Sõiduki juhtimisoskuste hindamine peale haigestumist on Eestis reguleerimata

Autorid: Heili Piilberg, Regionaalhaigla Taastusravikeskuse tegevusterapeut-koordinaator; Sandra Bisset, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, tegevusterapeudi õppekava õppejõud-kaaslektor; Veronika Asi, Regionaalhaigla Taastusravikeskuse tegevusterapeut; Hanna-Maria Põldma, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, tegevusterapeudi õppekava juht, õppejõud-juhtivlektor.

Enamikule autojuhtidest tähendab sõiduki juhtimine vabadust ja kontrolli oma elu üle. See ei ole aga inimõigus, vaid litsentseeritud tegevus – juhiloa saamiseks on vaja sooritada eksam ning läbida tervisekontroll. Kuigi sõiduki juhtimine võib tunduda väga lihtsa tegevusena, on selleks vaja keerukaid ja kompleksseid oskusi ning, veelgi enam, kõiki neid oskusi tuleb kasutada üheaegselt, mis teeb sõiduki juhtimisest ühe kõige keerulisema igapäevategevuse.

Eesti liiklusseaduse§33 sätestab, et juht peab enne sõidu alustamist veenduma, et tema terviseseisund lubab sõidukit juhtida.Liiklusseaduse§70 ütleb, et juhil ei tohi olla sellist haigusseisundit, mis takistab liiklusolude täpset tajumist ehk liiklusohtlikku terviseseisundit. Erinevate tervisekahjustuste järgselt on vajalik sõiduki juhtimisoskuse hindamine, sest teatud juhtudel ei pruugi inimesed oma häireid tajuda. Näiteks on uuringud näidanud, et mõned insuldihaiged hindavad oma võimeid üle ja nii suureneb oht sattuda liiklusõnnetustesse. Liiklusseadus toob välja, et liiklusohtliku terviseseisundi tuvastab arst. Liiklusseaduse §70 on ära toodud viis erinevat terviseseisundit, mille korral on sõiduki juhtimine keelatud. Pikem nimekiri liiklusohtlikest terviseseisunditest on ära toodud valitsuse määruses nr 80 „Mootorsõidukijuhi ja juhtimisõiguse taotleja ning trammijuhi ja trammi juhtimisõiguse taotleja tervisekontrolli tingimused ja kord, tervisetõendite vormid ning tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille puhul mootorsõiduki ja trammi juhtimine ei ole lubatud“. Üheski Eesti seaduses pole aga kahjuks selgesõnaliselt välja toodud nõuet, et kui inimest on tabanud terviserike, mis võib vastata liiklusohtlikule terviseseisundile, tuleks tema tervisetõendile vastavust uuesti hinnata.

Ravijuhenditest puudutab juhtimisoskuse hindamist kaks ravijuhendit. Insuldi taastusravi ravijuhendi järgion sõiduki juhtimiseks vajalike oskuste hindamine taastusravi üks osa, mille käigus peab välja selgitama patsiendi motoorsed, sensoorsed ja kognitiivsed oskused. Neid hindavad taastusravispetsialistid kasutades standardiseeritud teste ja mõõdikuid. Ravijuhend „Alzheimeri tõve diagnostika ja ravi“ annab kaks soovitust: kerge dementsussündroomiga Alzheimeri tõvega patsientidele on soovitatav vähemalt üks kord aastas teha ohutuse hindamiseks liikluses neuropsühholoogilised testid vastava spetsialisti (neuroloog, psühhiaater, geriaater) otsusel. Mõõduka ja raske dementsussündroomiga Alzheimeri tõvega patsiendi mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise algatab raviarst ning teavitab sellest patsienti ja tema lähedasi.

Sõidukijuhtimise hindamine pärast terviserikkeid on erinevates Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika riikides erinevalt korraldatud, igal riigil on oma regulatsioonide kogum. Üldised tunnusjooned on aga järgmised:

• Enamikes riikides peavad juhid läbima meditsiinilise hindamise pärast terviseriket, mis võib mõjutada nende sõiduvõimekust.

• Paljudes riikides on tervishoiutöötajad kohustatud teavitama riiklikke ameteid patsientidest, kelle terviserike võib kahjustada nende sõiduvõimekust.

• Mõnes riigis nõutakse lisaks maanteel sõiduteste või simulaatorite kasutamist.

• Teatud terviseriketega juhid võivad olla kohustatud läbima regulaarseid hindamisi, et tagada, et nad sobivad sõidukit juhtima.

Näiteks Rootsis juhib sõiduvõimekuse hindamist pärast terviserikke tekkimist Rootsi transpordiamet (Transportstyrelsen). Juhid ise ja ka tervishoiutöötajad on kohustatud teavitama ametivõime, kui on tekkinud seisund, mis võib mõjutada sõiduvõimekust. Juhid, kellel on olnud tõsine terviserike, peavad tõendama oma sõiduvõimekust hindamiste kaudu, mis võib sisaldada nii kognitiivseid- kui ka sõiduteste. Näiteks Parkinsoni tõve korral on vajalik regulaarselt läbida meditsiinilisi kontrolle, et juhtimisõigus säilitada. Soomes aga reguleerib autojuhtimisõigust transpordi- ja sideamet (Liikenne ja viestintävirasto), kes on välja töötanud auto juhtimise oskuste hindamise juhised tervishoiutöötajatele. Selle järgi on arstil võimalus kirjutada välja kas lühiajaline või pikaajaline autosõidukeeld. Arst võib autosõidu võimekuse hindamiseks kaasata ka teisi tervishoiuspetsialiste (näiteks neuropsühholooge, tegevusterapeute).

Sõidukijuhtimise rehabilitatsioon koosneb tavaliselt kolmest osast:

1. hindamine:

1. kliiniline hindamine (off-road evaluation)

2. sõidutund (on-road evaluation)

2. sõidukijuhtimise rehabilitatsioon

3. kordushindamine

Kliinilist hindamist kasutatakse patsientide füüsiliste, sensoorsete ja kognitiiv-käitumuslike oskuste ja piirangute hindamiseks. Kognitsiooni puhul hinnatakse fokuseeritud ja jagatud tähelepanu, infotöötluskiirust, reaktsiooniaega, töömälu ning visuaal-konstruktiivseid võimeid. Nägemisest hinnatakse nägemisteravust, vaatevälju ja erinevaid nägemishäired nagu näiteks objektide nägemist ja nende ruumisuhetest arusaamist. Füüsilistest tegevuseeldustest hinnatakse üla- ja alajäseme motoorikat, sensoorsete häirete esinemist ja võimalikke koordinatsioonihäired. Lisaks hinnatakse liiklusseaduse ja olukordade tundmist (küsimustikud ja erinevate sõiduolukordade lahendused). Teadusuuringute kohaselt võib täie kindlusega väita, et sellist kliinilist testi, mis näitaks, kes on suuteline autot juhtima ja kes mitte, ei eksisteeri. Kuigi paljud testid ennustavad liikluses toimetulekut, pole ükski neist piisavalt täpne tagamaks täielikku ennustatavust ja seetõttu ei saa patsiendi sõidukijuhtimise oskusi hinnata ainult kliinilise testi alusel, kuna osaliselt võivad kognitiivsed, motoorsed ja nägemisega seotud häired avalduda alles reaalses liiklussituatsioonis. Sõidutundi peetakse kõige täpsemaks sõidukijuhtimise hindamiseks ehk sellega saab kindlaks määrata inimese sõidukõlblikkuse. Sõidutundi viib läbi sõidukijuhtimise võime hindamise spetsialist (driver rehabilitation specialist ehk DRS või cerfified driver rehabilitation specialist ehk CDRS). Selle mõiste alla käivad eri valdkondade spetsialistid (insenerid, sõiduõpetajad, tervishoiutöötajad), kes on spetsialiseerunud sõidukijuhtimise rehabilitatsioonile (nõuded on riigiti erinevad). DRS viib patsiendiga läbi põhjaliku autojuhtimisvõime hindamise, mille hulka kuulub: 1) meditsiiniline ja autojuhtimise ajalugu 2) kliiniline hindamine 3) sõidutund 4) tulemuste kokkuvõte 5) eesmärgid ja soovitused edasiseks. Eestis hetkel kahjuks sõidukijuhtimise võime hindamise spetsialiste ei ole.

Kliinilise hindamise hulka ei kuulu patsiendi hindamine liikuvas autos ehk teisisõnu tervishoiutöötaja ei hinda sõidukijuhtimist kui tegevust, vaid hinnatakse patsiendi sõidukijuhtimiseks vajalikke oskusi. Tervishoiutöötaja hindab sõidukijuhtimise riski ja potentsiaali ehk annab riskihinnangu, sõidukijuhtimise hindamise spetsialist on see, kes hindab konkreetselt juhtimist kui tegevust ning sõidukõlblikkust (fitness to drive).

Eestis on üheks probleemiks kujunenud ka see, et kui näiteks taastusravi spetsialistid hindavad oma patsientide sõidukijuhtimiseks vajalikke oskusi, siis puuduvad tehnilised lahendused, kuidas nendest hindamise tulemustest teavitada patsiendi perearsti, kellel on õigus peatada patsiendi tervisetõend. Hetkel on ainukeseks lahenduseks perearstile e-maili saatmine või helistamine. Kuigi hindamise tulemused pannakse epikriisi kirja, ei saa perearst üldjuhul neist tulemustest teada enne, kui patsient on tema vastuvõtule tulnud.

Kuna sõidukijuhtimise oskuste hindamine erinevate terviseseisundite järgselt on Eestis reguleerimata ja pole teada, kes või kuidas neid oskusi hindab, viis Põhja-Eesti Regionaalhaigla taastusravi osakond koostöös Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli tegevusteraapia õppetooliga läbi rakendusuuringu, kus uuriti, kas ja kuidas perearstid ning taastusravi spetsialistid hindavad sõidukijuhtimiseks vajalikke oskusi peale terviseriket ning milliseid teste nad selleks kasutavad. Uuringu tulemused avaldatakse 2025. aasta kevadel teadusajakirjas ning seejärel Med24 portaalis.