Spordiarst Pii Metsavas: praktikat ei asenda ükski teoreetiline õpe

Kirjeldage palun kliinikut ja selle tööpõhimõtet – keda teenindati, milliseid teenuseid pakuti, kui palju oli meditsiinipersonali, milline oli kliiniku võimekus teha erinevaid diagnostika- ja raviprotseduure?

Olümpiamängud on ainulaadne, tohutult suur multispordisündmus ja spordimaailmas n-ö kirss tordil – sinna pürgivad kõikide olümpiaalade parimad.

Enamik sportlasi elab mängude ajal olümpiakülas. Pariisis oli olümpiakülas umbes 11 300 elanikku – sportlased, taustajõud, delegatsioonide ametnikud. Võib öelda, et olümpiaküla andis väikese linna mõõdu välja.

Kuna olümpiat korraldava linna igapäevaselt toimivat meditsiinisüsteemi ei saa lõhki ajada ning selleks, et sportlasi, kellest paljud on ju maailmakuulsad, kõrgendatud meediahuvist säästa, ehitatakse alati olümpiakülla oma kliinik.

Haiglaks seda nimetada ei saa, sest tehakse ainult ambulatoorset tööd. Tagatud on aga kõik vajalikud teenused – nii erakorraline abi kui sportlastele võistluskeskkonnas vajaminevad terviseteenused.

Pariisi olümpiaküla kliinikus töötas minu teada erinevate graafikute alusel kokku umbes 800 inimest. Arstid, õed, apteekrid, füsioterapeudid jt. Teenuseid, mida pakuti, oli päris palju. Erakorralist meditsiini juba mainisin, sinna juurde väike apteek, radioloogiaosakond, sporditraumatoloogia-ortipeediaosakond. Olid ka kardioloogi, günekoloogi ja silmaarsti vastuvõtud, kabinet erakorraliseks hambaraviks ning jalaravikabinetid. Esmakordselt olümpiamängude ajaloos võttis Pariisi olümpiaküla kliinikus sportlasi vastu spordipsühholoog-psühhiaater.

Terve eraldi korrus oli füsioteraapiateenustele ja taastusravile, näiteks pakuti massaaži, jäävanne, erinevaid lümfidrenaaži soodustavaid teraapiaid. Seda kõike siis lisaks kõige olulisemale – füsioteraapiale.

Kas kliinikus oli ka midagi sellist, mis üllatas?

Jah, radioloogiaosakond, mille töökorraldus oli erakordselt muljetavaldav. Võimalik oli teha nii ultraheli, röntgendiagnostikat kui magnettomograafilisi uuringuid. Mida ei olnud kohapeal, oli kompuutertomograafia. Kuid kui tekkis vajadus, korraldasime selle väga operatiivselt kõige lähemal asuvas Pariisi linna meditsiiniasutuses, suunamise ja eritranspordiga.

Vajadusel oli magnetuuring tehtud poole tunniga ja radioloogide vastus saabus pooleteise, maksimaalselt kahe tunni jooksul.

Radioloogid olid sporditraumadega väga hästi kursis ja piltide kirjeldused ülimalt eesrindlikud. Kõigepealt kirjeldati ära patoloogia, lõpuks mainiti lühidalt, sageli vaid ühe lausega ka normleid. Kliinikus töötas kolm radioloogi, kõik prantslased, kes koostasid uuringuvastused nii inglise kui prantsuse keeles. Kõik arstid, kes vabatahtlikena töötasid, jäid radioloogide tööga väga rahule, see oli kõrgtasemel.

Kui radioloogil tekkis kahtlus ja vajadus mingiks täiendavaks uuringuks, siis see kohe ka tehti. Sportlane ei pidanud tulema tagasi uuringule suunanud arsti juurde, et uut uuringut tellida. Logistiline liin oli väga mugav ja kiire, sümpaatselt korraldatud. Raviotsused ja vajadusel ka võistluskeelud, kui vigastus seda nõudis, tehti seetõttu väga lühikese ajaga. Kuid on selge, et niiviisi saab asju korraldada ainult teatud tingimustes.

Erakorraline abi oli kõigile olümpialastele tasuta. Kogu kliiniku teenused olid tasuta sportlastele ja vastava akrediteeringuga taustajõududele, mittesportlase akrediteeringuga inimestele tasuta võimaldatud teenuste valik oli veidi piiratum.

Olete üks vähestest Eestis töötavatest spordiarstidest, kes lõpetanud ROK-i spordimeditsiini täiendõppe programmi. Kas te hindate seda programmi erialaselt kasulikuks? Kas Eesti spordiarstid võiks programmi vastu rohkem huvi tunda?

ROK-i spordiarstide diplomiõppe programmi on läbinud kolm Eestis töötavat arsti. Tegemist on spordimeditsiinispetsiifilise kaheaastase täiendõppega, mis lõpeb eksamiga. Mida kõik osalejad, muide, ei sooritagi.

See on väga hea täiendõppevõimalus, mida soojalt soovitan.

Kes soovib olümpiamängudel arstitööd teha, peaks alustama just ROKi-i tasemeõppe läbimisest. Kõik arstid, kes kliinikus ühel või teisel positsioonis töötasid, olid selle programmi läbinud.

Samuti on üha enam rahvuskoondiste arste vastava diplomiõppe läbinud. Ja see on ka ROK-i üks suuremaid eesmärke, et ühel heal päeval on kogu olümpiamängudel sportlastega kokku puutuv meditsiinipersonal ROK-i täiendõppe programmi läbinud. Olemas on näiteks programmid on nii arstidele, proviisoritele, füsioterapeutidele kui toitumisnõustajatele.

Täispikka intervjuud spordiarst Pii Metsavasega saab lugeda septembri lõpul ilmuvast ajakirjast Lege Artis.