Kuidas seda ennetust ikkagi teha?

Anniki Lai: Eneseabi puhul räägime oskuste õpetamisest ja tuleb kohe öelda, et seda ei ole meil loomulikult piisavalt. Kooli õppekavasse peaks olema läbivalt integreeritud eneseabi ja sotsiaalsete oskuste õpetamine.

Päris palju juba ka tehakse, hetkel küll võib-olla veidi rohkem projektipõhiselt. Haridus- ja teadusministeerium on suunanud koolidesse vanemale kooliastmele mõeldud sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õpetamise YAM-programmi. Paljudes koolides on VEPA käitumisoskuste programm nooremale koolieale, mis annab ka sotsiaalseid oskusi.

Muidugi saab rakendada koolitusprogramme, aga pigem on küsimus, kuidas viia need teemad lasteni nii, et see oleks normaalne osa kooli igapäevast? Koolid on teinud hästi palju igasuguseid projekte ja sellest mõnevõrra ka väsinud. Eneseabioskuste õpetamine võiks olla integreeritud kooli igapäevaellu ja õppeprogrammidesse niimoodi, et see ei tähenda õpetajatele ja lastele lisatööd ega aega, seda ei peaks tegema ühe eraldi tunni ajal, vaid erinevate ainete õpetajad saaksid neid sujuvalt õpetada ka enda tunni ajal.

Sotsiaalministeerium hakkab sellel aastal koos Tervise Arengu Instituudiga testima ka õpetajate seas sotsiaal-emotsionaalsete oskuste koolitusprogrammi. Me kõigepealt valime programmi, teeme koolitusi väikesele õpetajate grupile ja viime siis läbi mõjuhindamise. Selle protsessi tulemusena võiks olla Eestis lõpuks üks tugev õpetajaid endid hariv programm. Miks me alustame õpetajatest? Need inimesed, täiskasvanud, kes lastele peavad neid oskusi õpetama, peavad kõigepealt ka ise neid oskusi valdama, et olla eeskujuks ja mudeliks.

Kui veel rääkida ennetusest, siis juba aastast 2014 viiakse Eestis läbi vanemlusprogrammi "Imelised aastad”, mille käigus arendatakse lastevanemate vanemlikke oskusi, ja mille üks eesmärk on ka laste vaimse tervise probleemide ennetamine. See on tõesti hea väga häid tulemusi näidanud programm, ja muidugi võiks see olla vanematele veelgi laialdasemalt kättesaadav.

Mõistlik ongi levitada seda, mis meil on juba olemas ja näidanud häid tulemusi, mitte ainult luua uusi asju. Tegelikult Tervise Arengu Instituut, kes on “Imeliste aastate” programmi koordineerinud, kavandab ka sarnast beebide vanemate programmi. Praegune on mõeldud vanematele, kelle lapsed on vanemad kui kolm aastat, aga oleks hea, et veelgi varem saaksid vanemad oma oskuseid arendada, sest me teame, et lapse esimestel aastatel on mõjud lapse arengule kõige suuremad.

Kui inimesel on juba suuremad probleemid, vajab ta abi spetsialistidelt, keda meil teatavasti napib. Kuidas toimib praegu näiteks teraapiafond?

Anniki Lai: Perearst saab kasutada teraapiafondi raha, et suunata inimesi kliinilise psühholoogi vastuvõtule. Praegu on olukord selline, et perearst peab ise otsima psühholoogi ja siis nii-öelda arveldama tervisekassaga. Tihtipeale saavad inimesed teraapiat vaid ühe korra. See kindlasti ei ole piisav ja raha väga hea kasutamine. Kui inimene sellest ühest korrast abi ei saa, siis see kulu ei ole kõige mõistlikumalt kasutatud.

Teraapiafond ei tööta ideaalmoel, kuna selle praktikas on esinenud mitmeid probleeme. Teine probleem oli see, et psühholoogid ei pääsenud ligi tervise infosüsteemile ja patsiendi kohta andmevahetus käis krüpteeritult meili teel, mis kindlasti ei olnud mugav. Ehk neid tõrkeid oli päris palju, mistõttu seda teraapiafondi ka paljud perearstid väga palju ei kasutanud.

Kolmas probleemistik, mis eelmisel aastal eriti selgelt välja koorus, olid suured käärid erasektori hindade ja selle vahel, mida tervisekassa võimaldab maksta psühholoogidele ravikindlustuse eelarvest. Tihti pidi inimene selle vahe kinni maksma ehk tekkis omaosaluse koht, mis tegelikult ei ole aktsepteeritav, kui me ravikindlustusest teenust osutame,

On selge, et hinnad on jäänud ajale jalgu ja need tuleb üle vaadata ja uuendada. Sellele eelnevalt oli vajalik uuendada aga psühholoogilise ravi regulatsioone. Võtsime selle teema sotsiaalministeeriumis lauale eelmisel aastal ja riigikogus viidi läbi muudatus tervishoiuteenuste korraldamise seaduses, kuhu tõime psühholoogilise ravi mõiste. Tervisekassal hakkab selle eelnõu jõustumise järel, mis juhtub käesoleva aasta lõpus, tekkima võimalus teha otselepinguid psühholoogiapraksistega. Kõigil neil psühhoteraapiat pakkuvatel asutustel, kel tervishoiuteenuse osutamiseks tegevusluba veel ei ole, peavad taotlema terviseametist psühholoogilise ravi iseseisva osutamise tegevusloa ja siis saab tervisekassa sõlmida nendega ka ravi rahastamise lepingu.

See tähendab, et perearstil kaob arveldamise töö ära ja ta saab suunata inimesed kergesti kliinilise psühholoogi vastuvõtule. Samuti tähendab see, et tervisekassa lepingupartnerid, kes on juriidilised isikud, saavad pakkuda teenuseid suuremas mahus. Teisalt võrdsustasime selle eelnõuga psühholoogi tervishoiutöötajaga, mis tähendab, et tal tekib ligipääs tervise infosüsteemile.

Need on päris olulised muudatused, mida tegelikult on ammu oodatud. Hetkel toimetamegi nende lahenduste ettevalmistamise ja rakendusaktidega, et rakendused oleksid õigeks ajaks valmis, natuke tuleb teha veel näiteks IT-arendusi.

Nende muudatustega on loodud pinnas, et psühholoogilist ravi saab edaspidi paremini ja kvaliteetsemalt korraldada ja see oleks inimestele kättesaadavam.. See on aga muidugi esimene samm, mis ei lahenda kogu olukorda.

Samas hakkasite ette valmistama astmelise abi süsteemi loomist. Milleks seda vaja on?

Triin Naudi: See on süsteem, kus abi andmine algab lihtsamatest väheintensiivsetest teenustest, milleks võib olla näiteks juhendatud eneseabi, erinevad individuaalsed või grupiviisilised lühiteraapiad ja nii edasi. Mõte on selles, et abi pakkumisel alustataks just väheintensiivsetest psühholoogilistest teenustest ja seejärel vajaduspõhiselt suunataks inimesed kõrgema intensiivsusega teenusele, lähtudes konkreetse inimese haigustunnuste raskusastmest ja teenuse oodatavast mõjust. [VV1]

Miks see süsteem hea on? Täna on olukord sisuliselt selline, kus iga vaimse tervise murega inimene otsib kas kliinilise psühholoogi või psühhiaatri abi. Tegelikult see ei peaks tingimata niimoodi olema. Päris paljude kergemate vaimse tervise häirete puhul piisaks ka sellest, et õpetada inimesele lihtsamaid vaimse tervise eneseabivõtteid, nagu teevad seda täna näiteks esmatasandil töötavad vaimse tervise õed. Nende sõnul saavadki väga paljud inimesed paari nõustamisega piisavalt palju eneseabi võtteid, ja neil ei ole vaja enam kõrgema astme spetsialistide ehk kliinilise psühholoogi või psühhiaatri juurde pöörduda. Ehk siis eesmärk on see, et ressursside jaotamine toimuks erinevate tasandite vahel, ja need, kes tõesti vajavad psühhiaatri või psühholoogi juurde minekut, saavad seda ka sellevõrra kiiremini. Samas ka kergema vaimse tervisehäirega inimesed saaksid abi kiiremini ja madalamalt astmelt.

Te tellisite analüüsi, mis käsitles Inglismaa, Belgia ja Soome vastavat kogemust. Kui Inglismaal aidatakse madalamal tasemel vaid depressiooni ja ärevushäirega inimesi, siis näiteks Soomes pakutakse teenust suurema hulga probleemide korral. Milline mudel võiks meile sobida?

Triin Naudi: Me tegelikult ei ole veel kindlat suunda võtnud. Juhtrühm, kes seda tööd juhib, alustab alles tegutsemist. Küll aga teame, et ka Eestis on depressioon ja ärevushäired kõige enim levinud vaimse tervise mured. Seda tuleb kindlasti võtta arvesse, kui hakkame astmelist süsteemi arendama, kuid veel on vara öelda, kas jääme ainult nendesse raamidesse.

Detsembris oli meil arutelu, kus osalesid erinevate valdkondade spetsialistid, kes toetasid pigem seda, et me ei looks väga kitsast astmelist süsteemi, sest vajadusi on erinevates valdkondades päris laialt.

Selle süsteemi loomine tundub väga suure ettevõtmisena, luua tuleb ka digilahendused, koolitada inimesi jne. Kui kaua see võib aega võtta?

Triin Naudi: Jah, see on väga suuremahuline protsess. Ühest küljest läheneme sellele pika perspektiiviga ja samal ajal üritame jõuda paralleelselt kiirete lahendusteni. Arvan, et kui me praegu ütleksime, et tuleb oodata aastani 2030 ja siis on meil toimiv astmelise abi süsteem, ei oleks see mõistlik, sest probleemid, mis ootavad lahendamist, on juba täna väga suured.

Siin on jällegi suur roll tööd peagi alustaval juhtrühmal, kellega koos me tahame luua pikaajalise tegevuskava ja panna paika põhilised pidepunktid. Näiteks selle, kes on need spetsialistid, kes hakkavad Eestis väheintensiivseid teenuseid pakkuma ja milline on nende väljaõpe.

Selle tööga paralleelselt kaardistame novembri lõpuks, milliseid väheintensiivseid psühholoogilise abi teenuseid on meil juba praegu riigis olemas ja milline on nende tõenduspõhisus. Aasta lõpu poole tahame juba hakata koolitama spetsialiste selliste väheintensiivsete teenuste pakkumiseks, mida võib-olla Eestis täna veel ei ole, aga kus on olemas hea rahvusvaheline praktika ja tõenduspõhi. Ehk siis läheneme kahe erineva nurga alt – lisaks pikale plaanile tahame jõuda võimalikult kiiresti ka praktiliste lahendusteni, mida on ilmselgelt Eestis vaja.

Anniki Lai: Lisan juurde, et päris mitmed eneseabi tööriistad saavad olema tõenäoliselt digitaalsed. Kindlasti juba sellel aastal hakkame tööle, et luua vastav platvorm ja õppida selles osas kindlasti ka Soome kogemustest, kus on head näited sellest, kuidas eneseabi pakkuda.

Tõenäoliselt saab olema selline samm-sammuline ülesehitamine, mitte nii, et me ootame kolm aastat, millal kõik valmis saab ja siis viime inimesteni, vaid hakkame mingeid teenuseid vähehaaval inimestele kättesaadavaks tegema.

Kogu süsteemi ülesehitamine nõuab kindlasti ka palju raha. Kui kindel olete selle saamises?

Anniki Lai: Eelmise valitsuse otsuste abiga on meil eelarves mõnevõrra raha, et valmistada ette arendusi. Nii et väikest arendusraha meil praegu on. Väike selles mõttes, et räägime mõnesajast tuhandest eurost. Kui räägime inimestele teenuste laialdasest pakkumisest, siis selle arendamiseks läheb miljoneid.

Muidugi on vaimsesse tervisesse vaja juurde investeeringuid ning teeme riigieelarvest täiendavate vahendite eraldamiseks uuele valitsusele kindlasti ettepanekud. Positiivne oli, et päris paljud erakonnad rõhutasid oma programmides vaimset tervist, see teema on nende agendas kõrgel. Loodame, et uuel valitsusel jätkub see samamoodi.

Nagu näitas teiste riikide kogemus, võib sellise süsteemi juurutamisel tulla ette ka takistusi, näiteks Belgias oli alguses perearstide vastuseisu. Milliseid probleeme võib Eestis tulla?

Triin Naudi: Meie oleme tegelikult kogenud vastupidist: väga palju toetust kõikide osapoolt poolt, kes näevad tänaseid probleeme abi kättesaadavusega ja ootavad juba pikisilmi, et meil tuleks mingisugune lahendus ja leevendus ressursipuudusele.

Tegelikult on praegu olemas konsensus, sealhulgas perearstide seas, et midagi on vaja ette võtta. Astmeline süsteem võiks olla hea lahendus. Sellist tugevat vastuseisu või umbusku täna otseselt näha ei ole, aga ilmselgelt võib töö käigus, kui hakkame olemasolevaid süsteeme muutma , tekkida ka lahkarvamusi või vastuseisu. See on iga arendusprotsessi normaalne osa. Praegu on aga vara seda karta, sest toetus selle valdkonna arendamisele on olnud tõepoolest väga suur.

Seega leevendab see süsteem ka suurt spetsialistide nappust?

Triin Naudi: Just, astmelise süsteemi eesmärk on seda ressurssi paremini jaotada ja nappust vähendada, sest see laiendab nende inimeste hulka, kes saaksid pakkuda esmast vaimse tervise abi. Astmelise abi süsteemis ei pea näiteks esmast nõustamist läbi viima psühholoogid või psühhiaatrid, vaid seda võivad teha ka teised eriväljaõppe saanud spetsialistid, näiteks Soomes juhendatud eneseabi puhul ka täiendkoolituse läbinud sotsiaaltöötajad. See on üks potentsiaalne lahendus personali probleemile, kui vaimse tervise abi ei pea käima ainult läbi nii-öelda tippspetsialistide.

Anniki Lai: Me kuuleme hästi palju seda, et spetsialiste on juurde vaja. Tegelikult, arvestades Eesti väiksust tuleb kusagil piir, kui palju meil üldse on võimalik selliseid tippspetsialiste saada. Küsimus on, kuidas me oma olemasolevat tööjõudu kõige paremini kasutame ja inimesi motiveerime.

Me ei saa rääkida ainult sellest, et suurendame koolipsühholoogide või psühholoogide hulka. Kindlasti on neid piisaval hulgal ning teatud määral ka juurde vaja. Aga kõige olulisem küsimus on, kas nende tegevus on tõhus, kas neil on olemas head tõenduspõhised tööriistad, mis päriselt inimesi aitavad. Kas inimene jõuab oma vajadusega õige spetsialisti juurde, kellel on selleks vajalik väljaõpe, et ta saab teda just selles abivajaduse faasis aidata.

Selliselt võiks perspektiivis väheneda nende inimeste hulk, kes kogevad raskeid vaimse tervise häireid. Kui saame võimalikult vara ja vähem intensiivsemate teenustega inimesi kiiremini ja tulemuslikult aidata, siis paraneb sellega nende inimeste elukvaliteet ja väheneb surve kallimatele raviteenustele.