Regionaalhaigla: me ei saa minna tulevikule vastu praegust tervishoiumudelit peenhäälestades

Põhja-Eesti Regionaalhaigla saatis sotsiaalministeeriumile tagasiside Eesti haiglavõrgu arengusuundade 28. mai versioonile. Haigla nõustub, et rahvastiku vananemisest tuleneb kõrgenenud vajadus tervishoiuteenuste vastu ja seda eelkõige tõmbepiirkondades nagu Harjumaa, kuid dokumendis tuleks selgemini välja tuua, et paralleelselt nõudluse kasvuga kahaneb meie võimekus investeerida tervishoidu. Tööhõive kasv pöördub aastast 2029 negatiivseks. Sotsiaalmaksu tõus aeglustub aasta-aastalt, jäädes 2040. aastal 3,8% juurde. Inflatsiooni arvestades tähendab see reaalset kasvu ainult 1,8% olukorras, kus ainuüksi oodatav keskmine töötasu tõus on 4,2%.

Lisaks kahanevale investeerimisvõimekusele, seisame silmitsi tervishoiutöötajate defitsiidiga, millele viitab ka arengusuundade dokument. Täpselt samad väljakutsed seisavad ees naaberriikides nagu Soome ja Rootsi. Rootsi regioonide analüüs näitas, et aastaks 2030 peaks iga teine tööjõuturule siseneja suunduma tööle tervishoidu, et võimaldada tänasel tervishoiumudelil jätkuda.

„Tulenevalt kõigest eelnevast on ilmne, et tänane tervishoid vajab suuri reforme,“ märgib haigla juht Agris Peedu ministeeriumile saadetud tagasisides. „Strateegiline juhtimine on kriitiline mitte peaasjalikult kulude kokku hoidmiseks, vaid selleks, et luua tervishoiumudel, mis suudaks jätkusuutlikult toime tulla patsientide muutuvate vajadustega. Tänast tervishoiumudelit peenhäälestades tulevikule vastu minna ei saa.“

Seetõttu kiidab Regionaalhaigla ambitsiooni, mida paiguti arengusuundadest leiab. Näiteks on hädavajalik võtta ette haiglate konsolideerimine Tallinnas, nagu dokumendis kirjas. Siiski ei saa Regionaalhaigla hinnangul piirduda haiglavõrgu reformimisel vaid Tallinnaga, vaid haiglate võrgustumine, mis kataks vähemalt kõiki Eesti üldhaiglaid ja kohalikke haiglad, peab jätkuma.

Aastal 2040 elab Harjumaal 53% ja Tartumaal 12,2% rahvastikust, mis tähendab, et enamikes üld- ja kohalikes haiglates jääb keskmine ravikulu patsiendi kohta tasemele, mida pole võimalik katta, tõstmata tervishoiu rahastust üleüldiselt. Samuti jääb õhku küsimus, kuidas on võimalik kõiki haiglaid vajalikul määral mehitada, kui enamus Eesti tervishoiutöötajaid elab suure tõenäosusega Harjumaal ja Tartumaal. Paremini juhitud haiglavõrgustikes on võimalik patsiendi- ja töövoogu juhtida nii, nagu arengusuundade dokument seda ette näeb: tsentraliseerides kõrge intensiivsusega ravi, samas säilitades kodulähedasi teenuseid vastavalt patsientide vajadustele.

Tõeline võrgustumine, mis võimaldab saavutada haiglavõrgu arengusuundade eesmärke, tähendab ka horisontaalsete teenuste tsentraliseerimist: labor, apteek, verekeskus, IT jne. Ainuüksi küberturbe valdkonnas on mõeldamatu, et kõik Eesti HVA haiglad suudavad iseseisvalt teha vajalikke investeeringuid.

PERHi väitel on ekslik arvata, et võrgustumise eesmärk on elimineerida kogukondlikke raviteenuseid või kuidagi ammutada väikehaiglate ressursse suurhaiglate huvide täiteks. Pigem, vastupidi, on võrgustumine võimaldanud mõistlike kuludega katta madalalt asustatud alade ravivajadusi. Regionaalhaigla grupi sees on võrgustatud diagnostikateenused, IT-süsteemid, sh küberkaitse, apteegiteenus, infrastruktuuri arendus jpm. Kvaliteedi ühtlustamiseks on kõik tütarhaiglad osa kesksest ravikvaliteedi komiteest.

„Selmet kaotada kodulähedane ravi, oleme võrgustumise perioodil hoopis loonud uusi kodulähedase ravi teenuseid, näiteks kodulähedase keemiaravi võimaldamine Hiiumaa haiglas,“ selgitas Peedu, kelle arvates on haiglavõrgu arengusuundade dokument võrgustumise osas napisõnaline, väljendades seda pigem võimaluse kui vajadusena. „Samuti vajaks dokument enam konkreetsust raviteenuste tsentraliseerimise kohapealt.“

Näiteks on piirkondlike haiglate pärusmaaks loetud „suure intensiivsuse ja ressursivajadusega“ teenused, samas kui keskhaiglad jäävad oma vastutuspiirkonnas osutama „kõrgema taseme teenust“. Kõrgema taseme teenus ei ole defineeritud, mis jätab avatuks võimaluse jätkuvalt dubleerida kõrge ressursivajadusega teenuseid seal, kus piirkondliku haigla ja keskhaigla vastutuspiirkonnad kattuvad.

PERH nõustub vajadusega valmistuda kriisideks. Samas märgib, et dokumendis pole kordagi mainitud ühe võimaliku kriisina sõda. On küll välja toodud julgeolekuriskid, ent nende alla klassifitseerub ka näiteks terrorirünnak.

„Samas peame kriitiliselt oluliseks just sõjaks valmisoleku loomist, mis on kaugeleulatuvam tavapärasest kriisiplaneerimisest,“ lisas Peedu. Tema sõnul ei tohiks unustada, et edukas kriisijuhtimine nõuab ka selget käsuliini. COVID-kriisis kujunesid need käsuliinid orgaaniliselt ja nendest peaks lähtuma tuleviku kriisideks valmistumisel.

Veel toob ta muu hulgas välja, et tänaseni ei ole Eestis raviteenustele selgeid kvaliteedinõudeid, mis lähtuksid selgelt raviprotsessidest ning tulemustest, ning et digitaalsete teenuste arendamisel ei tohi unustada andmestikke, millel digitaalsed teenused põhinevad. Haiglavõrgu tasandil on võimalik võtta suund andmekogumise standardiseerimisele ja ühtsete andmekogude tekkele, mis on oluliseks eelduseks digiteenuste arendamisel.