Sotsiaalmeedia, noored täiskasvanud ja alternatiivmeditsiini info levik

Autorid: Jaana Davidjants, külalisteadur, Katrin Tiidenberg, osaluskultuuri professor, Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituut. Artikkel ilmus jaanuari Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Perearsti ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Kiire inforinglus on tõstnud keskseks teemaks usalduse. „Usaldus ja visuaalsus: igapäevased digipraktikad (TRAVIS)” on rahvusvaheline uurimisprojekt (Eesti, Soome, Suurbritannia, Austria), milles uurime, kuidas inimesed kogevad, loovad ja väljendavad usaldust igapäevases heaolu ja tervisega seotud sotsiaalmeediakommunikatsioonis.

Projekti raames intervjueerisime nii terviseinfo loojaid kui ka vastuvõtjaid: sisuloojaid (arste, terviseorganisatsioone ja suunamudijaid), aga ka sotsiaalmeedia kasutajaid (18–30-aastaseid noori). Lisaks analüüsisime sotsiaalmeediasisu ning uurisime, kuidas erinevad platvormid terviseteemalist kommunikatsiooni mõjutavad. Käesolevas artiklis keskendume sellele, millised tegurid soodustavad alternatiivmeditsiiniga seotud info levikut ja kuidas noored täiskasvanud hindavad selle usaldusväärsust.

Terviseinfo: vanaemalt, sõbrannalt ja internetist

Nagu selgub varasematestki uuringutest, vaevab Eesti tervisesüsteemi ressursipuudus, mis tähendab, et perearste, psühhiaatreid ja kliinilisi psühholooge napib (1). Seda kinnitasid ka meie intervjuud – noored tõdesid, et arstiaega saada on keeruline, kui mitte võimatu. „Perearsti jutule ma hästi ei saa ... kui helistada, siis tihtipeale ei saa isegi mitme päeva jooksul kedagi kätte,“ rääkisid meile uuringus osalejad. Nad pidasid sellist olukorda üldjuhul paratamatuks, nentides, et „nad lihtsalt ei jõuagi, mis on ka arusaadav“, või et „mitte midagi pole teha selles suhtes, õhust ei tekita“. Sarnane paratamatuse diskursus ning kohati isegi püüd vältida tervisesüsteemi koormamast oli omane ka meie uuritud inglise noortele, kui nad rääkisid NHS-i (The National Health Service) süsteemist.

Kuna arstile pääsemine on keeruline, kujundavad noored enda jaoks välja alternatiivsed abi-, info- ja nõu saamise trajektoorid. Mõnel juhul asendavad need arsti juurde jõudmise, mõnel juhul lükkavad seda edasi, kuni alternatiivsed lahendused on end ammendanud, ja mõnel juhul asendub riiklikust süsteemist abiotsimine erakliinikusse pöördumisega. Viimane pole siiski kõigile taskukohane. Sel juhul otsitakse abi tutvustest ning helistatakse näiteks arstiharidusega sugulasele või „elukaaslase perearstist tädile“. Eriti kriitiline on osalejate kogemuses arstiabi kättesaadavus vaimse tervise osas: „Kõik, kaasa arvatud mina ise, on olnud niikaugel, et nad on kas läinud läbi EMO nii, et nad on nagu enesetapukatsega viidud, või nad on olnud nagu lähedal,“ rääkis 22 aasta vanune Tiiu. Seetõttu on noored, kelle jaoks vaimse tervise teema on aina vähem tabu, vahel ise „tugitoolipsühholoogid“, jagavad arstide nõuandeid kamba peale ja diagnoosivad oma sõpru – kel on juurdepääs arstile, see jagab teadmisi teistega.

Sõprade ja sugulaste kõrvalt otsitakse sageli terviseinfot internetist. Populaarsed on nii kliinik.ee kui ka Terviseameti veebileht, välismaa allikatest mainiti korduvalt Ühendkuningriigi NHS-i. Noored jälgivad ka tervisesisu jagavaid sisuloojaid või kaevuvad info järele sotsiaalmeediagruppidesse. Eriti soodustab gruppide loomist ja neis osalemist Facebook. Teatud noori suunab sotsiaalmeediasse infot otsima ka vähene usaldus peavoolumeedia suhtes. Ühe intervjueeritava jaoks surus peavoolumeedia pandeemia ajal vaktsineerimist liialt peale, samas kui tema sotsiaalmeedias levis vaktsineerimisest keelduma kutsuv teine äärmus.

Vahel suunduvad noored sotsiaalmeediasse seetõttu, et mure ei tundu pakiline või peetakse küsimust selliseks, mille korral oleks mõistlik koguda n-ö laskemoona, et lõpuks arsti juurde jõudes veenev olla. See näitab, et mõned terviseteemad on sellised, kus patsientide seas levib seisukoht, et arst ei usu neid või tal pole aega neid ära kuulata ning see suurendab info ja abi otsimise olukorras sotsiaalmeediasse pöördumise tõenäosust. Siis tundubki asjakohane teha enne arstivisiiti „kerget research’i omal käel”. Sedalaadi taustaguugeldamine on noorte seas suhteliselt levinud.

Mida pakub noortele täiskasvanutele sotsiaalmeedia?

Praeguseks on palju räägitud infokorratusest, mille põhjusena nähakse institutsioonide autoriteedi nõrgenemist ja usaldamatuse kasvu ametliku teabe suhtes. Aina kasvab nende inimeste hulk, kes kalduvad uskuma alternatiivseid fakte, mis põhinevad tajutud tõel, mis pole tingimata teaduspõhine. Sotsiaalmeedia pakub head platvormi, et jagada selliseid tundmuslikke „tõdesid” ja kasvatada nende ümber võrgustunud kogukondi.

Sotsiaalmeedia platvormidel on valuutaks näiline autentsus ja ehedus. Sotsiaalmeedia uuringutes ei tõlgendata autentsust inimese omadusena, vaid pigem kommunikatiivse nähtusena – sisuloojad loovad autentsust näiteks emotsionaalse keele kaudu, mille tihti ka publik omaks võtab. Näiteks 22-aastase Merle sõnul usaldab ta sotsiaalmeediat, sest seal väljendatakse tundeid, mida ta tõlgendab spontaansema ja ausama lähenemisena: „Sotsiaalmeedia kasuks mängib see, et seal jääb inimlikkus tugevalt alles. Kui inimesed kirjutavad näiteks, et nad on millegi peale vihased, siis see viha on hästi tajutav.“

Terviseinfo kontekstis otsitakse sotsiaalmeediast sageli just isiklikke kogemuslugusid. Sellised lood pakuvad olulise info kõrval ka emotsionaalset tuge. Kui tervisemure on suur, annab sotsiaalmeedias nähtu lootust, et kõik saab korda, lisaks tekitavad teiste kogemused tunde, et inimene ei ole oma murega üksi. Intervjueeritavate sõnul on sotsiaalmeedia nende jaoks sageli olnud suureks abiks ja nad on leidnud sealt nii tuge kui ka praktilisi nõuandeid näiteks ärevus-, toitumishäire või kehakuvandiga seotud ebakindluse korral. Ometi võib ka tervisealane valeinfo olla tundepõhiselt veenev, kaasahaarav ja tekitada toetatuse tunde. Tänu sotsiaalmeediale jõuavad karismaatilised sisuloojad, kes mõistavad platvormide toimimismehhanisme, palju suurema publikuni kui varem. Tegu on iseennast taastootva ringiga – mida populaarsem sisulooja, seda rohkem algoritm teda soovitab ja seda laiema publikuni info jõuab ja seda enam tema populaarsus kasvab.

Eestlased, interneti- ja loodusrahvas

Inimeste otsuseid tuleb vaadelda laiemas kultuurilises, sotsiaalses ja ajaloolises kontekstis. Eestlased suhtuvad rahvameditsiini ja teistesse alternatiivsetesse ravimeetoditesse jätkuvalt lugupidamisega (1). See ilmnes ka meie intervjuudes – inimesed eelistasid pöörduda arsti poole alles siis, kui looduslikud meetodid olid proovitud. Loodusmeditsiin oli esimene ja eelistatud lahendus, „et mitte niisama võtta väga palju pille“. Samuti väljendati skepsist liigse antibiootikumide tarbimise suhtes.

Intervjuudes kerkis tugeva teemana esile ka Miracle Mineral Solutioni (MMS) kasutamine ravimina. Seda võib selgitada asjaoluga, et intervjuud viidi läbi COVID-19 pandeemia lõpus, aastal 2023. MMS-i hakati eriti aktiivselt propageerima just pandeemia ajal. Meie uuritavad suhtusid sellesse valdavalt kriitiliselt (ühe erandiga, kes oli MMS-i usku) – intervjueeritavate jaoks oli selge erinevus, kas jutt käis taimeteedest või olmekemikaalide tarbimisest ravimeetodina, näiteks ütles 26-aastane Ingrid: „... miks need ebaravi asjad nagu lendavad, on see, et lubadus on, et need on nii quick fix ja easy fix. Et justkui sa võtad selle mingi ühe MMS-i sisse ja sul on kõik asjad ravitud vähist jalaseeneni.“ See näitab, et noored täiskasvanud üldiselt mõistavad, et sotsiaalmeedia sisu võib olla suunatud haavatavate inimeste ärakasutamisele ning kasu teenimisele nende murede arvelt.

Kokkuvõtteks

Nagu selgus intervjuudest, minnakse sotsiaalmeediasse tihti infot otsima, sest tervisesüsteem on ülekoormatud. Nii täidavad meditsiinitöötajatest ekspertsisuloojad, enam-vähem teaduspõhisuse juures püsivad suunamudijad ja alternatiivtõlgenduslikud sotsiaalmeediagrupid tervishoiusüsteemi ressursipuudusest tekkinud tühimikke. Aga mitte alati – vahel eelistatakse teha enne arstile minekut omal käel „veits research’i“ või turgutatakse end loodusravimitega lootuses, et arstile minekust pääseb.

Sotsiaalmeedia ei kao inimeste infosüsteemist, k.a terviseinfo ökosüsteemist ilmselt kuhugi, seetõttu on oluline leida parimad viisid sellega kooseksisteerimiseks. Sotsiaalmeedial on terviseinfo kontekstis tähtis roll just emotsionaalse toe pakkumisel. Paljude jaoks on veebikogukonnad need kohad, kus nad kogevad mõistvat suhtumist ning leiavad lootust. See tähendab, et valeinfo levikuga võitlemisel ei pruugi kitsamad digipädevuse algatused olla piisavad. TRAVIS-uuringust oleme õppinud, et inimesed ei hinda sisu alati selle alusel, kas see on faktitäpne või mitte, vaid usaldavad seda, mis neid toetab, neile meeldib ja neid kõnetab. Hea oleks, kui neid kõnetaks teaduspõhine terviseinfo, ükskõik kas arstikabinetis või sotsiaalmeedias. Sotsiaalmeedias tegutsevad arstid on äärmiselt tänuväärsed, ent koostööd võiks kaaluda ka teaduslähedasemate suunamudijatega, kes võiksid lisakoolituse korral toimida tervishoiuinstitutsioonide käepikenduse ja kõneisikuna.

Kasutatud kirjandus

1. Tiidenberg K, Renser B, Uibu M, Seema R. Osaluskultuuriline heaolu ja vaimne tervis. In Katrin Tiidenberg, Merike Sisask (eds). Eesti Inimarengu Aruanne. Tallinn: Eesti Koostöö Kogu; 2023: 251−26