Regionaalhaigla aasta tohter Martin Serg peab oluliseks tegelemist rahvatervisega

16. jaanuari õhtul toimus Kultuurikatlas Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) aastaalguspidu, kus tunnustati Aasta Tohter 2024 tiitliga kardioloogi dr Martin Sergi.

Mida see tunnustus teie jaoks tähendab?

Aasta tohtri tunnustus on kolleegidelt, kes näevad kõrvalt tööd, mida teeme, ja seda enam on see minu jaoks väga oluline. Kuigi tunnustuse saab üks inimene, tuleb rõhutada kogu meeskonna panust. Mina olen küll mõningate tegevustega silma jäänud, aga selle võrra võib natuke kannatada kliiniline töö, mis on mu põhitöö. Meeskond, kes on su ümber, kompenseerib selle ära ning olen neile selle eest väga tänulik. Kui vaatame eelmistel aastatel tiitli saanuid, siis on see valik olnud paljuski seotud teavitustöö tegemisega. Näiteks dr Mait Altmets sai selle tunnustuse koroonaajal, kui andis väga olulise panuse ühiskonnas teadlikkuse suurendamiseks. Arsti töös on suhtlus väga oluline, nii kolleegidega kui ka patsientidega.

Seega pöörate suhtlusele nii patsientide kui ka kolleegidega erilist tähelepanu?

Ma arvan, et see on üks olulisemaid asju. On näidatud, et ravitulemused on paremad, kui suhtlus patsiendiga on hea. Kui räägiti vastutuskindlustuse seadusest, siis toodi välja, et patsientide kaebused on seni olnud peamiselt tingitud mitte ravivigadest, vaid suhtlemisprobleemidest. Oleme oma osakonnas sellesse palju panustanud.

Teine oluline asi on suhtlus kolleegidega. Sellest sõltub meie maine väga palju, sest oleme haigla visiitkaart. Kogu patsiendi teekond – alates haiglasse registreerimisest ja osakonda jõudmisest kuni suhtluseni assistendi, hooldaja, õe ja arstiga – moodustab tervikliku teenuse, mida patsient ravi käigus hindab. See ei piirdu üksnes konkreetse, ainulaadse protseduuri tegemisega. Kogu teenus peab olema kvaliteetne. Suhtlus on sellest mahu mõttes isegi peamine osa.

Töötate lisaks Tartu Ülikoolis ja Confidos. Kuidas erineb töö ja töökeskkond regionaalhaiglas ja erameditsiinis?

Väga sageli vastandatakse era- ja riigimeditsiini, aga mina näen, et mõlemast on palju õppida. Confidos alustasin mõned aastad tagasi, sest mulle tundus huvitav väljakutse näha seda maailma väljaspool suurhaiglat. Olen leidnud häid tegevusi või organisatoorseid eripärasid ühes kohas ja üritanud neid siis üle tuua teise. Me oleme PERH-i kolleegidega käinud seal polikliiniku tööga tutvumas – arvan, et see parandab koostööd erameditsiini ja riigimeditsiini vahel ning mõlemad saavad sellest kasu. Minu koormus on Confidos väike, praegu teen vastuvõtte ainult kaks korda kuus, aga hoian seda kontakti hea meelega. See on mu silmaringi väga palju avardanud.

Mida teete Tartu Ülikoolis?

Tänu kaasprofessor Priit Kampusele astusin kohe pärast ülikooli lõpetamist doktorantuuri ja pärast väitekirja kaitsmist läksin residentuuri. Sellest ajast saadik olen Tartu Ülikoolis teaduri ametikohal, mis tähendab nii akadeemilise teadustöö läbiviimist kui ka üliõpilaste ja doktoritöö juhendamist. Ma arvan, et selline suhe ülikooliga pärast doktoriõpet on väga hea. Kanname teadmisi edasi. Koostöö ülikooliga on kindlasti ka haiglale suur boonus. Näiteks on tulemas üks suur muutus. Alustame sel kevadel Tartu Ülikooli üliõpilastele kardioloogia praktikumide osalist läbiviimist PERH-is. Kuna olen töötanud mitmetes haiglates erinevates riikides, siis võin oma kogemusest kinnitada, et selline võimalus avardab oluliselt tudengite silmaringi ja parandab kogu tervishoiusüsteemi mõistmist.

Millistes teistes riikides olete töötanud?

Doktorantuuri käigus oli mul pikem välisõpe Cambridge’i ülikoolis Inglismaal. Residentuuri ajal olin ühe aasta Soomes Lahtis ja ühe aasta Lõuna-Norras Kristiansandis. Mõlemas kohas olime kogu perega. Abikaasa oli tol ajal radioloogia resident. Norra keelt õppisime abikaasaga enne poolteist aastat, seejärel saatsime oma CV-d ja sooviavaldused 10–15 Norra haiglasse. Viiest saime kutse tööintervjuule. Lendasime kohale, kusjuures abikaasa oli esimest korda Norras, ning sõitsime need viis haiglat läbi. Kristiansandist tuli juba järgmisel päeval küsimus, millal ma saan tööd alustada. See on ilus koht, haigla on suur.

Ma arvan, et mitte ainult mina ja mu abikaasa ei saanud sellest kogemusest väga palju kaasa, vaid ka lapsed. Alguses oli neil raske, aga usun, et nende kohanemisvõime on tulevikus seda parem. Ma soovitan oma residentidele alati võimaluse korral käia välislähetustes või õppimas teises riigis. See avardab maailmavaadet, rikastab keele mõttes ja annab kontakte. Mu abikaasa käib siiani Norras tööl, aga mina seda oma koormuse juures praegu teha ei jõua.

Kas välismaal oodatakse noori arste või on neil pigem raske kohta leida?

Näiteks selles haiglas, kus mina käisin, teati Eestist ainult Arvo Pärti ja meie suusatajaid Šmiguni, Maed ja Veerpalut. Meie ise loome endast seal töötades kuvandi ja paraku ka stereotüüpe. Kui me Norras töö lõpetasime, öeldi, et kui meil on Eestist veel huvilisi, siis võtku haiglaga ühendust.

Millistele valdkondadele olete oma töös praegu peamiselt keskendunud?

Kliinilises töös on praegu minu põhiline valdkond ennetus. Olen väga tänulik professor Margus Viigimaale, kes on mind sellesse maailma sisse toonud. Preventsioon tähendab südamehaiguste esmast ja teisest ennetust. Esmane on neile, kes on näiliselt terved, kellel ei ole veel südamehaigust diagnoositud, teisene on suunatud neile, kellel on juba südamehaiguste ilmingud olemas.

Oluline töö toimub polikliinikus. Meil on lipiidikabinet, kuhu võtame väga suurte kolesterooliväärtustega patsiente. Teeme geenianalüüse ning suuname vajadusel geneetiku juurde. Kui klassikaliselt on olnud kõrge kolesteroolitaseme korral tablettravi (loomulikult eluviisi muutus on esmane), siis nüüd on meil olemas lisaks selline ravim, mida süstitakse kahe nädala tagant, ja üks, mida süstitakse koguni poole aasta tagant.

Selles valdkonnas on praegu käimas mitmeid suuri uuringuid ning on uudseid markereid, nagu näiteks lipoproteiin a. Esmakordselt on ravimiuuringus ravim, mis selle taset üle 90% langetab. Siiani pole ühtegi nii tõhusat ravimit olnud. Lipiidide ja kolesteroolide teema on minu üks põhifookus, alaspetsialiseerumine.

Praegu on kuum teema, millega alustasime eelmisel aastal, neeruarterite denervatsiooni programm. Saatsime kardioloogide seltsiga taotluse Tervisekassale, et see lisataks tervishoiuteenuste loetellu. Loodan, et sel aastal saame positiivse vastuse, et võiksime seda protseduuri hakata rutiinselt tegema. See on mõeldud väga raskesti ravile alluva kõrgvererõhuga patsientidele, kellel mitme erineva ravimi kombinatsioon ei too piisavat vererõhu langust. Selle protseduuri käigus teeme kubemest väikese torke, viime kateetri neeruarterisse ja teostame ablatsioonid. See katkestab ühenduse aju ja neerude vahel. Aju saadab pidevalt meie neerudele signaali tõsta vererõhku, aga kui me selle ära katkestame, saavutame head tulemused vererõhu langetamiseks. See ei asenda tablettravi täielikult, aga neil patsientidel, kel on väga kõrged vererõhu väärtused, parandab oluliselt ravitulemusi. Esimesed neli protseduuri tegime novembris. Tulemusi hakkame nägema umbes kolmandast kuust, mistõttu me ei saa veel teha täielikku järeldust, kui efektiivsed me selle protseduuriga olime, aga juba on näha, et teatud patsientidel on ravikoormus vähenenud.

Kliinilise töö kõrvalt pean oluliseks rääkida rahvatervisest. Eestis on viimase 30 aasta jooksul südamehaigustesse suremus vähenenud üle 70%. Teeme head tööd, aga me pole siiani saavutanud seda taset, mis on näiteks Norras või Soomes. Ikka veel on väga palju riskitegureid, näiteks suitsetamist. Nüüd on eriti populaarseks muutunud e-sigaretid, aga uuringutega on näidatud, et need mõjutavad veresoonkonda tegelikult samaväärselt kui tavaline tubakasuits. Meil on väga palju ülekaalu – ülekaalulisi mehi on juba rohkem kui normkaalulisi. Trend on selgelt negatiivne. Naiste puhul ei ole see viimase 30 aasta jooksul drastiliselt muutunud, kuid situatsioon võiks olla parem. Meil on väga palju diabeeti, kõrgvererõhktõbi on umbes igal kuuendal inimesel ja kolesteroolitasemed on kõrged. Oma eriala esindajana olen üritanud propageerida tervislikke eluviise, peame selles olema ise eeskujuks. Mina näiteks käin iga päev rattaga tööl, kui ei ole just väga paks lumi, ja üldse üritan palju liikuda: suusatada, joosta, süstaga sõita.

Oluline on anda tõenduspõhiseid soovitusi, sest viimasel ajal levib suhteliselt palju väärinfot. Arstidena peaksime meie olema need spetsialistid, keda inimesed usaldavad ja kes annavad õigeid soovitusi. Näiteks soola tarbimine on liiga suur. Me peame rohkem rääkima sellest, kuidas saaksime toidu soolasisaldust vähendada. Kõrgvererõhktõve tekkes on sool olulisel kohal.

On viis riskitegurit – suitsetamine, diabeet, kõrge vererõhk, kolesterool, ülekaal –, mis on vaiksed tapjad, nad ei tekita kaebusi, kuid põhjustavad kokku ligi 90% kõikidest südame-veresoonkonnahaigustest. Geneetika on samuti oluline, aga väga palju saab teha tervisliku eluviisiga, mida tuleb soosida juba lapsepõlvest. Räägitakse, et kuuendaks eluaastaks kujunenud söömisharjumused jäävad enam-vähem paika ka edaspidiseks. Kui laps on selleks vanuseks ülekaaluline, siis suure tõenäosusega on ta seda täiskasvanunagi. Mida hiljem alustame ennetusega, seda rohkem kaotame. Paraku jõuavad meie juurde need inimesed, kellel on juba mingisugune haigus välja arenenud. Ennetus on alati efektiivsem kui haiguse ravi. Peame sellega edasi tegelema, et inimesed liiguksid rohkem, sööksid tervislikumalt ning alkoholi ja tubakatoodete tarvitamist oleks vähem. Inimeste stressitase on samuti väga kõrge. Seda peetakse tänapäeval suureks riskiteguriks.

Kui hea meelega need patsiendid, kes teie juurde jõuavad, oma elustiili muudavad?

Kui ma tegin Norras polikliinilisi vastuvõtte ja selgitasin patsiendile, et elustiilimuudatused pole toonud piisavat efekti ning tuleb alustada vererõhuravi või kolesteroolitaset langetavat ravi, siis oli patsientide poolt täielik usaldus. Paraku näen Eestis tihtilugu teistsugust pilti. Vaatamata sellele, et haigetel on väga kõrged vereõhu- või kolesterooliväärtused, on ravisoostumus või üldse soostumus alustada ravi ravimitega väiksem. Paljud küsivad kohe, kas kuidagi teistmoodi ei saa. Palju on usku toidulisanditesse. Paraku on nii, et kui me ravimi juba peame määrama, siis enamasti on ravi elukestev. Sellega olen palju põrkunud. Hüpertensiooni ravi algab siis, kui vererõhk on üle 140/90 mm Hg. Aga uus hüpertensiooni ravijuhis soovitab teatud patsientidel, kellel on väga suur südame-veresoonkonnahaiguste tekkerisk, ravi juba alates süstoolse vererõhu väärtusest 130 mm Hg. Patsiendile on sel juhul aga keeruline selgitada, et nüüd on vaja ravi alustada.

Millistes teadustöödes praegu osalete?

Ma olen pärit Tartu Ülikooli endoteelikeskuse rakukesest, mis praeguseks on saavutanud pigem juba organi mõõtmed. Sellest on tekkinud suur koolkond. Minu akadeemiline teadustöö on praegu seotud mu doktorandi Anette Caroline Kõrega, kes uurib südamestimulaatorite teemat – me uurime resünkroniseeriva kardiostimulaatori (seda paigaldatakse väga raske südamepuudulikkusega patsientidele) toimet arterite jäikusele ja aordis olevale vererõhule. Seda pole varem uuritud ja meil on praeguseks juba väga põnevaid andmeid.

Kui räägime suurtest kliinilistest uuringutest, siis praegu tegelen lipiiditeemadega. See on lipoproteiin a taset langetava ravimi uuring OCEAN(a), kus kolme kuu tagant süstitakse patsiendile ravimit, mille kohta me teame, et ta lipoproteiin a taset langetab, aga uurime, kas tänu sellele tekib ka vähem südamehaiguste tüsistusi. Lipoproteiin a on lipiiditeadustes uus ajajärk. See on kuus korda aterogeensem kui LDL-kolesterooli partikkel. LDL-kolesterool põhjustab südame isheemiatõbe, kuid lipoproteiin a-l on lisaks aordiklapi stenoosi tekitav toime. Kõrgenenud lipoproteiin a tase on meil igal 5.–10. inimesel.

Kuidas Eesti kardioloogide seltsil praegu läheb?

Meie tervis on hea. Meil on palju tegevusi. Tegeleme Tervisekassa kahe raviteekonna kiirendiprogrammiga: üks, mis meie patsientide käsitlust hakkab muutma, on seotud südamepuudulikkusega patsientidega ja teine müokardiinfarktijärgsete patsientidega, et nende käsitlus paraneks. Meil on mitmed taotlused ka invasiivseteks protseduurideks. Meil on 12 töögruppi, kes kõik aktiivselt tegelevad oma spetsiifikaga. Seltsil on kaks konverentsi aastas ning oleme üritanud hoida seda joont, et üks neist toimub koostöös mõne teise erialaseltsiga. Eelmisel aastal oli see koos naistearstide seltsiga, sel sügisel tuleb meil koostöökonverents endokrinoloogide seltsiga. Meil on aktiivsed liikmed ja aktiivne juhatus, mis loob eeldused heaks erialaseks arenguks.