Sotsiaalministeerium saatis kooskõlastusele väljatöötamiskavatsuse patsientide suhtes ohjeldusmeetmete rakendamiseks
Tervishoiutööajad puutuvad oma töös kokku olukordadega, kus patsiendi vaimne seisund muudab tema käitumise ohtlikuks nii talle endale kui teistele. Sellistes olukordades tuleb vahetu ohu vältimiseks rakendada ajaliselt piiratud ohjeldusmeetmeid, kirjutab ministeerium seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuses.
Avaldatud
Viimati uuendatud
Kehtiv õigus lubab tervishoiuteenuse osutamisel ohjeldusmeetmeid rakendada üksnes juhul, kui patseint on paigutatud haigla psühhiaatriaosakonda tahtest olenematu psühhiaatrilise abi raames (PsAS § 14). Praktikas esineb aga olukordi, kus patsient viibib ravil vabatahtlikult või saab tervishoiuteenust väljaspool psühhiaatriaosakonda – näiteks intensiivravis, EMO-s või kiirabis, kus samuti esineb ohjeldusmeetmetega sekkumise vajadus.
Ka õiguskantsler on juhtinud tähelepanu, et kehtiv õigus ei võimalda patsiendi eelneva nõusolekuta ohjeldusmeetmete rakendamist vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja õendusabi teenuse osutamisel.
Ohjeldusmeetmete rakendamine on intensiivne vabaduspõhiõiguse riive (PS § 20), mistõttu peab selleks olema seadusest tulenev selge alus. Asutusesisesed juhendid ja ravistandardid ei saa asendada õigusakti.
Õigusliku aluseta tegutsemine võib viia olukorrani, kus:
- patsiendi õigusi rikutakse meelevaldselt või ebaproportsionaalselt;
- tervishoiutöötaja väldib sekkumist õigusliku ebakindluse tõttu;
- ohjeldusmeetmeid ei dokumenteerita ega kontrollita;
- puudub selgus õiguskaitset taotlemise võimaluste osas;
- tervishoiutöötajate koolitus on ebaühtlane ja mittesüsteemne.
Olukorra õiguslik reguleerimata jätmine suurendab nii inimõiguste rikkumise kui ka tervishoiuteenuse kvaliteedi languse riski.
Eeltoodust tulenevalt keskendub väljatöötamiskavatsus (VTK) vajadusele reguleerida tagada seaduslik alus ohjeldusmeetmete rakendamiseks nendes olukordades, mida kehtiv õigusruum ei hõlma, kuid mis meditsiinipraktikas on vältimatud.
Eelnõu eesmärk on luua selge ja õiguspärane raamistik ohjeldusmeetmete rakendamiseks tervishoiuteenuste osutamisel juhtudel, mil patsiendi psüühikahäirest tingitud käitumine kujutab otsest ohtu tema enda või teiste elu ja tervise suhtes. Regulatsioon peab tagama, et ohjeldusmeetmeid kasutatakse vaid erandjuhul6, lähtudes minimaalse jõu kasutamise printsiibist, austades põhiõigusi ning tagades õiguskindluse nii patsientidele kui ka tervishoiutöötajatele.
Eesmärgi saavutamiseks sätestatakse seadusega:
- ohjeldusmeetemete kasutamise tingimused;
- võimalike ohjeldusmeetmete liigid;
- ohjeldusmeetme kasutamise otsustamise pädevus (arst, äärmisel juhul õde);
- ohjeldusmeetme kasutamise jälgimine;
- nõuded dokumenteerimisele;
- ohjeldusmeetme rakendamise järgne vestlus;
- ohjeldusmeetme kasutamisest teatamine ja järelevalve;
- patsiendi õiguste tagamise mehhanismid.
Regulatsioon peab olema kooskõlas rahvusvaheliste ja Euroopa Liidu inimõiguste standarditega.
Seaduseelnõu väljatöötamiskavatsusega saab tutvuda eelnõude infosüsteemis.
