Ruth Kalda: paljud tõekspidamised omikroni puhul ei kehti

Alates sellest nädalast alustas tööd uus teadusnõukoda. Milline on teie roll teadusnõukojas? Millele teie seal keskendute?

Teemad ei ole väga täpselt ära piiritletud, arutame neid kõik koos. Kui meie ette kerkivad lahendamist vajavad küsimused, millele püüame teadukirjanduse baasil vastuseid otsida, siis on mu taustast lähtuvalt minule peamiselt küsimused, mis on seotud kliinilise poolega, tervishoiukorraldusega, esmatasandiga. Ka see, mis puudutab haigestumist ja hospitaliseerimist. Hospitaliseerimist epidemioloogiliste andmete mõttes – st, mis on need riskifaktorid, mis seda tingivad. Immunoloogiasse ma väga ei lähe ja viiruse asjatundjaid on teadusnõukojas paremaid kui mina, aga loomulikult loen ja mõtlen kaasa ka nendes küsimustes.

Milline on teadusnõukoja töö selles mõttes, et kui sageli tuleb koguneda ja valitsusele nõu anda?

Hetkel on veel keeruline öelda. Esialgu oleme kokku leppinud, et töökoosolekud on igal esmaspäeval, aga see sõltub sellest, kui pakilised on teemad ja kui palju neid on. Aga me kindlasti ei tööta üks kord nädalas, vaid teeme kogu aeg taustal tööd, valmistame materjale ette. Oleme koroonaepideemia ajal harjunud pidevalt uut informatsiooni lugema. Nüüd me mitte ainult ei loe, vaid me püüame seda kirja panna ja dokumenteerida.

Kas valitsuselt tuli ka suuniseid, et midagi võiks olla võrreldes eelmise teadusnõukojaga teistmoodi?

Minuni pole midagi sellist jõudnud. Küll aga oleme arutanud, kuidas omavahel suhtleme ja kuidas anname teaduskirjanduse sünteesi põhjal tehtud soovitused või poolt- ja vastuargumendid neile edasi. Sellest, millise tulemuseni oleme jõudnud, millised on meie soovitused, saab esimesena teada valitsus ja seejärel avalikkus.

Seda ohtu ei ole, et teadusnõukoja liikmed meediaga ei suhtle ning kõik käib läbi valitsuse?

Loomulikult mitte. Meie otsused ja otsuste taust on avalikud. Teadusnõukoja ettepanekud tulevad koroonakriisi leheküljele koos teaduskirjanduse viidetega.

Mis on praegu teadusnõukojale kõige suuremateks väljakutseteks?

Kõige suurem väljakutse on seotud omikroni tüvega. See on täiesti teistmoodi, nagu uus viirus ja üsna paljud tõekspidamised, mis kehtisid delta tüve puhul, ei ole omikroni puhul samad. Kuna see sai alguse alles mõned kuud tagasi Lõuna-Aafrika Vabariigist, siis on tõenduspõhist teavet suhteliselt vähe. Kasvõi küsimused, kas see haigus kulgeb kergelt või raskelt, kui palju tuleb ette hospitaliseerimisi, kuidas ta mõjub eakatele ja lastele? Neid andmeid juba on, aga mitte piisavalt ja väga paljud artiklid ei ole veel publitseeritud. Selle pinnalt soovituste jagamine on praegu raske, aga püüame olemasolevat infot jälgida ja analüüsida. Nii mõnegi koha pealt peame ilmselt ütlema, et me veel täpselt ei tea.

Ühelt poolt tuuakse välja, et omikron pole nii ohtlik, teisalt on Eestis nakatumise numbrid jälle väga suured. Kui murelikuks see teid teeb? Võibolla suhtume sellesse ikkagi liiga kergelt?

Ma arvan, et kergelt ei maksa praegu võtta, aga paanikaks pole ka põhjust. Oleme näinud, et Lõuna-Aafrika Vabariigis tõusis nakatumine kiiresti, aga ta on hetkeks ka langenud. Samuti näeme teiste riikide andmetest, et haigestumiste arv on suur, aga raskeid juhtumeid vähe. Ootame veel tulemusi. Ma arvan, et Eesti andmete põhjal saame õige pea, võibolla paari nädala jooksul, selgema pildi. Kui ta on nii nakkav, et tema R=10 – vähe on viiruseid, mis on nii hästi levivad –, siis ta võib ühel hetkel tuua väga suure koormuse tervishoiusüsteemile massiefekti tõttu. Selles mõttes peab murelikkust natuke säilitama, vaatamata sellele, et teda peetakse leebemaks kui delta. Korraga võib ju haigeks jääda palju inimesi ning tekitada haiglatele ja esmatasandile koormust. Lisaks näitavad muu maailma andmed, et ka tervishoiutöötajad jäävad haigeks, langevad rivist välja, sest nakatumine toimub vaatamata vaktsineerimisele ja eelnevale läbipõdemisele. Kolm vaktsiinidoosi aitab päris hästi, aga paljud pole kolmandat doosi saanud. On võimalik, et kriisi haripunkt kestab lühikest aega, võibolla kuu või kaks, aga see võib olla piisav, et tervishoiusüsteem teatud ajaks rivist välja lüüa. Seetõttu me piirangute loobumisest praegu kindlasti ei räägi.

Kui valmis olete teadusnõukoja liikmena aktiivsete vaktsineerimisvastaste võimalikeks rünnakuteks, kui hakatakse helistama, kirjutama, vahest lihtsalt sõimatakse?

Ma tean, et see võib juhtuda. Selle teadmise taustal ma teadusnõukoja liikme koha siiski vastu võtsin. Eks igal inimesel peavad olema oma toimetuleku mehhanismid. Ma usun, et mul on need olemas.

Ilmselt ei saa ma neid asju ära hoida, sest alati on neid, kes on teisel arvamusel ja pahatahtlikult ründavad, aga ma saan neid võtta distantsilt. Ma saan ennast solvangust või ähvardusest distantseerida, sest ei seo seda enda isikuga. Natuke on elu ikka õpetanud kah – kõike ei maksa isiklikult võtta.