Rotaatormanseti rebend – treening, kortikosteroid või mõlemad?

Mitmekeskuselises randomiseeritud kontrollitud 2 × 2 disainiga uuringus osalesid vähemalt 18-aastased rotaatormanseti haigustega (uus episood viimase kuue kuu jooksul) patsiendid. Välja jäeti olulise õlatraumaga, õlaliigese funktsiooni mõjutavate neuroloogiliste haigustega, muude õlaliigesehaigustega patsiendid, samuti need, kes olid juba saanud kortikosteroidisüste, füsioteraapiat või kellel planeeriti operatsiooni.

Patsiendid randomiseeriti võrdsetes jagudes nelja gruppi: treeningprogramm (kuni kuus sessiooni), parim tavaline ravi (ühekordne nõustamine füsioterapeudi poolt), kortikosteroid ja sellele järgnev treeningprogramm ning kortikosteroid ja sellele järgnev parim tavaline ravi. Esmase tulemusnäitajana hinnati õlavalu skoori (SPADI – Shoulder Pain and Disability Index) muutust 12 kuu möödumisel.

2287 sõelutud patsiendist randomiseeriti uuritavatesse gruppidesse 708 patsienti. Ei leitud, et SPADI skoor oleks erinenud tavalise füsioterapeutilise nõustamise ja progresseeruvate harjutuste gruppides, samuti ei olnud erinevust kortikosteroidisüste saanud ja mitte saanud patsientidel. Rasketest kõrvaltoimetest ei teatatud.

Seega ei osutunud progresseeruv treeningprogramm õlaliigese funktsiooni ja valu parandamisel tõhusamaks tavalisest füsioterapeutilisest nõustamisest. Subakromiaalne kortikosteroidisüst ei toonud pikaajalises perspektiivis mingit paremust võrreldes süsti mittesaanutega.

Hopewell S, et al. Progressive exercise compared with best practice advice, with or without corticosteroid injection, for the treatment of patients with rotator cuff disorders (GRASP): a multicentre, pragmatic, 2 × 2 factorial, randomised controlled trial. Lancet. 2021 Jul 31; 398 (10298): 416–428. doi: 10.1016/S0140-6736(21)00846-1.