Ruth Kalda: Ukrainal on perearstikoolituses euroopalike standarditeni jõudmiseks minna veel pikk tee
Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna õppeprorektori ning peremeditsiini professori Ruth Kalda sõnul on Ukraina perearstide koolitajate õpimotivatsioon väga kõrge, kuid õppeprogrammide harmoniseerimine nõuab aega.
“Osalesin koolitajana Ukrainas Uzhhorodis toimunud EURACT’i (European Academy of Teachers in General Practice/Family Medicine) täiendõppe komitee poolt korraldatud programmis, mis oli mõeldud perearstide õpetajatele ja juhendajatele,” selgitas Kalda, kes tegutseb akadeemia nõukogus Eesti esindajana ning on ka akadeemia täiendõppe komitee liige.
Kolmepäevasel algtaseme kursusel olid lisaks Kaldale koolitajateks veel kaks spetsialisti Šveitsist ja üks Tšehhist.
“Koolituse sisuks olid näiteks õpetamis- ja juhendamismetoodikad, individuaalse õppeplaani koostamine, täiskasvanute õpetamise printsiibid, tagasiside, konsultatsiooni ja rollimängude kasutamine õpetamises,” avas Ruth Kalda kolme õppepäeva sisu.
Õppetöö toimus Uzhhorodi loodud spetsiaalses õppekeskuses, meie mõistes lausa ideaalsetes tingimustes. Keskus, kus õpetatakse ka meditsiinitudengeid, on väga hästi varustatud – palju tehnikat, mulaaže, interaktiivset õpet. Kogu varustus on Kalda sõnul saadud pärast sõja algust annetustena.
Haiglakeskne õpe
Uzhhorod asub otsesest sõjategevuse piirkonnast väljas, Slovakkia piiri ääres. Seal saab rahulikult tudengeid õpetada ja õpetatakse üsna hästi.
Professor Kalda selgitusel on Ukraina perearstide väljaõpe Eesti perearstidest erinev. Juba põhiväljaõppe programmid on erinevad. “Nemad õpivad viis aastat, selle sees on ka praktika. Üldpädevusi ja ülekantavaid oskusi on põhiväljaõppe programmis aga palju vähem kui meil. Kliiniliste teemade osas on sarnasus suurem.”
Erialaõppes ei ole Ukrainas residentuuri, on kaheaastane, suhteliselt haiglakeskne ordinatuur. Selle kahe aasta sisse mahub oluliselt vähem kui meil nelja aastasse.
“Haiglavälist õpet on Ukrainas kahe aasta jooksul ainult 3-4 kuud. Ja sedagi peamiselt polikliiniku tüüpi asutustes. Kuigi mõnel pool on olemas ka väiksemaid perearstikeskusi,” rääkis Kalda.
Erinevus meie peremeditsiini süsteemist on seegi, et neil pole perearstil nii ranget “väravavahi” rolli, eriarstile pääseb ka ilma saatekirjata, kuigi formaalselt on saatekirja nõue olemas.
Samuti ei tegele perearstid väga laste ja noorukute tervisemuredega. “Ning jah, kogu süsteem on oluliselt haiglakesksem,” lisas Kalda. Keerulisemaks teeb asja loomulikult veel sõda.
Motiveeritud juhendajad
Kui Ukraina peaks Euroopa Liiduga liituma, siis miinimumnõude – kaks aastat erialaväljaõpet – täidavad nad ära, aga kindlasti tuleb vaadata ja võrrelda väljaõppe sisu. Hetkel pole Ukraina perearstide õppeprogramm suures osas EL liikmesriikide erialastandarditega võrreldav.
“Oleme praegu peremeditsiini eriala residentuuris loomas varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise – VÕTA – kasutamise võimalust. Programm jõustub ilmselt sügisel, aga kolmandatele riikidele me seda esialgu ei rakenda,” selgitab Ruth Kalda.
Lõpetuseks rõhutab ta, et Ukraina perearstide juhendajad ja õpetajad olid koolitusest ülimalt huvitatud ning väga motiveeritud.
“Läksime neid õpetama Euroopas kokkulepitud erialastandardite ja printsiipide alusel. Nad olid nii valmis õppima, motivatsioon oli väga kõrge. Lisaks olid nad väga avatud ja tänulikud. Niisugust seltskonda Eestis väga tihti ei kohta,” sõnas Kalda.
Ukrainlastel on aga on siiski veel pikk tee käia, et kohalikud peremeditsiini õppekavad täielikult Euroopa standarditega harmoniseerida.