Regionaalhaigla aasta tohter: COVID-periood õpetas, et mitte midagi ei saa võtta iseenesestmõistetavana Ilumets: peaks kaduma suhtumine, et oma eriala fännina tuleb teha tasuta lisatööd

18. jaanuaril toimunud Põhja-Eesti Regionaalhaigla aastaalguspeol tunnustati Aasta Tohter 2023 tiitliga dr Helen Ilumetsa, kes on sisehaiguste keskuse ülemarst-juhataja.

Kuidas tunnustusest kuulsite ja kuidas sel hetkel reageerisite?

Kuulsin tunnustuse saamisest nii, et olin parajasti kolleegidega lõunal ja hakkasin Regionaalhaigla sööklas, “Ampsukliinikus”, toidunõusid ära viima, kui minu juurde astus kena daam kommunikatsiooniteenistusest ja küsis, kas ma homme ikka tulen. Sattusin korraks segadusse, kuna parajasti olid kõik päevad tihedalt täis koosolekuid ja mul üldse ei meenunud, et mingi koosolek ka kommunikatsiooniinimestega oleks pidanud olema. Küsisin siis hämmeldunult, et kuhu ma peaksin tulema? Siis astus ta lähemale ja sosistas, et sinna õhtusele üritusele, et te ju saite selle aasta tohtri tiitli. Mäletan, et tol hetkel tahtis kandik koos nõudega põrandale kukkuda. Teadsin, et olen üks mitmest nominendist, kuid olin ka varem olnud ning ei osanud päriselt oodatagi, et mina selle tunnustuse võiksin saada. Selgus, et mulle oli saadetud ka sellekohane e-mail, kuid tohutus e-mailide tulvas ei olnud ma veel selleni jõudnud.

Mõtlesin kuni lõpuni välja, et kas ikka päriselt ka, kuna meie haiglas töötab nii palju silmapaistvalt tarku, võimekaid ja tublisid arste. Olen tunnustuse eest väga tänulik ja püüan omalt poolt teha kõik, et oleksin selle tunnustuse vääriline. Olen mõelnud, mis oli see, mis mulle selle tunnustuse tõi ning ma püüan omalt poolt kindlasti neid omadusi hoida ja arendada.

Palun rääkige natuke oma tööst. Kuna olete sisehaiguste arst, siis küsin, millega täpsemalt tegelete?

Minu kui sisehaiguste arsti töö on peamiselt statsionaaris erakorraliselt hospitaliseeritud patsientide terviseprobleemi diagnoosimine ja ravimine. Sisehaiguste osakonda hospitaliseeritakse kõik need patsiendid, kes ei kuulu kindlalt ühe või teise kitsama eriala valdkonda, mistõttu on meile hospitaliseeritavate haigete profiil väga lai. Sageli esineb ebaselge diagnoosiga patsiente, kelle seisund on teadmata põhjusel väga kehvaks läinud ja sisehaiguste arstid püüavad sellele põhjust leida.

Milliste teemade suhtes tunnete sügavamat huvi?

Sügavamat huvi tunnen ma mitme valdkonna vastu, kuid kõige enam venoosse trombembooliaga patsientide käsitluse suhtes, kuna sellel on väga mitmeid erinevaid põhjuseid. Alati ei leiagi põhjust, miks mõnel patsiendil tromboos tekib või ei parane kuidagi või võtab selle paranemine kaua aega, miks ühel tekivad kroonilised tüsistused ja teisel ei teki neid kunagi. See on põnev väga interdistsiplinaarne valdkond.

Kas on mingid valdkonnad, millega tahaksite tegeleda, aga lihtsalt praegu ei jõua?

Rohkem sooviks aega pühendada teadustöö arendamisele, samuti teatud diagnoosidega patsientide ravi analüüsimisele, et ühtlustada ning parandada nende käsitlust.

Milline on teie vastutusvaldkond haiglas?

Regionaalhaiglas vastutan ma üldsisehaiguste keskuse juhatajana, lühidalt öeldes, selle eest, et keskuses saaks võimalikult sujuvalt toimuda igapäevane töö nii päeval kui öösel, et tagatud oleks ravikvaliteet nii statsionaaris kui polikliinikus. Meie keskuses on hetkel neli erinevat eriala, lisaks sisehaigustele ka endokrinoloogia, gastroenteroloogia ja reumatoloogia, mistõttu on väga oluline kõikide nende erialade koos toimimine ja samas ka nende individuaalsus.

Millised on teie tööpäevad? Näiteks, kui palju teete vastuvõtte, kui palju tegelete administratiivse tööga?

Kui alustasin tööd keskuse juhatajana, siis arvasin, et suudan teha pooleks kliinilist tööd administratiivse tööga, kuid reaalsus on näidanud, et kliinilist tööd olen pidanud oluliselt vähendama. Polikliiniku vastuvõtte olen teinud enam-vähem samas mahus edasi, mis varemgi, kuna sisearstide töö on enamasti haiglaosakonnas. Osakonnas ravitavate patsientide arvu olen enda jaoks vähendanud, kuna iga päev on koosolekuid erinevate üksuste või erialadega, tuleb kirjutada aruandeid, arengukavasid, tegeleda jooksvate probleemidega, mida on üllatavalt palju. Lisaks tuleb leida aega oma kolleegidega suhtlemiseks. Viimast pean ääretult oluliseks ja tunnen, et seda peaks tegema veelgi rohkem. Lisaks pean oluliseks n-ö loovtööd ehk kuidas muuta keskus veelgi paremaks ja atraktiivsemaks töökohaks nii, et samas säiliks hea ravikvaliteet.

Neli aastat tagasi ilmus teist Eesti Ekspressis artikkel, kus rääkisite töötamisest COVID-patsientidega. Millise kogemuse on see periood teile andnud või millise jälje jätnud?

COVID-periood on andnud hulgaliselt väärtuslikke kogemusi. Lisaks sellele, et tuli ennast väga kiiresti täiendada väljaspool oma eriala kompetentsi, lähendas see periood erinevate erialade kolleege, kellega töötasime külg-külje kõrval. Igalt kolleegilt oli midagi õppida, igal kolleegil oli oma kogemus, mida sellises pandeemia olukorras oldi valmis ehk kergemalt jagama kui muidu. Ka pärast pandeemiat on minu meelest säilinud nende kolleegidega, kellega koos sai seal töötatud, veidi teistsugune suhe. Lisaks oli meeldiv kogemus see, et ka erinevate haiglate kolleegidega suurenes koostöö, kuna meil kõigil oli ühine eesmärk – päästa inimelusid ja peatada pandeemia.

Väljaspool haiglat on see kogemus kahjuks jätnud samuti jälje, kuna inimesed jagunesid sellel ajal kahte leeri, mis tõi kaasa suhete kaugenemise nii mõnegi varem lähedase sõbraga.

Laiema õppetunnina ma mõtlen ehk nii, et mitte midagi siin ilmas ei saa võtta iseenesestmõistetavana. Positiivse poolena taas – kui meil (erinevad tervishoiuasutused, erinevate erialade kolleegid) on ühine eesmärk, siis tehes koostööd saavutame palju rohkem kui üksi ja minu meelest tuleks seda ka muul ajal kui kriisiolukorras meeles pidada.

Mida teete selleks, et hoida enda vaimset tervist, kodu ja töö tasakaalu ning et mitte läbi põleda?

Selleks, et hoida oma vaimset tervist, peab minu meelest olema tasakaal vaimse ja füüsilise koormuse vahel. Seetõttu püüan ma võimalikult palju liikuda, seda nii haiglatreppidel, lihtsalt looduses liikudes või oma hobisid harrastades. Armastan väga tennist mängida ning see on minu meelest ideaalne spordiala, et unustada hetkeks töömured. Teine, mis vaimsele tasakaalule hästi mõjub, on minu jaoks muusika. Kuna Regionaalhaiglal on nüüd ka oma naiskoor, siis loomulikult liitusin ka nende ridadesse. Lisaks püüan iga päev leida kasvõi natukenegi üks ühele aega igale oma pereliikmele, et kuulda, kuidas neil läheb. See on ülioluline minu jaoks.

Milliseid soovitusi annaksite teistele arstidele?

Teistele arstidele soovitusi anda on keeruline, kuna igaühel on oma viisid vaimse tervise ja tasakaalu hoidmiseks ning tervislikest eluviisidest ning füüsilise koormuse kasulikkusest on kõik teadlikud. Kui, siis ehk nii palju, et ma püüan olla tänulik absoluutselt kõikide hetkede, olukordade ja sealhulgas ka probleemide eest, sest igal asjal on põhjus, millest lihtsalt alati kohe aru ei saa. Tänulikkus aitab erinevates olukordades paremini hakkama saada ja hoiab oma pea tervena.

Kuna olete töötanud ka Soomes, siis küsin, mida saavad Eesti haiglad ja riik omalt poolt teha, et siit ära läinud arste rohkem tagasi saada? Mis peaks muutuma?

Ma arvan, et peaks muutuma (ja uute arstide pealekasvuga ongi muutumas) suhtumine sellesse, et justkui eeldatakse, et oma eriala fännina tehakse rõõmu ja entusiasmiga püsivalt tasuta ületööd ning lisatööd. Minu ja minust vanem põlvkond on selle teadmise ja olukorraga kasvanud ning pean tunnistama, et siin on mul endalgi hoolimata Soome kogemusest veel palju õppida. Noored väärtustavad vaba aega ning sellega arvestamisel on Soome riik meist kordades ees, kuid ka Eestis on see muutumas.

Eesti riigi kontekstis arvan, et tuleks mõelda, mis on see põhjus, miks üks noor arst peaks minema kaugele Soome maakonda tööle ja Eestis oleks nõus töötama vaid Tallinnas? Kindlasti on peamine põhjus raha, kuid lisaks on veel mitmed hüved, mida pakuvad Soome maakonnad, kus arstidest on suur puudus. Eestis maakonnas töötades jääb arst sageli üksi ja tunneb seega kohustust olla 24/7 oma patsientidele kättesaadav, sellele aga järgneb läbipõlemine. Soomes väärtustatakse töö- ja puhkeaega ning ei eeldata pidevat valmisolekut, arstile luuakse ümber tugev tugimeeskond.

Ka Eestis on meditsiinitöötajate palgad tõusnud ning on lisateenimise võimalusi kas valvetes või erakliinikutes, kuid sageli on töökoormus see, mis noori arste hirmutab. Töökoormuse vähendamiseks on vaja aga kolleege juurde ehk oleme justkui nõiaringis. Ma arvan, et lähiaastatel peaks olema Eesti tervishoius prioriteediks pakkuda tööd igale arstile, isegi kui see eeldab teatud piirkondades ülemehitamist. Kui suudame ülemehitamisega vähendada töökoormust kasvõi mõnedes tervishoiuasutustes, siis on seal töötavad arstid kindlasti valmis pakkuma oma teenust ka väljapoole, näiteks maakondadesse.

Patsiendile on Eesti kindlasti üks parimaid riike tasuta tervishoiuteenuse kättesaadavuse poolest, hoolimata sellest nurisetakse pikkade eriarsti järjekordade ning selle üle, et perearsti kätte ei saa. Soomes ei saagi enamasti perearsti vastuvõtule, sest õde selekteerib välja patsiendid, kes temast edasi saavad. Seetõttu on Soomes hästi toimiv erameditsiini süsteem, kus raha eest või erakindlustusega arsti juurde pääseb.

Teine suur murekoht on õenduspersonal. Soomes teevad suure osa tööst, mida meil teevad arstid, ära õed. Õed on pädevad ja motiveeritud võtma suuremat vastutust meditsiinisüsteemis, vähendades sellega ka arstide koormust ja võimaldades arstil keskenduda justnimelt arsti pädevuses olevale tööle. Usun, et ka meie õed oleksid selleks valmis, nähes, kui tublid nad on, kuid meil on nii suur õdede puudus, et sageli teeb arst ambulatoorsel vastuvõtul hoopis ära ka õe töö näiteks nõustamise näol.

Ma arvan, et selleks, et meie noored arstid jääksid Eestisse tööle, saame me ise palju ära teha. On väga oluline juba ülikooli õpingute ajal võimaldada neile tööd abiarstina, olla valmis neid õpetama, olla nende suhtes kollegiaalne ning toetav. Kui siis noor soovib minna kogemust ammutama ka teistesse riikidesse, siis tal on juba võrdlusmoment ning sageli ei saa vaid palk määravaks, kuhu ta lõpuks tööle jääb. Minule meeldib Eestis töötada. Olen väga tänulik Soomes saadud hea kogemuse eest, kuid sisemine missioonitunne, toetavad kolleegid, pere ja sõbrad on kindlasti ühed olulised põhjused, mistõttu töötan rõõmuga Eestis.