Ruth Kalda: peame ühiskonna tervisevajadustele vastama parimal võimalikul viisil

Artikkel ilmus veebruari Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Perearsti ja teisi ajakirju saab tellida siit.

Kuidas sai Teist meditsiinivaldkonna õppeprodekaan?

Prodekaanid valib oma meeskonda dekaan ja dekaan Külli Kingo tegi mulle ettepaneku asuda tööle tema meeskonnas õppeprodekaanina. Me arutasime, milline on tema nägemus meditsiinivaldkonna edasistest arengusuundadest ja tööst, mis meid ees ootab – kuna prodekaan on osa dekaani meeskonnast, siis peaksid meil olema ühised nägemused ja arusaamad eesmärkidest. Leidsime, et meie eesmärgid on üsna ühised ja sarnased, ja nii see siis läks.

Millised muudatused on meditsiinivaldkonda ootamas? Kas Te saate õppeprodekaanina viia ellu midagi sellist ja hingelähedast, mida oleksite ka dekaanina endale eesmärgiks seadnud?

Meditsiiniõpe on hästi suur valdkond, võib-olla isegi suurim valdkond. Meditsiinivaldkonnas koolitame eelkõige häid ja professionaalseid meditsiinitöötajaid ja tervishoiuspetsialiste, ning me oleme ainus sellist ülikoolitasemel õpet pakkuv asutus Eestis. Dekaanina oleks minu eesmärk olnud praktilise õppe osatähtsuse suurendamine, sest see on üks kitsaskoht meie meditsiiniõppes. Praktilise õppe osatähtsuse suurendamise vajadus on tulnud välja ka sihtgruppidega töötades. Näiteks on sellest märku andnud üliõpilased, kes lähevad tööturule, samuti on seda kuulda tööandjate ootustest.

Ehk siis üks eesmärk on see, et peale kuueaastast õppimist võiksid arstiõppe lõpetavad üldarstid olla võimelised juba iseseisvalt üldarstitööd tegema. Praegu ma näen, et selleks neid parimal viisil ette valmistada, me peaksime rohkem sisse viima praktilist õpet, ja seda juba alates väga varastest kursustest. Tudengid peaksid saama võimaluse neid oskusi järjepidevalt treenida. Selleks on meil arstiõppes kavas mitmeid muudatusi, mille tegemist eelmise prodekaaniga ka juba alustati. Mina kavatsen lihtsalt võib-olla mõningaid asju veel edasi viia.

Teisalt kavatsen juba lähtuvalt algatatud teemadest vaadata üle õppekava, et muudatusi veelgi sisulisemalt planeerida ja ellu viia.

Sama kehtib ka teiste õppekavade kohta – muudatused on tulemas proviisoriõppes, kus minnakse üle 3 + 2 õppele, ka hambaravis on olulised arenguplaanid – täpselt samamoodi praktiliste oskuste hindamiste muutused ning pädevuspõhine õpe. Igas õppekavas on midagi, mida kindlasti silmas pidada ja järgnevate aastate valguses püüda saavutada. Õppeprodekaan peabki püüdma soodustada arengut võimalikult hästi ja luua selleks sobivad tingimused.

Millist lisaressurssi need muudatused nõuavad?

Arendus nõuab muidugi ressurssi, ja mitte ainult rahalist – lisaks sellele on vaja panustamist ja tööaega, inimressursi.

Mis puutub rahadesse, siis teatud arendustegevused kuuluvad juba ka ametiülesannete hulka, aga suuremad arendused – näiteks uue praktiliste oskuste eksami ettevalmistamine – nõuavad juba ka ümarlaudasid, koosolekute organiseerimist, ka lisapädevuste omandamist või õppejõudude koolitamist. On olemas ka teatud arengufondid, kust selleks raha taotleda. Seega me saame tegutseda etteantud finantside piires, aga samas on võimalus saada ka arengufondist toetust. Seda on ka saadud.

Mis on kõige olulisemad aspektid või teemad, millega tuleks prodekaanina eelisjärjekorras tegeleda?

Keeruline on ühte aspekti välja tuua. Praegu on kõige peamine nende teemade lõpuleviimine, millega on juba alustatud. Näiteks on meil seatud eesmärk, et arstiõppes toimub juba 2025. aasta kevadel praktiline eksam – siiani ei ole meil praktilist eksamit olnud. Kuna see siht on juba seatud ja vajalike ettevalmistustega juba alustatud, siis on minu eesmärk, et see 2025. aasta kevadel ka toimuks. Meil on kavas katsetused, kuhu on kaasatud üliõpilased, et nad teaksid, mis neid ees ootab. See on suur töö, mis tuleb veel 2024. aastal ja siis 2025. aasta esimese poole jooksul ära teha. Jah, meil on võib-olla sellega natukene valest otsast alustatud – alustasime lõpueksami ettevalmistusi varem kui sihtgrupi uuringuid, et milliseid praktilisi oskusi üldse peaks õpetama ja hindama –, aga igal juhul on äärmiselt oluline, et kokkuvõttes see, mida me hindame, oleks see, mida me õpetame. See on meie jaoks omamoodi revisjon, mis näitab, kas me ikka õpetame kõike seda, mis on tegelikult üldarstitööks vajalik.

Samuti tuleb läbi teha hindamisprotsess. Ja kui on vaja teha korrektuure, siis teeme ka – võib-olla õpetame ka asju, mida enam tulevastel arstidel vaja ei ole. Ehk siis peame pidama silmas, mis on need vajalikud oskused ja teadmised, mida kümne aasta pärast tööturule jõudvad noored arstid vajavad. Peame ette kujutame 2035. aasta visiooni – millised on siis nõudmised arstile või proviisorile? Mis on tol hetkel see keskkond, mis meid ümbritseb? Milline on tehnoloogia? Me ei suuda kõike ette kujutada, aga natukenegi – me peame kümne aasta pärast vastama ühiskonna tervisevajadustele parimal võimalikul viisil.

Oluline on ka paindlikkus ja reageerimine. Muidugi võib ühte sellist selgelt väljakujunenud ja traditsioonidega õpet olla suhteliselt keeruline muuta. Aga me ei peagi kõike muutma, me peame lihtsalt teatud asjades olema enam paindlikud, koostööaltid, integreerima enam baasmeditsiinilisi teadmisi kliinilise praktikaga. Peame olema valmis leidma lahendusi, pakkuma välja võimalusi, olema agiilsed. Näiteks ei osanud me ette näha, mida toob meile koroonapandeemia, aga me pidime kiirelt reageerima, kiirelt teadmised omandama, kiirelt uue viirushaiguse diagnoosimise ja käsitluse õppele mõtlema, aga ka pandeemiast tingitud isolatsioonis väga palju tööd ümber organiseerima. Seda ka arstiõppes ja teadustöös.

Lisaks muutusid kaks aastat tagasi suuresti ka arstiteaduskonda sisseastumise kriteeriumid. Ka nendega tuleb edasi töötada – analüüsida, kuidas ja kas see vastab paremini meie vajadusele või kas ja kuidas see toob meile parimad õppurid.

Kindlasti tuleb tegeleda arstiõppe korraldusega ja mainega. Ühest küljest on meil üha suurem vajadus arstide järele, ükskõik mis eriala me vaatame. Pensionile minevad arstid lahkuvad tööturult kiiremini, kui me suudame arste taastoota. Ehk siis peaksime võtma vastu rohkem arstiüliõpilasi ja ka näiteks proviisoriüliõpilasi. Kas me suudaksime neile tagada õpetamistingimused? Kas meil on piisavalt ressurssi selleks, et suuremat hulka arste õpetada?

Aga teine pool on see, et meil ei ole praegu enam nii suur konkurss ja tung meditsiiniteaduste valdkonda. Peame tegelema sellega, et teadvustada erialavaliku ees olevatele noortele rohkem, et arstiõpe, hambaarstiõpe ja proviisoriõpe on väga väärtuslikud elukutsed, mis nõuavad aga ikka õpet ja pühendumist. Kuidas aga selleni jõuda, et meil oleks võimalikult palju häid lõpetajaid, kes tahavad meile tulla? Sellised on eesolevad keerukamad kohad ja väljakutsed.

Kui palju jätkub Teil aega kõige selle kõrvalt tegeleda ka perearstitööga?

Töötan perearstina osalise tööajaga ning minu töökoormus on kuskil umbes 0,25 kohta. Olen püüdnud seda säilitada ja tahan, et nii ka jääks. Mul on perearstikeskuses oma patsientuur, oma tegevused ja toimingud. Samuti töötan edasi muidugi ka professorina, mul on jätkuvalt oma doktorandid, oma õppetegevus.

Aga mingeid tegevusi olen ma jah paraku koomale tõmmanud – näiteks ei ole ma enam Eesti Perearstide Seltsi juhatuses.

Mida soovite veel meie lugejatele öelda?

Tahan öelda, et dekaani meeskond ei otsusta ega tegele nende muudatuste elluviimise ja õppekavade arendamisega ainuisikuliselt, me teeme väga tihedat koostööd kõikide instituutide, üliõpilaste ja tööandjatega, sest lõpuks jõuavad tudengid kuhugi tööle. Alati peab igale muudatusele eelnema analüüs, ja siis lõpuks sõltub kõik ka sellest, mida on parajasti võimalik ellu viia ja mida võiks planeerida pisut kaugemas tulevikus. Me küll omame teatud visiooni ja meil on ideaal kuskil silmade ees, aga kindlasti tuleb arvestada olemasolevat ressurssi, nii inim- kui ka kui ka rahalist ressurssi, ja teha nendes tingimustes parim.