Riho Ühtegi: peame endale aru andma, mida toob kaasa totaalne sõda

Kaitseliidu ülem kindralmajor Riho Ühtegi tegi ülevaate, kuidas sõda on muutunud.

„Meie ettekujutused sõjast muutuvad igapäevaselt,“ ütles Ühtegi. Ta tõdes, et totaalsed sõjad, mis olid omased Esimesele maailmasõjale ja ka teisele, oleksid pidanud asenduma kiirete ja lühikeste konfliktidega, aga tegelikult oleme ikkagi olukorras, kus näiteks Ukrainas on sõda väldanud juba ligi kaks aastat ja kus on omamoodi patiseis ehk iga päev sureb inimesi, ilma, et sellest oleks poliitika elluviimiseks teiste vahenditega, erilist kasu.

Ühtegi jätkas, et sõjas räägitakse tavaliselt tugevast ja nõrgast poolest. Rusikareegel sõjapidamises on see, et ründavad jõud peavad olema kolmekordses ülekaalus. Samas sõditakse tänapäeval väga võrdsete jõududega ja kolmekordset ülekaalu kompenseeritakse suurema tulejõu ning võimsamate relvasüsteemidega. Seega peab nõrgem pool otsima teisi võimalusi selleks, et vastu pidada ja võita.

„Kui vaatame näiteks Afganistani konflikti, milles me oleme osalenud päris pikalt, siis me pole seal ühtegi lahingut kaotanud, aga lõppkokkuvõttes võime öelda, et me selle sõja seal kaotasime,“ tõi Ühtegi näiteks.

Tugeva poole eesmärk on võimalikult kiiresti purustada nõrgema poole sõjalised jõud, et siis alustada poliitilisi läbirääkimisi või esitada oma nõudmised. See on põhiline, mille poole püüeldakse.

„Kui me vaatame tänast sõjapilti, siis näeme, et väga palju asju püütakse lahendada erinevate relvasüsteemidega,“ rääkis Ühtegi. Ta seletas, et 1970ndatel ja 1980ndate alguses hakati välja töötama moodsaid relvasüsteeme selleks, et vähendada kahju relvade kasutamisest, vähendada laskemoona ja lõhkeaine hulka. Eesmärk oli tabada võimalikult täpselt sõjalisi sihtmärke ehk lüüa vastast läbi selle, et olulised strateegilised ja sõjalised objektid on purustatud ja niimoodi viia vastane olukorda, kus ta hakkab otsima läbirääkimisteks võimalusi.

Kui tugevam pool püüab fikseerida nõrgema poole jõude, et neid purustada, siis nõrgema poole huvi on käituda vastupidiselt ehk mitte lasta ennast fikseerida ning kasutada vastase kontsentreeritud võimekuse vastu hajutatud võtteid.

„Näeme üha rohkem, et pöördume tagasi sellesse aega, mida võime nimetada totaalseks sõjapidamiseks ehk sõdime jälle mitte ainult vägedega, vaid ka rahvastega,“ rääkis ta. „See toob kaasa olukorra, kus peame arvestama suurte kaotustega oma elanikkonna hulgas.“

Selline tavatu sõdimine frustreerib tugevamat poolt, vastast oluliselt ja vastane hakkab eirama põhilisi sõjapidamise reegleid, mis on seotud sellega, et tsiviilelanikkonda tuleb säästa nii palju kui võimalik.

„Näeme seda Ukrainas. Esimestel päevadel püüdis Vene pool suhteliselt mõistlikult Ukraina elanikkonnaga ümber käia, aga ühel hetkel nad sellest loobusid ja täna näeme totaalset pommitamist, inimeste hävitamist ja küüditamist,“ rääkis Ühtegi. „See pole sõjaõigusega ja -reeglitega enam kooskõlas. Selleks, et saavutada edu, rakendatakse totaalset terrorit, hävitust, näiteks talvel rünnatakse energiataristut ja elutähtsat infrastruktuuri eesmärgiga tekitada nii palju kahju ja valu Ukraina rahvale kui võimalik, et rahva tahet murda. Võime seda nimetada totaalseks sõjaks ja see mõjutab kogu ühiskonda.“

Eraldi „silotornide“ ehitamisel pole mõtet

„Eesti on väike riik ja oleme taasiseseisvumisest peale deklareerinud, et kavatseme teha totaalkaitset,“ ütles Ühtegi. „Tänapäeval räägime laiapindsest riigikaitsest, aga vana nimega on see totaalkaitse ehk kogu rahvas, ühiskond on seotud sõjapidamisega. Peame endale aru andma, mida see kaasa toob, kui palju valu ja kahjusid see meie rahvale kaasa toob. Peame selleks valmis olema. Kui suudame sellest vajadusest ennetavalt aru saada ja selle probleemi lahendamisega tegeleda, siis on ka meie kaotused väiksemad. Seetõttu tuleb arvestada, et elanikkonna kaitse ja tagamine on osa sõjast. Ei saa lahutada sõja pidamist elanikkonna kaitsest.“

Ta jätkas, et kui tavateenistused, kes meil tagavad näiteks inimeste tervist, kaitset, päästetöid jne on rahuajal nii õhukesed, et nad saavad oma töö ära tehtud, siis sõjaajal on vaja neid võimeid kordades suurendada.

„Küsimus on selles, kust need võimed tulevad?“ küsis Ühtegi. „Tihti teeme selle vea, et püüame igaüks omale tekitada sellist lisajõudu, aga Eesti tingimustes ei ole võimalik omaette „silotorne“ ehitada. Peame väga palju kombineerima ressursside kasutamist omavahel.“

Ühtegi tõdes ettekannet kokku võttes, et kaitsesõda pidav riik peab olema valmis kordades suuremateks kaotusteks kui vastane ja see tähendab seda, et ta peab endale aru andma, mida see kaasa toob. See on tema sõnul paratamatus, seda pole võimalik vältida ehk me peame ennast aegsasti sellisteks ette valmistama sellisteks puhkudeks.

Veel tõi ta välja, et sõjaõigust tänapäeval ei järgita.

„Kui oleme arvanud peale Teist maailmasõda, et muutume järjest humaansemaks ja meil on palju asju reguleeritud, siis täna sõda Ukrainas näitab, et mingit sõjaõiguse järgimist ei ole,“ sõnas ta. „Totaalses sõjas mõjutatakse kogu rahvast. Seega on sihtmärgid ka tsiviilsektoris. Ainult ennetav ettevalmistustöö aitab vähendada kaotusi. Oluline on olemasolevat ressurssi ristkasutada – me peame üksteist toetama ja aitama.“

Artikkel on kirjutatud Riho Ühtegi 7. detsembril esitatud ettekande põhjal. Konverentsile registreerunud osalejad saavad ettekannet järelkuulata täismahus.