Seksuaalselt väärkoheldud laps võib sattuda erinevate erialade arstide vaatevälja Juhtude arv on taas tõusuteel

„Väärkoheldud lapsed ja noored võivad sattuda nii perearsti, naistearsti, nahaarsti, psühhiaatri kui ka lastearsti juurde ja sellepärast on väga oluline, et nad kõik oskaksid seda olukorda käsitleda,“ ütleb Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku vanemarst-õppejõud sünnitusabi ja günekoloogia erialal Kai Part.

Part peab seetõttu oluliseks, et teemast huvitatud arstid osaleksid koolitusel, mis toimub sel korral veebi teel. Koolituse peamine sihtrühm on lastearstid, naistearstid ja perearstid, aga ka kohtumeditsiini arstid, psühhiaatrid, nahaarstid, ämmaemandad ja õed.

„Need on erialad, kuhu võib sattuda laps, kellel puhul on teada või on kahtlus, et ta võib olla kogenud seksuaalvägivalda,“ sõnab Part. „Kahtlus võib tekkida lapsega vestluse ja läbivaatuse käigus või keegi täiskasvanu kahtlustab, et laps võib olla kogenud seksuaalvägivalda ja siis pöördutakse arsti vastuvõtule. Käsitlus on erinev sõltuvalt sellest, kas seksuaalvägivald toimus viimase 7 ööpäeva jooksul või varem.“

Arstid ei tea, mida teha

Part räägib, et Eestis alustati seksuaalvägivalla kriisiabikeskustega (SAK) viis aastat tagasi. Selle aja jooksul on sattunud sinna erinevas vanuses lapsi ja spetsialistid on ka ise palju õppinud, kuidas lapse käsitlus peaks toimuma.

„Oleme täiendkoolituse kava täiendanud. Näiteks praegu on seal terve osa, kuidas käsitleda last, kelle genitaalidel on veritsus ja mis võib veritsuse põhjuseks olla. Need võivad olla nahahaigused või kukkumisest tingitud vigastused, aga kuidas neid diferentsida võimalikust seksuaalvägivallast? Kõike seda tuleb osata peegeldada normileiuga, aga väga sageli arstid ei vaata laste suguelundeid,“ seletab Part.

Varasematest koolitusest on osa võtnud peamiselt lastearstid ja perearstid. Kai Pardi sõnul tundub talle, et kõikidel on koolitusele tuleku ajendiks olnud juhtumid, mida nad pole osanud käsitleda. Sageli pole selgust, mida teha, kellele teatada ja kuhu pöörduda. Kui ka teatakse, et on olemas seksuaalvägivalla kriisiabikeskused ja lastemajad, siis on küsimus mis puhul, kuhu ja kuidas peaks lapse suunama ning mida ja kui palju peaks arst ise tegema.

„On olnud ka seda tüüpi juhtumeid, et laps on haiglas või lasteasutuses, kus keegi märkab, et tal on aluspesu peale tulnud verd – mida siis teha ja kuidas käituda? Koolitustel käinud inimesed on öelnud, et nad ei tea, kelle käest ja kuidas selliseid asju küsida. Kui lapsevanem on kaasas, siis kust ma tean, kas see on toime panev või toetav lapsevanem?“ räägib Part koolitusel välja tulnud muredest. „Seksuaalvägivalla kahtlusega ei osata midagi pihta hakata. Anamneesi võtmine, et esmast selgust luua, on arsti jaoks keeruline. Teine küsimus on, kui arst juba vaatab lapse läbi, siis kas ta ikka oskab leidu hinnata.“

Ta toob näiteks koolitusel käinud naha-suguhaiguste arstid, kes on öelnud, et on näinud lapsi, kellel on suguelunditel kondüloomid ehk papilloomiviirusest põhjustatud nahavohandid. Teades, et papilloomiviirus levib ka seksuaalsel teel, siis tekib küsimus, kas peaks midagi tegema, kuskile teatama? Part tõdeb, et sellisel puhul on tõesti suur risk, et last on seksuaalselt väärkoheldud.

„Need on kõik individuaalsed juhud, kus arstil oleks vaja süvendatud teadmisi, kuidas seksuaalvägivalla kahtluse korral toimida, kuidas informatsiooni leida, kuidas dokumenteerida ja kuidas suunata,“ räägib Part. „Ka see on oluline, et me seksuaalvägivalda üle ei kahtlustaks, et me oskaksime lapse kaebust ja leidu adekvaatselt hinnata. Teisalt on need juhtumid harvad, mistõttu ei teki piisavat kogemust. Seetõttu on hea, kui teemat kompleksselt käsitleda ja saad koolitusel pakutud juhtumitega kaasa mõelda.“

Part toob välja ühe väärarusaamade allika: kui eelkooliealisel lapsel suguelundite juurest sügeleb, siis tihtipeale tõlgendatakse seda kui tupeseen-põletikku, aga ei teata, et väiksematel lastel on seenpõletikku harva ja sügeluse põhjus võiks olla midagi muud, kõige sagedamini lapseea vulviidid või nahahaigused.

„Üks osa koolitusest on meditsiiniliste teadmiste suurendamine, mis leiud üldse võivad laste suguelunditel olla, ja teine pool on sellest, et kui tekib seksuaalvägivalla kahtlus, siis kuidas meedikud peaks käituma,“ lausub Part. „Oma koolitusega julgustame pediaatreid ja EMOdes töötavaid arste kaebuse korral laste suguelundeid vaatama. Kindlasti tahame, et suureneks vilumus lastearstidel teha lapse läbivaatust pealaest jalatallani, mille hulka kuulub ka suguelundite vaatlus. Tihtipeale vaadatakse üle kõrvad, kurk ja varbad, katsutakse kõhtu, aga suguelundid jäetakse tähelepanuta.“

Juhtude arv taas tõusuteel

Seksuaalvägivalla kahtlusega laps või noor võib meditsiinisüsteemi siseneda abi saamiseks väga erinevatest kohtadest. Ta võib ise olla teadlik ja pöörduda seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse, mõnikord on seda soovitanud sõbranna või sugulane, teinekord on kaasas vanem, lastekaitsetöötaja, suunab politsei või lastemaja töötaja. Ta võib ise pöörduda mingi kaebusega perearsti poole või pöörduvad vanemad. Ta võib sattuda pediaatri vastuvõtule. Teinekord lastehaigla vastuvõttu või naistearsti juurde. Eestis on olemas lastemajad, mis on sotsiaalsüsteemi asutused. Loodud selleks, et abistada kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajaid lapse seksuaalvägivalla kahtluse korral.

„Need ei ole meditsiiniasutused,“ ütleb Part. „Õppinud inimesed kuulavad, mida vanemad räägivad, mida laps räägib, ja üritavad välja selgitada, mis on lapse elus toimunud.“

Seksuaalvägivalla kriisiabikeskused (SAK) on neljas Eesti haiglas (Tartu Ülikooli Kliinikumis, Lääne-Tallinna Keskhaigla naistekliinikus, Ida-Viru Keskhaiglas ja Pärnu haiglas) ööpäevaringselt avatud ja mõeldud inimestele, kes on kogenud 7 päeva jooksul seksuaalvägivalda. Kolmandik pöördujatest on alaealised ehk lapsed, osa neist on päris väikesed.

„Arst peaks väga hästi teadma, mis tööd lastemajad ja SAK-id teevad, et vajadusel, kui ta tunneb, et tema kompetentsist ei piisa, saab ta lapse saata spetsialistide juurde,“ räägib Part. „Samal ajal peab kasvama esmatasandi võimekus üldse mõelda seksuaalvägivalla võimaluse peale ja ka lapsi ise vaadata.“

SAKi pöördumiste arv on alates 2016. aastast kasvanud igal aastal 1,5-2 korda, aga 2020. aastal jäi see eelnevaga võrreldes umbes samaks.

„Kindlasti jäid esimese koroonalaine ajal osa pöördumised olemata. Me ei tea miks. Kas see oli võibolla sellepärast, et pidusid ei toimunud? Osa seksuaalvägivalla juhtumid toimuvad ju peoolukordades,“ arutleb Part. „Teisalt, osa seksuaalvägivallast puudutab lähisuhtes toimuvad juhtumeid ja võibolla need ei saanud lihtsalt koduseinte vahelt välja. Võibolla oli ka seda, et inimesed ei julgenud COVIDi pärast pöörduda, võibolla ei teatud, et see on erakorraline abi ja seda ei suletud.“

Part tõdeb, et juhtude arv on jälle ülespoole hüpanud. Eelmisel aastal registreeriti SAKis 163 juhtumit, kolmandik neist on alaealised.

7-20. märtsini toimuva koolituse „Seksuaalvägivalla kahtlusega lapse ja noore käsitlus meditsiinisüsteemis“ lektoriteks on naistearstid Kai Part ja Made Laanpere, nahaarst Anneli Uusküla, kohtumeditsiini arst Jana Tuusov. Selle kohta leiab rohkem infot siit: https://kliinilinemeditsiin.ut.ee/sites/default/files/2022-01/ut_7.-23.03.22_seksuaalvagivalla_kahtlusega_lapse_kasitlus.pdf

Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste kohta loe: https://www.palunabi.ee/seksuaalvagivalla-kriisiabikeskused