Sotsiaaltöötaja ei saa 365 päeva aastas olla valves 24/7 – seadused ei luba, inimesed ei jaksa

Artikkel ilmus Eesti Linnade ja Valdade Liidu kodulehel, selle autoriks on sotsiaalvaldkonna asjatunbdja Marelle Erlenheim.

Erinevatel kohtumistel, üritustel ja analüüsides esitatakse ootust, et KOVide sotsiaalosakonnad peaksid olema valmis reageerima igal ajal – päeval, öösel, nädalavahetusel eeldades, et sotsiaaltöötaja peaks olema ööpäevaringne kriisihaldaja, kes on valmis abivajadusele koheselt reageerima. Sellise illusiooni loomine, et KOVid on kui 79 operatiivteenistust, kelle töötajatele ei kehti töö- ja puhkeaja seadused, on ohtlik.

Väikestes KOVides puudub isegi teoreetiline võimalus 24/7 abiga katvuseks

Mõteldes sellele, kui vähe on väiksemates KOVides sotsiaalvaldkonna töötajaid, siis ei ole mõeldav, et neile oleks võimalik valveaja kehtestamisel tagada 11 tunnist järjestikust puhkeaega ööpäevas ja 48 tundi nädalas. Arvestama peab seejuures, et valveaeg ei lähe puhkeaja sisse. Kui kuus on 31 päeva, siis on see 744 tundi „valmisolekut“ kuus, mis tuleks töötajate vahel jagada olukorras, kus samal ajal on vaja ära teha ka kogu igapäevane töö. Sellist koormust ei luba seadus, ei kannata tervis ega töö kvaliteet.

Juhul, kui kangelaslikult siiski suudetakse tagada igal hetkel valmisolekus olev sotsiaaltöötaja, siis ilma 24/7 kättesaadavate töövahenditeta (näiteks eritransport; teenuskohad, kuhu abivajaja viia; abivahendid kukkunu tõstmiseks; seadustest tulenevad õigused jms), ei ole pelgalt kontakttöötaja olemasolu kiiret abistamist tagav ressurss.

Igat võimekust saab muidugi luua, kui selleks on piisavalt raha. Raha olemasolul ei peaks ka sotsiaaltöötajaid koormama, vähemalt linnalistes piirkondades oleks piisavalt teenuseosutajaid, kes oleks valmis sellist teenust pakkuma. Loota, et KOVid suudavad vajaliku rahastuse leida enda eelarvetest ei ole realistlik, sest täna ei suudeta kohustuslikke sotsiaalteenuseidki ootustele vastavalt osutada. Riigieelarve vaatest on tänases julgeoleku olukorras esmane nn valmisoleku seadusega kehtestavate kriisiülesannete täitmiseks vajaliku rahastuse tagamine mitte uue operatiivteenistuse loomine.

Igale probleemile leidub toimiv lahendus, ainult see peab olema mõistlik

Vananevas ühiskonnas on paratamatult vaja leida lahendusi, kuidas vähemaga tagada rohkemat, sealjuures on ka operatiivteenistuste töömahukuse vähendamine igati vajalik. Lahendusi otsides tuleks siiski lähtuda sellest, mis mõistlik ja jõukohane.

Näiteks võiks kaaluda täisealistele abistamisele samasugust lahendust nagu on abivajavate laste abistamisel, kus töövälisel ajal aitab olukorda lahenda üleriiklik Laste infoabi teenistus Sotsiaalkindlustusametis (SKA). Analoogselt lastega saaks KOV ka täisealiste puhul esimesel võimalusel abistamise üle võtta. Selleks, et keskne abistamine toimiks, oleks vaja igas piirkonnas statsionaarse õendusabi haiglat, hooldekodu, sotsiaalmajutusüksust vms, kuhu SKA saaks vajadusel operatiivteenistuste abiga inimese suunata, see annaks KOVile aega püsilahendusteni jõudmiseks.

Kindlasti tuleb edasi minna ka tegevustega, mis hakkavad operatiivteenistustel oma töös märgatud abivajadusest paremini teavitada, kuid see võimalus jääks ennekõike nende abivajajate jaoks, kelle abistamine ei eelda kiirreageerimist.

Sotsiaaltöö vajab mõistmist, mitte ülekoormust

Kohalike omavalitsuste sotsiaalosakonnad ei saa ega tohi muutuda varjatult operatiivteenusteks. See ei ole seaduslik, see ei ole eetiline, see ei ole jätkusuutlik ja tegelikult ei taga ka vajalikku abi, kuna abistamiseks vajalike 24/7 toimivate teenuste loomine üle Eesti ei ole igale KOVile jõukohane.

Iga sotsiaaltöötaja on mitte ainult väärtus oma tööandjale, vaid väärtus kogu ühiskonnale. Kui sotsiaaltöötaja panna pidevasse ooteseisundisse ja eeldada talt vastutust abivajaja tervisliku seisundi jm abivajaduse hindamise ja koheselt toimiva lahenduse tagamisel, siis on läbipõlemine kiire tulema. Abistamise asemel võib töö iseenesest muutuda kriisiks, mis viib töötaja valdkonnast lahkumiseni.

Riigiga ülesannete jaotuses tuleb arvestada mitte ainult tänast hetke ja üht osa tööst, lahendused peavad olema ka pikemas vaates jätkusuutlikud. Alles on KOVidele üle antud asendushoolduse ja matusetoetuse rahastus, loodud hooldusreformiga suur koormus eelarvetele, antud vaimse tervise teenusteks rahastus koos rahanumbrist suuremate ootustega. Täna on ettevalmistamisel rehabilitatsiooniteenuste korralduse muudatused, milles on nähtud omavalitsuste teenustele senisest suuremat rolli. Töös on ka kergemate erihoolekandeteenuste üleandmine KOVidele.

Pädevusnõuded, ootused, töötajate vajadus ja sellega kooska rahaline kulu kasvab iga muudatusega, nii võib täna väiksena tunduv lisapanus tulevikus olla üks neist, mis viib vastutuse ja koormuse suuremaks kui on võimalik inimlikult ja rahaliselt täita, seetõttu ei ole mõistlikmka seaduste ees silm kinni pigistada ja oma töötajate tervise hinnaga riigiga kokkuleppeid sõlmida. Kui oleme ühel nõul, et sotsiaalvaldkonnas peab säilima teenuste hea tase ja inimkesksus, siis on vaja seda kaitsta ja selleks ei piisa ainult sotsiaaltöötajate enda panusest