Semaglutiidil on positiivne mõju südamepuudulikkusele

Analüüsideks võeti kokku 1145 patsiendi andmed STEP-HFpEF ja STEP-HFpEF-DM uuringutest. Uuringutes olid säilunud väljutusfraktsiooniga südamepuudulikkusega (HFpEF) ja kehamassiindeksiga ≥30 kg/m² patsiendid randomiseeritud saama kas semaglutiidi 2,4 mg või platseebot 52 nädala jooksul.

Jälgiti, kas efektiivsus- ja ohutusnäitajad erinesid sõltuvalt uuringu alguses olnud diureetikumide tarvitamisest, samuti hinnati semaglutiidi mõju lingudiureetikumide tarvitamise vajadusele ja annuse muutustele 52-nädalase raviperioodi jooksul. Diureetikumideks loeti siin uuringus lingudiureetikumid, tiasiiddiureetikumid ja mineralokortikoidretseptori agonistid, kuid mitte SGLT2-inhibiitorid. Kõik erinevad lingudiureetikumid konverteeriti analüüsimise otstarbeks furosemiidi ekvivalentidesse.

Uuringu alguses oli diureetikumide mittetarvitajaid 220, muid diureetikume peale lingudiureetikumi tarvitas 223 patsienti, 219 patsienti tarvitas lingudiureetikume annuses <40 mg furosemiidi ekvivalenti päevas, 309 patsienti 40 mg ning 174 patsienti suuremas annuses kui 40 mg furosemiidi ekvivalenti päevas. Diureetikumide skaalal edasi liikudes (mittetarvitajast mitte-lingudiureetikumini, lingudiureetikumide väikestest annustest suurteni) sagenes progresseeruvalt hüpertensiooni, kodade virvendusarütmia esinemine, suurenes rasvumise raskusaste ja südamepuudulikkuse tõsidus.

52 nädalat kestnud raviperioodi vältel oli semaglutiidil püsiv soodne mõju kehamassile kõigi erinevate diureetikumide tarvitamise gruppide lõikes. Keskmine erinevus võrreldes platseeboga jäi vahemikku -9% diureetikumide mittetarvitajatel kuni -7% suurima lingudiureetikumide doosi grupis.

Kardiomüopaatia küsimustiku kliiniline skoor paranes semaglutiidi tarvitajatel, kusjuures lingudiureetikume tarvitavatel patsentidel rohkem kui teistel. Semaglutiidi tarvitajate hulgas paranesid kuue minuti käimistesti tulemused ja vähenesid C-reaktiivse valgu ja N-terminaalse pro-B-tüüpi natriureetilise peptiidi tasemed.

Ohutustulemused olid semaglutiidi tarvitajatel paremad kui platseebogrupis: võrreldes uuringu algusega oli 52 nädalat hiljem semaglutiidi tarvitajatel lingudiureetikumide doos vähenenud 17% ja samal ajal platseebogrupis suurenenud 2%. Semaglutiid vähendas igapäevast lingudiureetikumi doosi keskmiselt 20% võrra, vähendas lingudiureetikumidega alustamise vajadust 77% võrra ja lingudiureetikume lõpetati semaglutiidi tarvitajatel 2,5 korda sagedamini kui platseebogrupis.

Seega parandas semaglutiid rasvumusega seotud HFpEF-ga patsientidel südamepuudulikkusega seotud sümptomeid, kehalise koormuse piiranguid ja biomarkereid veres ning seda sõltumata diureetikumide tarvitamisest uuringu alguses. Kehakaalu langus ja koormustaluvuse paranemine olid jälgitavad nii diureetikumide mittetarvitajatel kui ka kõigi erinevate diureetikumide annuste kasutajatel. Semaglutiidi tarvitamine tõi 52 nädalat kestnud kasutamise vältel kaasa ka lingudiureetikumide doosi vähenemise. Teisisõnu võib järeldada, et semaglutiid omab rasvumisega seotud südamepuudulikkuse korral haiguse kulgu modifitseerivat mõju.

Ei ole teada, kas ja kuidas semaglutiid mõjub patsientidele, kellel on küll HFpEF, aga ei ole rasvumist. Samuti pole selge, kas soodne toime südamepuudulikkuse sümptomitele on semaglutiidile spetsiifiline või on tegemist grupiefektiga, mida esineb kõigi GLP-1 retseptori agonistidega. Praegu ei ole selge, milliste mehhanismide kaudu semaglutiid plasma mahtu, natriureesi või südame struktuuri ja funktsiooni mõjutab.

Shah SJ, et al. Semaglutide and Diuretic Use in Obesity-Related Heart Failure with Preserved Ejection Fraction: A Pooled Analysis of the STEP-HFpEF and STEP-HFpEF-DM trials. Eur Heart J. 2024 May 13:ehae322. doi: 10.1093/eurheartj/ehae322.